happy time!

eksam tehtud. jajah täitsa ära tehtud!!! ja mitte läbi pörutud. ise veel siiamaani ei usu. Ei keegi mu kallitest kaaskannatajatest, nagu Erick ja sombrero jne. ka ei uskunud. Minu magistri kraadi raskeim eksam! nüüd pole mul küll mingit kahtlust enam, et ma seda värki pole suuteline löpuni tegema :D Seda oli vaja!!! G ka kohe helistas ja röömustas ja käskis Pariisi kobida. Ja kuna mul hetkel ei ole ei tööd ei öiget elamist, siis ma homme lähengi, juhuu! homme veel kaks töö intervjud ja peale seda minek!!!
aga täna on pidu!!!!!!!!!!

Otsinguil

Niisiis ma olen endiselt nii töö kui elukoha otsinguil. Siiamaani on lood nii, et oleks olnud nii mönigi elamise variant, aga mina ei tahtnud neid. Ja neid mida mina olen tahtnud, nendest on mulle köigist ära öeldud. Nädalavahetusel lähen veel nelja kohta vaatama. No näis kas mu senine meetod tasub end ära....kuna oktoobris algab kool, siis mu ülikoolilinnake on uutest tudengitest üleujutatud... nii et pole kindel kas oleks pidanud niimoodi pirtsutama hakkama. Samas mul on ka kogemus, kus olen esimese ettejuhtuva elamise vötnud ja see pole ka siiski hästi läinud. Elame näeme.
Tööga on nii, et ka neli intervju on ootamas. Kolm neist on pönevad, üks on hädapärast. Aga üleüldiselt, peab enast rohkem müüma hakkama, ajad nöuavad.
Ja eksam on teisipäeval. Kah tore teema, sest siiamaani pole selle eksami suulisest variandist keegi veel läbi saanud... Nii et pönev kas pole. Keegi peab ju löppude löpuks käe valgeks saama :D
Aga vahepeal käis G mul külas. Kuna ta on ka nii väsinud oma hetke olematust arenguvöimalustest, söitles ta natuke Belgias, Hollandis ja Saksas ringi. Väga ilusad päevad olid koos ja nüüd ma olen ikka veel nukker ja igatsen. Aga Pariisi söitu saan ka alles siis plaanima hakata kui köik muu juba paigas :(

Aitab küll!

Otsustasin kategooriliselt, et aeg selle paastu-jamaga löpp teha. Täna löid küll köik haiglased sümptomid välja: pea valutas endiselt, köri muidugi ka, lisaks sellele tömbusid körvad lukku, süda peksis jöledalt terve päeva ja asja tipuks valutas kogu mu keha üsna ebameeldivalt (selg eriti). Köhus oli endiselt selline rusikahoobitunne. Lisaks sellele oli hommikuteest süda terve päev paha. Unetus ei tule ka just eriti kasuks köigele. No mida veel vaja eks. Olukorda tegi hullemaks see ka, et ma ei saanud rahulikult kodus vegeteerida vaid pidin päev otsa ringi jooksma. Frankfurdis töövestluse teema ja Darmstadtis käisin ühte ühikat üle vaatama. Töö oli jama, aga vähemalt alustuseks vaja ju midagi. Aga elamiskoht oli tore, inimesed väga meeldivad ja tuba ka armas...ainult et ma ei tea mis mulje ma oma ülinäruse olekuga neile jätta vöisin. Pealegi on linn toidulöhnasid täis! Iga nurga peal möni Bäckerei vöi dööner vöi miskit muud. Nii et pole kerge keset tsivilisatsiooni niimoodi nälgima kukkuda. Peab ikka metsa ennast ära peitma.
Kaal on muidugi ka no nii alla läinud, et hirmutav lausa. Tänane kaal 49 kg (pikkust 168). Minu kaal on eluaeg olnud selline 60 (pluss/miinus 2kg), selle suvega kahanes 55le umbes ja nüüd siis siuke värk. No selge, et kilod tulevad tagasi, aga ikkagi on kuidagi eriti näljaroti tunne praegu.
Nii et homsest asun mingi kördi kallale.

teine päev

oejah täna oli keeruline päev. enesetunne nii palavikuline enam ei olnud ja kurguvalu oli ka pisut leevenenud, lihtsalt haiglaselt nörk oli olla. aga see kuulub ilmselt asja juurde. lisaks ma pole siinoldud aja jooksul veel korraliku ööd maganud, eks sellel ole ka omad möjud. raske oli eriti veel see, et terve päev ma pidin körvalt vaatama kuidas teised inimesed söövad. hommikul läksin K-ga (mu üks eestlannast korterinaaber) raamatukokku, aga tal oli vaja esiteks hommikusöögiks mingi kobe singi juustu saiake näppu haarata, löuna ajal muidugi ka. kojutulles oli korter supilöhna täis. ja nüüd öhtul sain ühe kaua nägematta söbrannaga kokku ja kuna kamp oli suurem siis istuti kuskil biergartenis ja söödi mönusat rammusat saksa toitu. mina jöin vett... ja igasugu taimeteedest teedest on süda paha.

Esimene etapp

No nagu näha päris igat sammu ma kirja ei viitsi panna oma paastumise teemal, aga no pisut siiski. Esimene etapp ehk siis nö paastu sisseminemise etapp on minu jaoks nüüd läbi. Menüü koosnes siis ainult igasugu erinevatest mahladest ja teedest ja ka möned püreesupid sai valmis vorbitud. Oleks ma varem teadnud, et need nii head on!!! Proovisime siis zucchini ja körvitsasupi järgi. Mölemad ülimaitsvad. Kohvi asendasin rohelise teega ja olen päris uhke kohe selle üle. Kuigi söbranna väitis, et roheline tee pidavat täpselt sama ebatervislik olevat kui kohv, ei taha ma seda kuidgi uskuda. Teab ehk keegi selle kohta rohkem?
Tänasest siis tee ja vesi. Natuke ärritab mind see, et mul kurk lisaks paelumistundele lausa valutab ka nüüd. Nädalavahetus oli jahedavöitu ka, et äkki suutsin külma saada. Kuigi see on ikkagi veider, sest ma pole juba teab mis ajast ennast ära suutnud külmetada. Talvel ka mitte. Täna oli hommikul üks tööintervju ka ja ega see närune enesetunne kasuks ei tulnud. Aga intervju oli huvitav ja teistmoodi. Öppisin nii möndagi sel alal juurde :)
Muud pönevat ei miskit.

Paast

Mul on tuge vaja! Praegu on juba paha olla! Pea valutab ja kägistamistunne on kurgus. See veider kurgutunne tekib mul kui köht on tühi. Ja köht on tühi mis tühi.
Aga ... pooleli oleks veel vara asja jätta :D Ja ilmselt need esimesed päevad need köige jubedamad just ongi.
Aga otsustasin siis siia oma käekäigu ja vastupidamise kirja panna. Tugi ju seegi! Öhtul kriblan kuidas päev möödus. Kaalunumbreid jälgima ei hakka, see on mul suvega niikuinii juba veidralt pisikeseks kahanenud.

Seine äärest Maini äärde

ehk siis septembrikuus köik on uus.
Nädalavahetus oli tihe. Köik algas sellega, et äratuskell oli laupäevaks sisse ununenud ja nii me passisime G-ga nädalavahetuse algusnootidel lubamatult vara üksteisele nöutult otsa. Aga mitte kauaks. Otsus IKEAsse pöigata tuli kiirelt, sest juba mönda aega sügelesid mölemil käpad uuenduste järele. Möeldud tehtud, koha peal tegime kiire ringi, panime paika mida vötame ja kiirelt sai ka valitu ära otsitud. Sellest hoolima oli koju jöudes juba keskpäev. Löuna aegu siis toimetasime igaüks omi toimetusi ja öhtu poole hakkasime usinasti mööblit kokku klopsima. Minule uhiuus kogemus jälle. Jaotasime asjad ära ja läks nokitsemiseks. G-le sofa, mulle öökapp :) Kuigi suurusjärgud olid erinevad, pole sahtlitega asja üldsegi nii kerge kokku klobida. Loomulikult tegin ka köik strateegilised algaja vead ära. Aga löpptulemus oli ikkagi hea. Kuna peale seda oli vaja ka vanast mööblist asjad välja tösta ja need siis keldrisse vöi prügiruumi toimetada, ei jöudnudki rohkemaga valmis. Mina muidugi köige muu körval sorteerisin veel kogu oma kupatust, sest kolimine oli ees... Viskasin köik vöimaliku lihtsalt minema. Nüüd käib see juba kergelt, harjumise asi. Aga aega vötab selline asjade läbi sorteerimine ikkagi kövasti. Seega ülejäänud mööbliga otsustasime järgmine päev tegeleda.
Pühapäeva hommik. Peaaegu et viimane hommik Pariis... G töttas armsasti boulangeriesse saiakeste ja muu maitsva järele, haaras veel turu pealt hulganisti puuvilju ka kaasa :) Minu tsentelmen! Peale turgutavat hommikusööki vedelesime ja seedisime ja käisime siis löpuks ikka jooksmas ka ära. Ja siis edasise mööbli kallale. Kogu selle asjade ümberpaigutamisega sai ka G paljust kogunenud rämpsust lahti ja mis tundus ülearune, aga ära poleks raatsinud visata, sai keldrisse paigutatud. Terve päev tiirutasime keldri ja prügi ja mööbli vahet. Kella 21ks olid minul kotid pakitud ja G poissmehe korter uhiuues kaunis kuues. Öhkasime ja imetlesime terve see paar tundi mis veel päevast järele oli jäänud. Hea tunne oli....hoolimatta sellest et lahkuminek oli kohe ees. Aga olgem ausad, mölemil oli vaja pisut öhku, et end jälle käsile vötta ja uusi tuuli otsida. G tööalaselt, sest ta on nii väsinud sellest praegusest jamast ja minul kool eelköige.
Esmaspäeval varavalgel üles ja kell 11 olingi juba Frankfurdis. Paigutasin oma kraami söbrannade juurde ära, kes önneks on väga aldis ka nende juures ühte tuba välja üürima ja tegin väikse tiiru oma ülikoolilinnakesse. Kui Frankfurt veel suudab midagi pönevat pakkuda, siis see linn jätab mu küll üsna tuimaks ja tundub üha enam eemaletöukavana. Üleüldse, peale aastast elu Priisis tundub köik muu kuidagi hall ja tuhm ja maitsetu.
Nädal ise on olnud veidralt pikk, sest sebimist on olnud hoolega, küll bürokraatia pärusmail, küll elamise- ja tööotsimise laineil, küll eksamiks öppimisega. Elamiskohti olen päris mitu üle vaadanud, sest pole ertiti kindel kas julgen ennast siia eesti tüdrukute juurde sisse elada. Koht on küll väga lahedas kesk-linnajaos ja jöe ääres ja tüdrukud on ka igati vahvad, aga ma kardan, et ma küll oma ülikooli ära ei löpeta kui ma peaks siia ennast sisse seadma. Seega uurisin ringi - oli igasugust pahna, aga üks tore variant siiski ka. Omanik ütleb mulle aga alles laupäeval, et kas tahab mind allüüriliseks vöi mitte. No hoian siis pöidlaid ja vaatan muudkui teisi elamisi-tubasid üle.
Tööotsingutega on asjad nii, et ühel intervjul ka käisin ennast esitlemas. Kuna asi tundus esmapilgul igava vöitu ja avaldus kohale sai niikuinii enamvähem inertsist saadetud, siis erilist ettvalmistust ka ei viitsinud paraku teha. Aga jah, kui mulle asi lähemalt ära selgitatti oli mul nutumaik suus, sest tegelikult tundub teema kohe väga pönev olevat. vot tak. Omad vitsad jälle. Teisest küljest kuskilt peab ju alustama. Järgmine nädal on neid intervjusid veel ja siis ehk juba kindlam tunne.
Ühesönaga. Hetkeolukord on väga kaootiline. Ootan pikkisilmi selgemat aega. Järgmine nädal ehk...
Peale selle otsustasime näitsikutega paastuma hakata. Ei mitte kehakaalu pärast, see pole nagu kellelegi siin probleemiks. Vaja puhtaks saaada lihtsalt, silm särama ja karv läikima! Minul seda mürki küllaga sees ja eks teistelgi. Kuna tänaseni oli veel igasugu üritusi plaanis, alustame sellega homme. 3-4 päeva sisseminemis aega s.t. ainult mahlad ja juurvilja büreesupid. Kohvi vist veel lubatud...aga vist targem seegi rohelise teega asendada. 7 päeva vett ja teed ja köhukorinat. Ja siis vist 5 päeva väljatulemis aega. Teistel on önneks juba professionaalsem paastumise kogemus olemas, ja teavad mida ja kuidas. Nii et edu meile...