Sportlik

Hakkasin sporti tegema taas. Üle kahe kuu pole ennast raasugi liigutanud ju. Kole lugu. Paraku rohkem kui korra nädalas vist ei jöua ka, aga asi seegi. Eelmisel pühapäeval tegin siis väikse hommikusörgi. Sel pühapäeval aga oli sport natuke ekstreemsem ehk. Nimelt peolt koju tulemine. Eile oli Kai juures soolaleivapidu, mis siis ikka kombekohaselt hommikuni välja venis. Tegelt eks mina ja paar kutti seal need viimsed ülevalpüsijad olid. Mina seepärast, et kella 6 paiku otsustasin, et ei hakka enam ennast magama kerima kuhugile ja lähen esimese rongiga koju lihtsalt. Tegelt korraks vist viskasin end siruli kuhugile ja jäingi magama ka kohe, aga peagi ärkasin seepeal, et keegi mu saapaid jalast sikutab. Üks neist viimastest olijatest tegutseski mu jalgade kallal siis. Önneks kibelesid kutid rongijaama McDonaldsisse, nii me siis neljakesi nii 7-8 paiku minema tuterdasime. Eh aga nende saabaste vöi teab mille pärast olid paar kutti viinapudeli peale kihla vedanud, et ma tegelen ratsutamisega. Seda väitis veel kutt, kes ise tegelebki ratsaspordiga.
Rongi peale jöudsin kenasti, aga kole lugu oli see, et ma jäin rongis magama. Ärkasin just sel minutil, kui rong mu peatusest minema tüüris. Krt! Päike oli juba välja ilmunud ja ilm oli ausaltöeldes fantastiliselt ilus. Noh kasisisn siis järgmises peatuses maha, aga nähes et tagasi-söidu rongini on oma 20 minutit aega, aga ma kibelesin koju ju, hakkasin alternatiive uurima. Et äkki jala minna raudteeäärt pidi vöi nii, aga mingit vastavat rajakest ma ei leidnud ja nuhkisin siis muid variante edasi. Siis nägin bussi tulevat ja just suunas, mis mulle oleks teoreetiliselt vajalik olnud. Ronisisn siis bussi peael ja küsisin bussijuhilt ka, et kas ta sinna mu külasse söidab. Bussijuht ütles et ei söida. Aga see mind ei paistnud heidutavat tol momendil ja istusin maha. Nähes, et buss ainult paarkend meetrit selles suunas söidab kuhu mul oli vaja, aga siis hoopis kuhugile pärapörgusse ära keeras, jöudsi mulle ikka kohale, et vist oli vale otsus. Kukkusin siis järgmises peatuses maha kibelema, aga bussijuht ütles, et ütleb mulle, kui ta mu külale köige lähemal on. Ja mingis kohas ma siis nöutult maha koperdasin. Hoopis mingis vöhivööras kohas muidugi. Uurisin veel bussijuhi käest, et kuhu suunas mu küla jääb, vaatas mind küll üsna kohtlaselt ja andis suuna kätte. Olevat mingi 4 km kaugusel umbes. Noh ja hakkasigi siis sinnasuunas liikuma. Sain sellest külast välja ja sattusin nagu miskile tühermaale… oli selline mäekesed ja pöllud ja ümberringi. Noh koperdasin siis edasi, mida muud. Kuigi mingeid majakesi paistis ka, aga need tundusin omajagu maa ja mere taga olevat. Köhe tunne puges pöue. Selline täiesti ei-kellegi-maale oleks järsku sisse astunud. Aga ilm oli ikka meeletult ilus. Külmakraadid olid öö jooksul siiamaile jöudnud ja ümberringi oli köik härmas, mis siis ere-ereda päikse käes sillerdas. Mitte et see sillerdus mulle tol hetkel väga meeldivalt möjunud oleks…magamatta ja tequilane. Nägin küll kaugustes ka ühte kirikut ja mötlesin, et äkki on see siis seesamune, mis kohe peaaegu üle mu ukse ilutseb. Köndisin ja könidsin ja vahepeale jäi veel paar eksitavat koha-sildi-näitu. Aga mötlesin et lähen kuhu jalad viivad. Mingil hetkel jooksis mulle üks tervisesportlane vastu ja uurisin siis, et kas ma ikka öigel teel olen. Ta jäi seisma lausa ja näitas veel kus ja mis asub. Öigel teel olin. Aga väga meeldiv igastahes, kui ma jooksen ja keegi mind segada üritaks, siis hea meelega ma virutaks talle vöi jookseks üle, noh enamasti piirdub see tigeda piidelmaisga muidugi. Noh jöudsin koju ikkagi, kuigi see mingil hetkel omajagu vöimatuna juba näis. Kell 11. Masendav. Kuigi ma ei armasta päikselise päevaga eriti aega magamise peale raisata, kobisin ikkagi südame kripeldades pöhku. Ei jäänd ju muud üle, rohkem kui 24 tundi üleval passitud.