Rôôsa

Mina ja mu roosad prillid jälle. Mul oli lihtsalt reede ôhtu nii naljakas. See vist oleks see kôige ôigem sôna kogu jandi kirjeldamiseks. No tegelt oli nädal üldse päris aktiivne. Prantsuse kolleegid olid siin ja meil oli kolm päeva üsna intensiivset koostööd ja koolitusi. Ma ikka alati imetlen neid. Noored, ilusad, edukad ja väga professionaalsed kôik. Lausa lust koos tegutseda.. ôpib koguaeg miskit. Lisaks paar koosolekut mu lemmikkolleegi, prantslase Laurent'ga... algul oli küll kole raske asjalikuks jääda.. aga noh ei jäänd lihtsalt muud üle ja sai ikka kiirelt end öigele lainele saadud.
Neljapäeval oli üks esimene jöuluöhtusöök ühe suurema kolleegide grupiga. Hôrgu söögi ja rohke veiniga mônusas Bayeri restos. Laupäeval oli eestlaste jöulupidu, mis on viimasel ajal tavaeestlase jaoks kohe kindlasti liialt kiriklik Aga no vähemalt sai kotlette ja kartulisalatit ja siukest kraami. Aga no üleüldiselt on tunne, et asi on liiga perekeskseks ära läinud ja siukestel noortel lasteta asjapulkadel polegi seal enam nii väga miskit teha.
Aga nädala tipp oli reede! Ei viitsi siin tagamaid seletama hakata, aga pidin ühe advokaadiga pisut aega veetma. Vôi noh tegelt ühe hôôgveini ringi jôuluturul tegema. Aga asi kujunes nii, et jah hôôgveiniringiga sai algust tehtud, siis me jôlkusime niisama turul veel ringi ja kaesime kunstkraami, mis seal müüa pakuti ja naersime ja kommenteerisime kôikvôimaliku lihtsalt välja. Algushetkedest saati oli neetud lôbus. Eelmise päeva liigse veini, nelja-tunnise öö ja päev läbi kestnud koolituse väsimus oli peagi peast pühitud. Mees jutustas mulle kuidas ta eelmisel päeval pidi sôbra lastele Nikolaust mängima (see on siinne jôuluvana siis, ja tuleb 6ndal detsembril). Sôbra kaheaastane laps oli kohemaid siukse shoki saanud ja siis läks oma 20 mintsa et laps maha rahuneks ja jôuluvanast ka rôômu tunneks. Lôpuks kogu oma kommihunniku kätte saades tekkis vist ikka teatav usaldus. Aga S (see advokaat siis) mainis, et neetud raske oli küll see amet :)) No usun täitsa jah. Näkitsesime miskit süüa ja siis hakkas vaikselt külm juba näpistama. Kuna olime just täpselt siukeses pubide restode piirkonnas, siis otsustasime end kuhugile soojendama minna. Kuna ta on pôline münchenlane, siis ta tunneb neid piirkondi eriti hästi, jôudis igastahes mainida, et selles  väga uhkes piirkonnas vôib tegelt üsna jôledaid kohti ka ikka leida. Tahtis siis juba ühte kenasse hispaania lokaali sisse keerata, aga kuna ma hakkasin protesteerima, et ma hispaania ôllet küll ei taha, läksime edasi. Peaaegu üle tee oli üks kôrts, mis oma siniste ja roheliste jôlutulukestega nägi juba üsna kohutav välja. Aga mehel oli juba otsustatud, et just sinna me lähmegi. Kuna tüüp oligi siuke huumorimees, järgnesin itsitades..siiski veel teatava kôhedusega. Sisenedes muidugi selgus, et seestpoolt on see asi veelgi jubedam.. rääkimatta kontingendist kes seal istus...miskid väga ajast maha ja raisku läind tsiklimehed.. ja no miskit sinna kanti. . Rääkimatta vôluvast 80ndasse pidama jäänud  baaridaamist.  aga kogu olukord oli kuidagi nii naljakas ja nii me end kohe baari taha sisse seadsimegi. Minu teisel pool istund mees sattus miskil huvitaval kombel must kohe nii vaimustusse ja muudkui pomises miskit.. mönest sönast nagu schee = schön jne sain aru aga üldjuhul üritasin sinna poole mitte vaadata. Nii me siis jöime seal head Bayeri ölut ja naersime üksteist ja maailma välja. Siis läks asi niikaugele, et otsustasime paar piljardit teha. Ma vist olen piljardit ainult eesti baarides mänginud, siin pole need lauad eriti kombeks. Aga no nii jöledast lauda ma pole veel kuskil näinud, igatsorti alkohol oli seal kenasto üle voolanud ilmselgelt. Valgel kuulil oli üldse mingi lohk sees. Noh algul mängisime teineteise vastu - mis trikid said köik ära proovitud. Aga ta ikka vöitis. Järsku oli meile seltsi sattunud ka me baarileti tagune fänn. Tsentelmen nagu see S on, pakkus siis välja, et me vöiks ju temaga mängida, meie tema vastu. Mängisime, päris proff oli see vanamees.. samas me oma igasugu imetrikkidega mis sai mängus kasutusse vöetud, ikkagi vöitsime. Väike schnaps veel ja siis koju minek. Läbi paksu lumesaju. Mul pole kaua nii lôbusat ja nii lahedat ôhtut olnud. Ega pole lihtne leida siukest segast, kes sinuga huumori ja enamuse asjade suhtes nii ühel lainel on. Ainuke jama hetkel on, et ma nii tahaks teda jälle näha.. ja vôimalikult kiiresti! Ja ma ei tea  üldse mismoodi ma selle sooviga ja omadega nüüd hakkama saan?  Noh eks uus nädal too leevendust... ega töötamîne niisama naljapäraks välja ei môeldud ja homme on mul järgmine jôulupidu ühes ehtsas keskagses resoranis kogu oma kümne käiguga :)) Ja nädalalôpul tulevad Düsseldorfi sôbrakesed!!! Kui ainult tänase ôhtu veel vastu peaks...