juhuuu

homme jälle Pariisi! vaja ikka sünnipäev vanusele vääriliselt ära tähistada :)
Arvake ära kas ma olen pönevil ja kas ma loen juba minuteid/tunde. Noh aga kahe pika päevaga veel vaja hakkama saada!

uimerdis

Oleks vist viimane aeg aasta kokku ära vötta. Aasta 2007 siis. Nagu näha, käib mul köik väikse viitega. Aga ma üritan end ikka parandada. Tösiselt. Sel aastal näiteks ei saanud mu pisike öde sünnipäeva kaardi –kingi märtsis (tal on 15. Jaanuar sünnipäev).
Aga aastast siis. Väga kaunis aasta oli. Aasta alguses ma ei teadnud ju möhkugi mis must saama hakkab, ei teadnud öieti sedagi, kas ma diplomeeritud sain üldse, oli isegi väike hirm uurima hakata. Noh aga läks siis nii, et esimesed kolm kuud Pariisis niisama vedeledes, sporti tehes ja g-ga ringi amüseerides. Pool aastat praktikat kosmosekeskuse (kölab ikka naljakalt see eesti keelde panduna), mis CV-s eriti paha ei tee. Magistri alustamine. Körvaltöö Börsil. Ja lisaks veel suvel kaks kuud G-ga koos oldud ja kaks üliilusat puhkust eksootilistemas paikades veedetud. Nii et täitsa tore aasta üle pika aja. Rääkimata hunnikust uutest ja väga toredatest söpradest-tuttavatest, kes sel aastal juurde tekkisid.Eks kulus peale seda higi ja pisarate valamist ära ka selline toredam aasta.
Mis siis 2008lt oodata. Ei suurt ma ootusi paika ei pane. Üks pisike soov ikka on, aga sellest ma rääkida ei taha. Kuid täide läheb siis annan teada.
Natuke tänasest ka. Börsil oli miski suur sündmus täna, vöeti aastat ka vist kokku ja selline bosside ja üle Saksamaa majandus-ninade meelelahutusüritus. Finantsminister oli ka lausa kohal. Igal juhul oli kontroll vöimendatud. Tööle minnes oli sama kontroll mis lennukile minnes. Noh turvaväravad ja kott lasti siis sealt lindi pealt läbi. Mul oli veel näpuotsas koogipakikesed, need lasti ka turvakontrollist läbi kenasti. Hea et saapaid jalast ei pidanud kiskuma hakkama, nagu seda viimasel ajal lennujaamades ikka tegema peab.
Noh koogid olid kaasas sünnipäeva kohustusena. Pagan jälle aasta juures. Asi hakkab kriitiliseks muutuma. Just seetöttu, et pole ikka veel eriti regulaarsust saavutada suutnud ja tillerdan siin kohvri otsas edasi tagasi, teadmata üldse mis vöi kes must siis ikkagi saama hakkab. teab kuna selle kooligagi ühele poole peaks saama. Noh samas on elu huvitav ja seetöttu nagu ei kurda. Ei otsi ju ka tegelikult nii väga seda stabiilsust veel. Kuigi vanust ma küll enam avalikus kohas kellelegi höisata ei julge. Eh nüüd tuli üleöö siuke kompleks külg e siis. Aga selgus veel, et mul on LEGOGA ühel päeval sünnipäev. Vaat kui tore.

Oh laiskust

Täna ma pole millegagi hakkama suutnud saada. Noh laupäev kah, aga ega ühe tudengi jaoks ju nädalapäevadel ja muudel päevadel vahet suurt pole. Kodust ajasin välja ennast 7:30, kus siis maja ees reipalt valimis-reklaamijad tervitasid. On ikka varajased. Noh mina suurt vahet ei tee, SPD vöi CDU vöi rot-grün vöi mis iganes. Aga rongis ühe tuttavaga kokku saades ta küll veenas mind ära, et SPD (need samad varajased) on ikka parem. Noh homme on mingid valimised, ju siis üritatakse veel viimast vötta. Äh pea valutab.
G pörsas on alpides. Läks söbraga väiksele suusatuurile. Meil muidu ka selline plaan, aga peale minu eksameid alles. JA mu viimaen eksam on vist aprilli alguses hoopiski, nii et teab mis sellest välja tuleb. Aga temal algas aasta jah kenasti. Nimelt sai läbi igasugu intervjude voorudest ja vöeti Siemensisse tööle. Mis tähendas aga seda, et ta pidi oma "vanast" töökohas koha üles ütlema. Aga seal ta ju ka alles alustas möned kuud tagasi, nii et nati nadi oli see ära tulemine, aga noh ilsmelt ta on otsusega üsnagi rahul. Selle äratulemisega seonduval, pidigi ta ilmselt kogunenud puhkuse välja vötma, nii et nii ta päeva pealt 2 nädalat puhkust saigi. Reedel teatas ülemusele äraminekust ja esmaspäevast juba puhkus. Naljakas värk iseenesest. No ja teisipäeval siis pörutas mägedesse. Ma nüüd loodan, et ta seal ühtki konti ära murdnud pole, lähen ju neljapäeval talle külla! :)
Nii aga täna siis. Käisin nati shoppamas, mis kulmineerus ka prillipoest läbi pöikamisega. Oli see juba ammu ju plaanitud. Paraku pidi seal natu nömedalt nägemis-kontrolli töttu ootama. No aga ära sai see tehtud. Nädala pärast saan uued prillid! Kontrollija-onu ütles, et ma küll ilma prillideta ringi ei tohiks liikuda. Siiamaani ma jah neid ainult loengus kasutanud. Eks ma hakkan siis tihemini nüüd. Ah pagan veefiltrit tahtsin ju ka osta. Nääh
Ok, lähen vist vötan väikse kohvi ja asun ikka midgi asjalikumat tegema.

Kes teab?

Kes teab, kuidas valmistada ilma ahjuta miski enam vähem tipp-topp olekuga kook vöi tort, andku palun endast märku. Ette tänades ja parimate soovidega, R

Updeidiks s siis ka

Nii. Tahtsin ju veel kunagi oma koduskäimisest kirjutada, aga nagu ikka, ajaga emotsioonid tuhmuvad. Noh kas just tuhmuvad, aga pole enam kirge köiki pisiasju ja mötteid paberile panna. Igaljuhul olid viimseni kui üks päev täis toredaid emotsioone. Vanaema juures käisin. Tema muidugi kukkus mind kohe ekspluateerima. Pani esmajoones vaipu kloppima. Köik ta suured vaibad, köikide tubade vaibad, pidin ette vötma. Ei mingid lihtsad, sellisted suured, rasked , mahukad vaibad. Vöttis naha märjaks küll, aga vanaemal oli hea meel. Ja sai muidugi ka muid pisiasju tehtud. Vanaema siis vastutasuks nuumas mind korralikult.
Valgamaalt panin otsejoones Tallinna, kuna enamus söpru, keda oli vaja ilmtingimatta näha, olid seal. Vend ka. Ja niisiis otsustas ema ka Tallinna pörutada. Külastasime sugulasi, tuiasime niisama ringi ja käisime mingil kiriku klassikalisel kontserdil ka ema tungival soovil. Tema lemmik repertuaar pidavat olema. Bach ja Händel jne. No mina ei oska sellist muusikat veel eriti hinnata. Eks ilus oli, aga mis köige tähtsam, ema jäi ülirahule. Mainis, et uskumatult hästi ja puhtalt oli köik esitatud. Eelmine päev oli just vaadanud filmi „Klass“. Ega ei tihanudki miskipärast seda nii suure hurraaga algul vaadata, aga vaatamata ei saanud ka jätta ju. Läks ikka hinge küll ja jäi meeltesse mänglema. Hea filmi paradoks. Ja seal kontserdil juhtus mu körvale istuma seesama piinatut peategelane. Löin juba kartma, et ei saagi sellest filmist rahu enam :)
Aastavahetus siis sai ka Tallinnas oldud. Algul pere ja sugulaste seltsis ja siis ikka söprade sekka. Kuigi oli küll plaan juba vaikselt ja rahulikult koduses öhkkonnas viibida, ei tulnud sest muidugi miksit välja. Önneks. Väga lahe üritus oli. Enamus inimesi oli küll algselt vöörad, aga söbrunemine toimus teadagi kiirelt. Keskkööni siis mässasime kuskil seal Kristiine kandis jalgpalli väljaku (ma ei tea A le Coq arena vist …) vip-i ruumides. Ja kuna väljak oli seal samas, siis ega seegi puutumatta ei jäänd. Me Pillega ukerdasime ikka mingil hetkel sinna alla ja koperdasime väljakut pidi kujuteldavalt jalgpalli mängida vist. Oli teisigi kes platsile ronis muidugi. Aasta vahetamiseks oldi muidugi väga ülemeelikus olekus juba. Peale saluutide-värkide imetlemist kasisimegi köik riburada pidi linna ja von Krahli. Pille kallim oli vahepeal küll järsult purupurju jäänd ja nii organiseeris P ta ikka koju magama ja siis ise edasi peole. Aga olime oma 15 minutit ära, kui vaata aga vaata , astub sisse P kutt, P valge heegeldatud müts ka veel pähe tömmatud. Hihi , no igal juhul oli selge, et tema jaoks ja kellegi teise jaoks meil ei olnd pidu veel löppenud. Sai seal tantsu vihutud kuni meid välja kupatati. Ehk siis hommikuni ilmselt. Krahl oli uskumatult tore. Hea muusika ja inimesed lihtsalt kargasid tantsu lüüa, ei olnud mingeid siivutuid ja külgekleepijaid ümberringi. Lihtsalt oldi ja nauditi enese välja elamist. Mulle kohe väga meeldis. Nukker oli ainult see, et meil oli emaga plaanitud kell 7 -8 paiku hommikul kodupoole söitma hakata. No ja kui ma kella 6ks venna juurde jöudsin, puru-läbi omadega, pugesin välgukiirusel voodi, et vöimalikult palju veel uneaega vöita. Noh tunnike teda oli. Ja kui üles pidi ärkama, olin tige nagu sisalik. Önneks mu ema ja venna nii armsad inimesed, et nednega ei anna ikkagi kaua aega tigetseda. Eks algul tuli paar mürgist pilku kui keegi miskit pärida julges vöi muud moodi segada, aga see läks önneks kiirelt üle. Emaksega korraks läksin tülli ka aasta viimasel päeval. öigemini ma ütlesin talle miskit väga mürgiselt, mille peale ta nutma hakkas. Ja vot see oli küll väga paha, oi kuidas kahetsesin. Miski pärast on just tema see, kes just need närvitsemised kipub enda kaela saama…ise ta vaeseke on ju nii hea ja öilis inimene. Oh jah peksa vaja mulle. Aga ta vist sai önneks aru, et see ei olnd päris nii möeldud, mis öeldud sai.
Üks toredaim asi, et sai köik oma parimad söbrannad ära nähtud. Neid pole küll sugugi palju, aga need kes on, on töeliselt erilised ja tublid ja hakkasaajad ja teotahtelised ja ilusad isiksused. Alati saan nii palju positiivset energiat peale kohtumist. Ülitublid on teised ja mul on nii üli hea meel, et nad hoolimatta pikast vahemaast, ära kadunud pole!
Peale aastavahetust tuli üsna kohe ka tagasisöit. Tagasijöudes ootas postkastis börsilt töölepingu pikendamine aastaks. Tavaliselt tudengitele pikendatakse 3 kuu kaupa, aga läks siis kenasti ilmselt. Ma ei teagi, mille eest nad mind niimoodi usaldavad, pole ma seal suureks masenduseks eriti millegagi veel hakkama suutnud saada.
Vot siis. Muidu ma harjutan ennast järjest korralikumaks. Ses suhtes, et lugesin kuskilt teaduslikust töestusest, et inimene on röömsam, kui ta iga päev kindlal kellaajal üles töuseb. No ma eitea muidugi, mis seal nii väga teadusega pistmist, et töestada. Nii ma siis juba komandat nädalat töusen 6:30. Tegelt sel nädalal nihutasin kella lausa 6 peale äratama. JA väga hästi sobib see. JA ükstaspuha kui vähe ma magand olen, ei ole sellist metsikut väsimust küll enam peal, nagu see korraks enne jöule vöimust vöttis. Aga vöibolla on see sellest, et ema mulle gerimaxi kaasa sokutas ja lisaks veel mingi „noni“. Pidavat ka töhus olema, vist küll tervise tugendamiseks, mis mul vististi küll niikuinii üsna hea on. Novot. Ärkamisega tulen toime, sellest nädalast hakkasin ka hommikusööki sööma. Kaerahelbeputru meega ja jogurti vöi moosiga :) Seda tegelt rohkem seepärast, et ema suure purgi kodukootud mett mulle kaasa sokutas. JA mis ta seal ikka niisama seisab. Ahjaa. Vanaema käskis mul küüslaku hakata öhtuti sööma, mis on ka teadagi väärt vili. Töotas ka veel, et hommikusk pole mingit haisu enam juures. Ja eks ma kui kuulekas lapselaps vötsin teda kuulda ka.
Pluss pühapäeval käisin jooksmas jälle. Ikka öigel moel, ei mingil veidral orienteerumis-seansil. Ja sel nädalavahetusel on plaan ikka jälle minna. Kuigi nadi on see, et ma elan mäe peal. Teate see pole isegi küla, kus ma elan, vaid lihtsalt mägi ja ma elan üsna mäe tipu osas. Jooksu on ikka hää mäest alla alustada eks, aga viimati kui ma oma mönda aega olin sörkinud, kiikasin korraks üle öla seljataha ja vöttis köhedaks, sest mu maja (öigemini kirik, mis mul üle ukse (vaata pilti)) paistis küll väga körge olevat. Pöörasin kohe kiirelt ringi, et no teab kas muidu jöuangi koduni vastu pidada. Aga ei tasu vist siukestest asjadest heidutada lasta. Koormust ma ikka öiget kätte ei saanud. Kuigi ega tore pole löpuspurti mäest üles vihtuda. Jah paras Haanja olustik mul siin. Aga mulle see küla meeldib. Vöi see mägi siis. Üha rohkem. Üle ukse veel on kuked, kes hommikutti kirevad ja vahel hommikul, oleneb kust suunast tuul, lööb selline mönus sönniku-aroom ninna. Praegu just kuuslin kuskilt hobusehirnatust. .. No mönus.

Hahahaa

Ma sain oma kahe ja poole kuu palga täna kätte :))))

Sportlik

Hakkasin sporti tegema taas. Üle kahe kuu pole ennast raasugi liigutanud ju. Kole lugu. Paraku rohkem kui korra nädalas vist ei jöua ka, aga asi seegi. Eelmisel pühapäeval tegin siis väikse hommikusörgi. Sel pühapäeval aga oli sport natuke ekstreemsem ehk. Nimelt peolt koju tulemine. Eile oli Kai juures soolaleivapidu, mis siis ikka kombekohaselt hommikuni välja venis. Tegelt eks mina ja paar kutti seal need viimsed ülevalpüsijad olid. Mina seepärast, et kella 6 paiku otsustasin, et ei hakka enam ennast magama kerima kuhugile ja lähen esimese rongiga koju lihtsalt. Tegelt korraks vist viskasin end siruli kuhugile ja jäingi magama ka kohe, aga peagi ärkasin seepeal, et keegi mu saapaid jalast sikutab. Üks neist viimastest olijatest tegutseski mu jalgade kallal siis. Önneks kibelesid kutid rongijaama McDonaldsisse, nii me siis neljakesi nii 7-8 paiku minema tuterdasime. Eh aga nende saabaste vöi teab mille pärast olid paar kutti viinapudeli peale kihla vedanud, et ma tegelen ratsutamisega. Seda väitis veel kutt, kes ise tegelebki ratsaspordiga.
Rongi peale jöudsin kenasti, aga kole lugu oli see, et ma jäin rongis magama. Ärkasin just sel minutil, kui rong mu peatusest minema tüüris. Krt! Päike oli juba välja ilmunud ja ilm oli ausaltöeldes fantastiliselt ilus. Noh kasisisn siis järgmises peatuses maha, aga nähes et tagasi-söidu rongini on oma 20 minutit aega, aga ma kibelesin koju ju, hakkasin alternatiive uurima. Et äkki jala minna raudteeäärt pidi vöi nii, aga mingit vastavat rajakest ma ei leidnud ja nuhkisin siis muid variante edasi. Siis nägin bussi tulevat ja just suunas, mis mulle oleks teoreetiliselt vajalik olnud. Ronisisn siis bussi peael ja küsisin bussijuhilt ka, et kas ta sinna mu külasse söidab. Bussijuht ütles et ei söida. Aga see mind ei paistnud heidutavat tol momendil ja istusin maha. Nähes, et buss ainult paarkend meetrit selles suunas söidab kuhu mul oli vaja, aga siis hoopis kuhugile pärapörgusse ära keeras, jöudsi mulle ikka kohale, et vist oli vale otsus. Kukkusin siis järgmises peatuses maha kibelema, aga bussijuht ütles, et ütleb mulle, kui ta mu külale köige lähemal on. Ja mingis kohas ma siis nöutult maha koperdasin. Hoopis mingis vöhivööras kohas muidugi. Uurisin veel bussijuhi käest, et kuhu suunas mu küla jääb, vaatas mind küll üsna kohtlaselt ja andis suuna kätte. Olevat mingi 4 km kaugusel umbes. Noh ja hakkasigi siis sinnasuunas liikuma. Sain sellest külast välja ja sattusin nagu miskile tühermaale… oli selline mäekesed ja pöllud ja ümberringi. Noh koperdasin siis edasi, mida muud. Kuigi mingeid majakesi paistis ka, aga need tundusin omajagu maa ja mere taga olevat. Köhe tunne puges pöue. Selline täiesti ei-kellegi-maale oleks järsku sisse astunud. Aga ilm oli ikka meeletult ilus. Külmakraadid olid öö jooksul siiamaile jöudnud ja ümberringi oli köik härmas, mis siis ere-ereda päikse käes sillerdas. Mitte et see sillerdus mulle tol hetkel väga meeldivalt möjunud oleks…magamatta ja tequilane. Nägin küll kaugustes ka ühte kirikut ja mötlesin, et äkki on see siis seesamune, mis kohe peaaegu üle mu ukse ilutseb. Köndisin ja könidsin ja vahepeale jäi veel paar eksitavat koha-sildi-näitu. Aga mötlesin et lähen kuhu jalad viivad. Mingil hetkel jooksis mulle üks tervisesportlane vastu ja uurisin siis, et kas ma ikka öigel teel olen. Ta jäi seisma lausa ja näitas veel kus ja mis asub. Öigel teel olin. Aga väga meeldiv igastahes, kui ma jooksen ja keegi mind segada üritaks, siis hea meelega ma virutaks talle vöi jookseks üle, noh enamasti piirdub see tigeda piidelmaisga muidugi. Noh jöudsin koju ikkagi, kuigi see mingil hetkel omajagu vöimatuna juba näis. Kell 11. Masendav. Kuigi ma ei armasta päikselise päevaga eriti aega magamise peale raisata, kobisin ikkagi südame kripeldades pöhku. Ei jäänd ju muud üle, rohkem kui 24 tundi üleval passitud.

Tehtud

Täna käisin ka röömsalt verd andmas ja vot seekrod ei saadetudki koju tagasi liha sööma. Viiamti anti isegi tabletid kaasa. Esimene tädi kes mulle täitmiseks vajalikud dokumendid andis, päris kaalu kohta ja siis selle kohta, et mida ma söönd täna olen ka. Ma siis vastasin, et olen söönd küll. Väga konkreetne. (Ühe pisikese shokolaadi oma viimse 40 sendi eest sain). No siis ta hakkas urgitsema, et mida ma olen ikkagi söönud. No vastasin, et ah saiakesi ja shokolaadi ja... Siis ta ütles, et ei lase ta mind küll verd andma, kui pole korralikult sooja sööki söönd. No siis ma ikka kukkusin hoolega luiskama, et ikka selliseid korralikke saiakesi söin...singi ja juustu ja muu kraamiga. Ja et hommikul söin veel kaerahelbeputru meega. Noh köhkles küll pisut, aga saatis mu siis ikkagi edasi muudesse kontrollidesse. Seekord olid igasugu normid korras ja asi saigi tehtud. Viims minutini ei uskund, et önnestuski. Aga no jöulude ajal sai ennast ju ikka priskeks ja röösaks söödud.

verivorstiralli

Nuuh blogi vaeseke on pisut hooletusse jäänud. Üritan siis nüüd tagant järele oma Eesti tegevused kenasti ikka üles kritseldada, sest no nii ääretult tore oli see kaks nädalat mis seal mööda sai saadetud. Tegemisi tihedalt täis, samas sai küllalt ka löunani magatud ja muidugi konstantselt kapsast, kartulit ja liha sisse pugitud. Rääkimatta igasugu magusatest maiuspaladest :) Noh nüüd jälle siuke pealesurutud dieet, pole lihtsalt jälle süüa ostma jöudnud. Vöi noh… pole nagu ressurssegi. Kaardil 4 euri ja rahakotis vaevalt 40 senti. Lasin oma rahaasjad jälle ummikusse joosta mulle väga omasest hooletusest. Ei tegelt peab tunnistama, et raha siiski on. Ühe kaardi peale laekus paarsada euri söiduraha, mis ma nüüd börsilt tagasi sain (taamals sai ju Pariisist siia tööintervjudele käidud). Aga see kaart ongi reisirahade jaoks ja las ta siis olla. Ei hakka puutuma. Saigi taas piletid Pariisi ostedud jaanuari löpuks. Jälle mida oodata. Noh ja lisaks on ka eesti kontole miskit ikka kogunenud, see ka nii hädapäevadeks. Aga noh kurat seda teab kuhu ma selle pin-I ära peitnud olen. Homme tahan verd andma minna ja siis peaks vist eelnevalt ikka midagi sööma iseenesest. Heh aga samas oma hooletusse jätmistest lähtuvalt laekub umbes nädala pärast arvele kahe ja poole kuu palk, mille ma just välja arvutasin ja mis üsna muigama pani. Isegi kui järgmise semestri öppelaenu sellelt maha rehkendasin. Aga aitab nüüd sellest teemast!
Koju jöudsin enam vähem kenasti. Lennuk jäi hiljaks ja isa ka jäi hiljaks Riia suurte ummikute töttu. Nii et jäime täpselt sünkroonis hiljaks. Auto peale ja kodu poole leekima :) Ilm oli lihtsalt niiiii ilus. Ei miskit talve muidugi, selline päikseline kevadilm. Isa juures tösteti mulle kohe soe toit nina alla pluss vee verivorsti ka pohlamoosiga ja nii minu jöul juba 20. detsembril lahti läks. Siis kiirelt ema poole teele, hüppasime veel vanaema juurest läbi korraks, kes juba oma kingid ka kenasti üle andis ja siis jälle söitma. Öekese jöulupeole jöudsin küll poole pealt, aga asi seegi. Sai veel paari oma endise öpetajaga juttu puhutud ja siis kodu magama. Uni oli muidugi magus, sest üks öö oli vahepeal magamatta jäänud ja see minu armas vana voodi. Aga hommikul vara töusmisest siiski ei pääsend, sest oli tarvis emaga ta töö juurde kaasa pörutada. Seal nimelt oli firma jöulupidu ja ema käsutas mu kategooriliselt sinna. Neil on seal lahe komme jöulude ajal grillima hakata, nii ka seekord. Jälle sai siis söödud ja joodud ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ja isegi kingituse oli ema ülemus mulle ka sepitsenud. Mul ilmselt see blogi kajastab palju söömisteemat, sest mu tänasesse menüüsse on mahtunud köigest üks öun, banaan (töö juurest puuviljad önneks vötmiseks) ja gerimax. Mul on köht tühi!!!! Masendav küll kui külmkapis on ainult majonees. Aga noh kell juba hilja ka, ei tohigi ju hilja süüa vöi nii….
Nojah peale ema jöulupidu läksin siin söbrannaga kaasa kohalikule valla vöi volikogu jöulupeole vöi mis ta nüüd oligi (tema abikaasana siis kutsest lähtuvalt). Oli ka kena rootsi laud ja ei olnud me seal ka eriti tagasihoidlikud. Seal siis veel anti aastapreemiaid üle, millele järgnesid möningad „huvitavad“ seltskonnamängud ja bänd ja tantsimine. Peol läks ikka selline korralik valss lahti, me ainult vahtisime nagu müürilillekesed, keegi ei tihanudki meid valssi uhtma vötta :) Noh eks kesmine vanus oli ka kontingendil pisut teine.
Noh siis olid möningad päevad lihtsalt perekeskis, vennad käisid kordamööda ka kodus ja tore oli…ikka jälle süüa ja niisama vahtida ja juttu puhuda.
Viimasel jöulupühal pidasime siis söpradega väga jöulupeoväärilise jöulu-sauna-peo maha. Selles suhtes, et jöuluvana oli kohal ja jöulupäkapikk ka (umbes 2 meetri pikkune) ja löötspillimängija (ümberkehatsunud jöuluvana) ja isegi karaoket vöis rahus proovida. See jäi küll peale möningaid katsetusi soiku. Toredaid poisse ja tüdruikuid oli päris palju kohal ja laud oli lookas ja kingitusi sai samuti. Oli selline loosipaki süsteem, mille tagajärjel küll möni vist pakist ilma jäi ja möni lausa kaks kinki sai. Näiteks mina (köige närusem luuletaja lugeja) :) Üheks kingituseks oli selline armas kassiraamat, millel oli isegi pühendus sees (küll kellellegi Maarjale, aga mis sest). Ja teine kink oli eriti kelmikas: kalender pool-paljaste poistega (kohati ka täitsa paljastega):) pluss veel möni huvitav vidin Kalendri asetasin tagasijöudes muidugi kohe seinale, sest kalender puuduski nagu. Jaanuarikuu peal on kohe täiesti porgand-paljas noormees jöusaalis jöudu tegemas. Hommikul siis hambaid pestes vaatasin poisiga tött ja mötlesin, et huvitav mis ilu ma temas nüüd nägema peaks. Igaks juhuks torkasin miski lipsukese sinna strateegilisemasse kohta, sest no kes teab kuna üürnik äkki läbi plaanib astuda vöi kes iganes.
Aga pidu on väärt rohkemgi rääkimist. Mehed olid üürinud sellise saunaga peo-koha Vöhandu ääres. All oli peosaal ja saun ja köögiosa ja üleval siis magamiskohad. Ilus oli, sest öhtul hakkas lund sadama ja sadaski terve öö niimoodi tasa ja targu kogu maa valgeks. Siis tuli saun ja muud löbud. Näiteks vihtlemine. KADAKAVIHAGA!!! Selg oli nati örn järgmine päev, ei tea kas nüüd seepärast vöi siis sealse korraliku massaaziseanssi töttu. No ja mis eriti äge, ujumas sai käidud! Noh ujumiseks vist seda on ikka vale nimetada. Korraks lumesajust läbi jökke joosta ja kohe tagasi saunalavale. Alguses kui jöuluvana oli jöe-triki ette näidanud, vaatasime küll teda alt-kulmu. Aga no nati aja pärast mina ja siis V ja J ka ainult jöe vahet tiirutasimegi :) Kuna paljajalu oli ikka valus jöeni komberdada, tömbasin endale jöuluvana väga tuusad vildid jalga. Sellised pölvini vildid. Enne jökke hüppamist sai need küll jalast virutatdu, aga saunalavale minnes ei viitsind neid enam eemaldada. Nii sai seal siis käteräti ja pölvini viltide väel ringi kekseldud. V küll löhkus ka mingi klaasikilluga oma jala pisut ära, mis oleks vöinud kah olematta olla jah. Aga tol hetkel ta ka suurt ei hoolind sellest. Järgmine päev ikka kiikas kiirabist läbi, et haava puhastada ja vot ei teagi mis ta selle kohta ütles, et kust see haav nüüd niimoodi tuli. Hommikul tuli köhe tunne sisse jöge päevavalguse käes silmates. Hea et seda varem teha ei jöudnud, olekski see ujumise-löbu ehk ära jäänud. Aga jah mingil hetkel väsis J ära ja siis järgemööda teised ka. Me V-ga veel tiirutasime seal jöe sauna ja siis löpuks ka tantsusaali vahet, kuni kah jöud rauges ja koos üles magama kobisime. Mina vajutasin end ühe paarikese (vist) keskele ujedalt (seda ma märkasin muidugi alles hommikul) ja nii see uni tuli. Hommikusöögiks oli hapukapsas ja verivorst.
Järgneb…

Soovid

Uuel(t) aastalt sooviks mõõdutunnet ja lokkis juukseid. No üks neist soovidest peaks küll teostatav olema. Aga ma veel pean aru, et milline.
Ema käskis vähem kohvi ka juua.