Lase vabaks..

Vötaks öige löpuks kätte ja teeks selle asjaga algust.. Köik mu ümber mängivad seda, ja veel üsna hästi. Mulle see mäng on alati sümpaatne olnud. Ja kaua sa ikka ainult joosta vihud.. kuigi see on omamoodi vajalik, aga veits nagu igava vöitu ikkagi. Lisaks on selle vormiriietus ka üsna ahvatlev.. jutt on tennisest. A-ga torisesin ka, et kui ma teda näha tahan pean ilmselt suusatama vöi tennist mängima vöi cheerleadima mönda neist. Önneks suusahooaeg hakkab vaikselt läbi saama. Ta muidugi vaides vastu ja küsis kohe, et kas ma töest tahaks temaga tennist mängida? Ta jooksutaks mu 10ne minutiga hingetuks. Ilmselt nii see oleks ka. Järgmine ksimus oli, et miks ma siis siiamaani ühtki kursust veel teinud pole? Jah töepoolest miks? Täna siis vaatasin juba variante. Üks on siuke algajatele intensiivikas.. 5 nädalat, kaks korda nädalas. Tundub päris hea variant ja nii saab siis veits pekki ka lihvitud. Aprill-Mai kuskil. Haah üks sellega seonduv asi tuli veel meelde...no ma olen sellest tennisest ilmselt juba aastaid jahunud. Mainisid seda toona oma kunagisele tömmule kuumale kaaslasele J-le... ta arvas, et mulle sobiks küll tennis..mul pidavat tennisemängija jalad olema :)) No näed siis.. Nii mönigi eeldus juba olemas :D

Spordist veel  nii palju veel, et neljapäeval kasisin ujuma. Selles ujulas on vahel eraldatud piirkond sportujujatele. Ja nii kui ma halli sain, ütles üks vetelpäästja vöi kes iganes seal ujulas vahti peavad, et mingu ma sinna spordi omasse. Vauts kus ma siis olin körvust töestetud...esiteks see, et ta oli mind siis ilmselt tähele pannud varem. Ma ei käi ju ujulas eriti tihti, seega oli see eriti üllatav. Ja lisaks sellele tähendab, et ilmselt ma siis ujun enamvähem üsna hästi, et mind sinna spordi piirkonda kupatati. Seal on üldse parem, ei ole igasugu konni ja koeri ristipöiki ees sulistamas.. ilma igasugu suunatajuta..

Peale seda kasisin A juurde, kes oli imehea öhtusöögi jälle kokku vorpinud. Ta oli nii armas ja hell ja hoolitsev ja ma ei tea köik mida, et no kohe veider oli. No me ei olnud pea nädal aega teineteist näinud ka.. Aga ikkagi..  Ja reedel viis mu siis Jaapani restorani.. Ma tegelt ei tahtnud kuhugile välja minna, sest enesetunne läks peale löunat öige nörgaks kätte ära. Mürgid vist tulevad kehast vaikselt välja vöi sai ujulas veits külma saadud. Aga no reede ikkagi, pealegi suur kevad väljas.. et ikkagi kiskus kodust välja. No ja ta ei vali mingeid odavaid ja nurgataguseid kohti, väga ilus ja maitsev oli köik taaskord...ta ise kahh :))
No igastahes tundub hetkel köik kuidagi liiga ilus jällegi :)) Üks igavesti suur tohuvapohu ma ütlen..pole rahul, kui mees on eemalolev ja kriitiline, küll pole rahul kui sind kantakse kätel nagu printsessi... ilmselt on kogu jama selles, et ma pole enam kindel mis mees ta on.. Aga noh...see pidev umbusaldamine ka kuhugile ei vii ja pigem äkki nautida, et niimoodi rabeldakse su pärast...ja veel siuke mees :)) Eks aeg näita mis sest saab. Ma vist lihtsalt nii väga kardan sellest köigest ilma jääda..  vöi siis kardan lihtsalt haiget saada. Pole küll üldse minu moodi... Aga maha vöiks rahuneda ja lasta asjadel lihtsalt minna nagu ma seda tegelikult ju varem alati teinud olen.

Ja teiseks uueks hobiks vöis prantsuse keel saada..  need oskused ei teeks ka sugugi paha nii era kui tööelus.