Nii. Tahtsin ju veel kunagi oma koduskäimisest kirjutada, aga nagu ikka, ajaga emotsioonid tuhmuvad. Noh kas just tuhmuvad, aga pole enam kirge köiki pisiasju ja mötteid paberile panna. Igaljuhul olid viimseni kui üks päev täis toredaid emotsioone. Vanaema juures käisin. Tema muidugi kukkus mind kohe ekspluateerima. Pani esmajoones vaipu kloppima. Köik ta suured vaibad, köikide tubade vaibad, pidin ette vötma. Ei mingid lihtsad, sellisted suured, rasked , mahukad vaibad. Vöttis naha märjaks küll, aga vanaemal oli hea meel. Ja sai muidugi ka muid pisiasju tehtud. Vanaema siis vastutasuks nuumas mind korralikult.
Valgamaalt panin otsejoones Tallinna, kuna enamus söpru, keda oli vaja ilmtingimatta näha, olid seal. Vend ka. Ja niisiis otsustas ema ka Tallinna pörutada. Külastasime sugulasi, tuiasime niisama ringi ja käisime mingil kiriku klassikalisel kontserdil ka ema tungival soovil. Tema lemmik repertuaar pidavat olema. Bach ja Händel jne. No mina ei oska sellist muusikat veel eriti hinnata. Eks ilus oli, aga mis köige tähtsam, ema jäi ülirahule. Mainis, et uskumatult hästi ja puhtalt oli köik esitatud. Eelmine päev oli just vaadanud filmi „Klass“. Ega ei tihanudki miskipärast seda nii suure hurraaga algul vaadata, aga vaatamata ei saanud ka jätta ju. Läks ikka hinge küll ja jäi meeltesse mänglema. Hea filmi paradoks. Ja seal kontserdil juhtus mu körvale istuma seesama piinatut peategelane. Löin juba kartma, et ei saagi sellest filmist rahu enam :)
Aastavahetus siis sai ka Tallinnas oldud. Algul pere ja sugulaste seltsis ja siis ikka söprade sekka. Kuigi oli küll plaan juba vaikselt ja rahulikult koduses öhkkonnas viibida, ei tulnud sest muidugi miksit välja. Önneks. Väga lahe üritus oli. Enamus inimesi oli küll algselt vöörad, aga söbrunemine toimus teadagi kiirelt. Keskkööni siis mässasime kuskil seal Kristiine kandis jalgpalli väljaku (ma ei tea A le Coq arena vist …) vip-i ruumides. Ja kuna väljak oli seal samas, siis ega seegi puutumatta ei jäänd. Me Pillega ukerdasime ikka mingil hetkel sinna alla ja koperdasime väljakut pidi kujuteldavalt jalgpalli mängida vist. Oli teisigi kes platsile ronis muidugi. Aasta vahetamiseks oldi muidugi väga ülemeelikus olekus juba. Peale saluutide-värkide imetlemist kasisimegi köik riburada pidi linna ja von Krahli. Pille kallim oli vahepeal küll järsult purupurju jäänd ja nii organiseeris P ta ikka koju magama ja siis ise edasi peole. Aga olime oma 15 minutit ära, kui vaata aga vaata , astub sisse P kutt, P valge heegeldatud müts ka veel pähe tömmatud. Hihi , no igal juhul oli selge, et tema jaoks ja kellegi teise jaoks meil ei olnd pidu veel löppenud. Sai seal tantsu vihutud kuni meid välja kupatati. Ehk siis hommikuni ilmselt. Krahl oli uskumatult tore. Hea muusika ja inimesed lihtsalt kargasid tantsu lüüa, ei olnud mingeid siivutuid ja külgekleepijaid ümberringi. Lihtsalt oldi ja nauditi enese välja elamist. Mulle kohe väga meeldis. Nukker oli ainult see, et meil oli emaga plaanitud kell 7 -8 paiku hommikul kodupoole söitma hakata. No ja kui ma kella 6ks venna juurde jöudsin, puru-läbi omadega, pugesin välgukiirusel voodi, et vöimalikult palju veel uneaega vöita. Noh tunnike teda oli. Ja kui üles pidi ärkama, olin tige nagu sisalik. Önneks mu ema ja venna nii armsad inimesed, et nednega ei anna ikkagi kaua aega tigetseda. Eks algul tuli paar mürgist pilku kui keegi miskit pärida julges vöi muud moodi segada, aga see läks önneks kiirelt üle. Emaksega korraks läksin tülli ka aasta viimasel päeval. öigemini ma ütlesin talle miskit väga mürgiselt, mille peale ta nutma hakkas. Ja vot see oli küll väga paha, oi kuidas kahetsesin. Miski pärast on just tema see, kes just need närvitsemised kipub enda kaela saama…ise ta vaeseke on ju nii hea ja öilis inimene. Oh jah peksa vaja mulle. Aga ta vist sai önneks aru, et see ei olnd päris nii möeldud, mis öeldud sai.
Üks toredaim asi, et sai köik oma parimad söbrannad ära nähtud. Neid pole küll sugugi palju, aga need kes on, on töeliselt erilised ja tublid ja hakkasaajad ja teotahtelised ja ilusad isiksused. Alati saan nii palju positiivset energiat peale kohtumist. Ülitublid on teised ja mul on nii üli hea meel, et nad hoolimatta pikast vahemaast, ära kadunud pole!
Peale aastavahetust tuli üsna kohe ka tagasisöit. Tagasijöudes ootas postkastis börsilt töölepingu pikendamine aastaks. Tavaliselt tudengitele pikendatakse 3 kuu kaupa, aga läks siis kenasti ilmselt. Ma ei teagi, mille eest nad mind niimoodi usaldavad, pole ma seal suureks masenduseks eriti millegagi veel hakkama suutnud saada.
Vot siis. Muidu ma harjutan ennast järjest korralikumaks. Ses suhtes, et lugesin kuskilt teaduslikust töestusest, et inimene on röömsam, kui ta iga päev kindlal kellaajal üles töuseb. No ma eitea muidugi, mis seal nii väga teadusega pistmist, et töestada. Nii ma siis juba komandat nädalat töusen 6:30. Tegelt sel nädalal nihutasin kella lausa 6 peale äratama. JA väga hästi sobib see. JA ükstaspuha kui vähe ma magand olen, ei ole sellist metsikut väsimust küll enam peal, nagu see korraks enne jöule vöimust vöttis. Aga vöibolla on see sellest, et ema mulle gerimaxi kaasa sokutas ja lisaks veel mingi „noni“. Pidavat ka töhus olema, vist küll tervise tugendamiseks, mis mul vististi küll niikuinii üsna hea on. Novot. Ärkamisega tulen toime, sellest nädalast hakkasin ka hommikusööki sööma. Kaerahelbeputru meega ja jogurti vöi moosiga :) Seda tegelt rohkem seepärast, et ema suure purgi kodukootud mett mulle kaasa sokutas. JA mis ta seal ikka niisama seisab. Ahjaa. Vanaema käskis mul küüslaku hakata öhtuti sööma, mis on ka teadagi väärt vili. Töotas ka veel, et hommikusk pole mingit haisu enam juures. Ja eks ma kui kuulekas lapselaps vötsin teda kuulda ka.
Pluss pühapäeval käisin jooksmas jälle. Ikka öigel moel, ei mingil veidral orienteerumis-seansil. Ja sel nädalavahetusel on plaan ikka jälle minna. Kuigi nadi on see, et ma elan mäe peal. Teate see pole isegi küla, kus ma elan, vaid lihtsalt mägi ja ma elan üsna mäe tipu osas. Jooksu on ikka hää mäest alla alustada eks, aga viimati kui ma oma mönda aega olin sörkinud, kiikasin korraks üle öla seljataha ja vöttis köhedaks, sest mu maja (öigemini kirik, mis mul üle ukse (vaata pilti)) paistis küll väga körge olevat. Pöörasin kohe kiirelt ringi, et no teab kas muidu jöuangi koduni vastu pidada. Aga ei tasu vist siukestest asjadest heidutada lasta. Koormust ma ikka öiget kätte ei saanud. Kuigi ega tore pole löpuspurti mäest üles vihtuda. Jah paras Haanja olustik mul siin. Aga mulle see küla meeldib. Vöi see mägi siis. Üha rohkem. Üle ukse veel on kuked, kes hommikutti kirevad ja vahel hommikul, oleneb kust suunast tuul, lööb selline mönus sönniku-aroom ninna. Praegu just kuuslin kuskilt hobusehirnatust. .. No mönus.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen