Hale!

täna tuli enesehaletsuse hoog peale. Eks natu seepärast, et nädalavahetus olid armsad söbrad siin ja saatsin nad just ära. Ja siis on alati siuke nukker moment. Sest kogu see aeg oli ikka nii vahva  jälle. Sai pubisid-baare pidi käidud. Erinevad jöuluturud läbi vaadatud ja neid on siin töesti iga nurga peal ja igat sorti. Sai uisutamas käidud, ja modernset kunsti kaemas. No see peab end mulle veel omajagu töestama end.
See selleks, aga pluss siis veel see enesehaletsus. Mis on absoluutselt öigustatud.. mitte niisama hala. Ma olen ikka mönel teemal ääretult hale olnud viimasel ajal... no päris kaua tegelt juba. aga nüüd ma olen väsinud sellest hale olemisest ja enese maha materdamisest..varjates/ilustades seda lihtsalt mingite labaste valedega. Piisavalt kaua juba kestnud. Siuke idioot... muudkui pasundatakse, et köik algab iseenese respekteerimisest. Aga kui ennast ikka ei salli, et mitte öelda - vihka, no siis on veel eriliselt suur töö vaja ära teha eks.
Kaunis Chris...ka üritas midagi... äkki networkingu möttes? ma olen lühema aja jooksul jöudnud suheteni, milleni möni peab pugema aastaid. Ma ei tea. Enam ei huvita ka. See teema on nii löpetatud kui löpetatud. Ja kui ma peaks jälle otsast alustama, siis palun tulge keegi ja tooge mind maa peale tagasi!!!!!
Aga selle enesehaletsue pöhjus polnud üldse tema, ta oli juba niivöinaa unustatud... 
Ah aasta hakkab löppema.. maailm ka. Eks see oli märk, et aitab küll. Ja töepoolest aitab (hale olemisest... enesesallimatust paraku nii lihtsalt välja ei lülita).
Aga täna haletsen end veel nati, et ma nii hale olen olnud..  Ja siis veel paar päeva vaja särada ja siis olengi Eestis ka!