Veider

Täna on lihtsalt nii veider päev olnud... Juhtusime külla ühele mänguplatsi tuttavale üksikemale, kuna ilm oli liiga kehv väljas olemiseks. Lapse pakistaanlasest isa lasi lihtsalt jalga kui poiss 5 kuune oli. Eks nad suhtlevad, kasvôi hetkese lahutuse pärast. Aga kôik mis ta räägib selle mehe kohta on lihtsalt masendav. Aga eks ka kôik sellised teemad on kahepoolsed, ja eks see naine on ka natu segane omamoodi. Sellistel mänguväljakutel kannatad kôike välja, peaasi et endal ka natuke seltskonda on eks.  Juba sinna majani jôudes oli paha tunne, siuke plokk sovjet teema, millest enam väga ei unista ja mida siin saksas tegelikult üsna vähe näeb. Poiss on tal armas igastahes. Korter kôik mänguasju täis. Selles suhtes oleme me küll kuidagi sellises nigelamas seisus. Et ei ole 10 samasugust autot jne.  ja siis sada muud kirjut asja. Meil ikka väga lihtmne värk. Kui on üks kastiauto, siis sellest ikka piisab. Samas naine halab, et poja ei suuda ühele asjale väga pikalt kontsentreeruda. Pole vist ime, kui kogu su ümbrus on igast jama täis? Vôi ma ei tea kah milles ja kus see seisneb. Mis iganes, ma suutsin veel nende rôdu-ukse katki teha...vôi noh selle laste-luku vähemalt. Meil on need lukud ainult köögiuksel ja sellised magnetvärgid. Jôle häiriv iseenesest, aga no las hetkel olla. Rôduni poiss veel suurt ei ulatu ja sellist teist süsteemi ma ei teadnudki. Maksan hea meelega kôik kulud kinni, aga sinna oma nina väga ei taha pista enam. 

Teiseks oli vestlus abikaasaga natu tôsistematel teemadel. Midagi ma ilmselt suutsin talle nädalavahetusel jälle nähvata, mis on natuke nagu närinud hinges. Ja siis ma näen, miukseid troppe ikkagi eksisteerib, siis ma pean oma mehest ikkagi kahe-kolme-nelja vôi saja haardega kinni hoidma. Super mees, super isa! 

Ja kolmandaks kirjutas mu toonane Airbusi chef just linkedin'i, et ma temaga ühendust vôtaks, sest tal on paar küsimust mu kodumaa kohta. Homme helistan. Väga huvitav peaks mainima... pole ju aastaid suhelnud. Ja toona ta oli ikkagi ühe Euroopa suurima konserni CRO.