Mis värk?

Täna oleks jälle omadega kokku kukkunud. Eile juba läks raamatukogus silme eest mustaks...küll ainult korraks, aga ebameeldiv seegi.
Kuna mul selline löögastav mittemidagi tegemise laupäev seljataga oli, siis olin pühapäeva hommikul plaksti kell 8 üleval ja otsustasin raamatukokku minna, et siis oma aruannet latex-isse vorpima hakat. S.t. aruanne vajab veel tegelikutl paberile panemist ja LaTeX tundma öpimist :) Nii et tegemist jätkub (viitsimist mitte). No igastahes kasisin öilsate mötetega raamatukokku. Esimene asi, mis ma siia Müncheni kolides tegin, oligi vist ülikooli raamatukogu liikmekaart. Tollaal polnud mul, tublil pisikesel tüdrukul, veel örna aimugi, mis elu siin lahti läheb. Aga see raamatukogu meeldib mulle iseeneset, siuke suur ja vöimas, ülisuuuuuuure trepiga...nagu loss vöi palee vöi miskit säärast.
Nojah ühesönaga kohe, kui sai maha istutud, hakati helistama. Esmalt helistas Dhruv ideega kuhugile sööma minna. Siis helistas Mirjam töölt (töötab restoranis toimkonna järelevaatajana ja vahetevahel teenindab kliente ka) ja kamandas enda juurde hommikust sööma. Muidugi kobisin siis tema juurde, kus ta mulle rikkaliku hommikusöögi ette laduski :) Enne saatsin veel Dhruvile sönumi, küsimusega, et kutset temaga sööma minna peaks siis tölgendama kui temapoolset kutset kedagi endale süüa tegema?
Aga hommikusöök oli mönus. Ja peale einestamist ilmus veel köögitoimkonna poolt tervitusena hunnik maasiakaid meile lauale :) Nämmmm!! Minu esimesed maasiakd selle suve jooksul :-O Seal passimine venis siis 2 tunni pikkuseks. Siis aga tekkis mul hirm oma läpaka pärast, sest olin selle kuhugile sinna lauale vedelema jätnud lihtsalt. Kobisin siis tagasi raamatukokku.
Kuna päike oli väljas ja ilm taas mönus, siis olid ka inimesed muidugi röösamad ja röömsamad. Vaatasid silma sisse ja naeratasid muudkui. Mul vist oli ka selline paras magus maasika nägu ees ja naeratasin muuidugi röömsalt köigile vastu ka. Nii kaua kui üks selline saksa-tüüpiline-pop-olemisega-kutt (s.t. italiaanod ees, juuksed turris ja roosa särk seljas) mulle järele lonkis ja kohvile kutsus. Ma siis kukkusin naerda lagistama (siuksed päris äkkettepanekud on ikka vöörad, eriti sakslaste poolt). See peale noormees kohkus ära ja uuris niisama, et kas olen kohalik ja kus ta mingit x-tänavat leida vöiks.
Passisin siis pisut raamatukogus ja siis andis Marcelo endast taas märku ja kutsus kohvile. Kuna 2 tundi, ehk siis rohkem kui piisavalt, oli raamatukogus vahitud, ja kohvi isu oli ka, otsustasin pigem temaga kuhugile kohvitama minna. Andsin märku, kust ta mind leida vöib ja kobisin siis kokkulepitud ajaks välja. Kuna ta jäi oma 5-10minutit hiljaks tiirutasin niisama raamatukogu ees edasi-tagasi. Palju inimesi jalutas mööda, ikka röömsad ja päikeselised sellised ja siis mingi hetk üks mees vaatas mulle silma sisse ja ütles toonil et "ilus ilm täna" sellise fraasi nagu "mulle meeldib su tagumik" ja jalutas edasi. möh. ma ei realiseerind asja niimoodi kohe paugupealt äragi. Ja seda kuulda veel sakslase, ei mingi türklase vöi araablase vöi muu musta mehe, suust. Nojah igasuguseid tegelasi...eriti siin kandis ilmselt.
Kohvi joodud kutsus M veel miskit uut Brasiilia filmi tema juurde vaatama...jajah pönev ikka eks, aga eelistasin sammud kodupoole seada. Rulluisud alla ja kihutama. Oleks ühe vanamehe peaaegu alla ajand, aga läks önneks ikka. Ja oligi nädalavahetus läbi.
Aga nendest nörkushoogudest ei saa aru. Magand olen hästi viimasel ajal, söönud kah enam vähem korralikult ja lausa tervislikult (PS! Saiakes-shokolaadi automaat on niisama sealsete hörgutiste imetlemisega piirdunud). Nii et ma ei tea...täna igaljuhul läks olek vahepeal päris värinaks kätte ära ja peas kohiseb nagu pöörane. Ajaks siis asja vahelduva ilma kaela näiteks, mida muud :) Aga algselt ma suutsin tölgenduseks süsivesinike puudumise tuua ja ostsin endale hunniku shokolaadi, pähkleid ja viinamarju ja kugistan neid nüüd hoolega ;)