film

kukkusin täna selle asemel, et oma praktika aruannet kirjutada, filmi the wedding date kaema. kuigi mind sellist sorti taustafilmid üsna külmaks jätavad, tekitas seekordne pisut teistmoodi emotsioone. ilmselt siiski seepärast, et mu oma elust nii mõnegi inimese ja olukorraga tugevalt paralleele tömmata saab.
Esmalt äratas tähelepanu sealne üks peategelasi, kes üliväga ühe mu uue tuttavaga sarnaneb...no uhiuuega lausa, sest tuttavaks saime eelmine laupäeva pidutsemiste käigus. Alates peolt lahkumise hetkest on ta mind südikalt kõnedega piiranud. Aga kuna ma nädala sees peale tööd ikka parajalt tuhmi olekuga olen olnud, siis pole ka kippunud kokku saama. Kokku tahaks just saada eesmärgiga, et välja selgitada, kas nii elukogenud ja vist isegi tarkade silmadega mees tõesti ongi nii loll, kui ta jutust välja kajab....või ta lihtsalt mängib lolli? Ja muidugi tõik, et vaadata on tema puhul nii mõndagi:) no see selleks. Igastahes haarasingi filmi ajendusel kohe telefoni ja kuna ta helistamisele ei reageerinud, saatsin sõnumi, et no saaks siis kokku! Aga kuna ta helistas oma tunnikese või rohkemgi hiljem alles tagasi, ja film oli läbi ja mu motivatsioon ka sellega kaasnevalt sumedasse suveõhtu päikseloojangusse kadunud, siis ütlesin talle ka tänase suhtes taaskord ära. ähh saa neist naistest aru eks. ega nad ise ka suurt endist aru saa.

mis aga kõige rohkem ähmi viis, olid selle filmi lõpus välja tulnud segased suhted....
ojaaa kui palju sarnast soppa on minu elus viimasel ajal juhtunud... Nii mõnigi diloog filmist oli lausa identne mõne viimase aja jutuajamisega.
kahetsen...
Ilmselt mingi tugev kaitserefleks kuskilt kaasakasvanud a la proovi mulle haiget teha, virutan sulle palju valusamini vastu. stupid revenge... Ja haiget sai tehtud kõvasti. seda nii teistele ja lôppkokkuvôttes vist kõige rohkem iseenesele... tunnetega ei mängita. plika saa sellest kord juba aru! aga mängulusti on viimasel ajal olnud küllaga. enam mitte... õppetund on käes.

aga nüüd hakkan aruannet vorpima!