Kaks nädalat....

ma vist hakkan vanaks jääma.. varem mulle siuksed nädalad olidki need öiget sorti nädalad.. siusked kus rabelemist jätkub nii töö kui eraeluliselt. Aga praegu... ei naudi eriti. Eks kulu mulle ka see puhkus vist lihtsalt ära. Ja eks emotsionaalses pinnas vaja ka miskeid muutuseid. Ei ole miskit hullu, aga ei suuda ka millesti eriliselt röömu tunda. Pigem ajab köik närvi-.. neutraalne-passiivne- tülpind olek. See aasta pole siiamaani just mu parim olnud.

Täna sai veel järve äärde vesisuuskama ja wakeboardima söidetud. Ilm 32 kraadi, söbranna ka üks väheseid, keda ma veel välja kannatan. Seesama kellega sai stand-up paddelingi ka siin paar nädalat tehtud. Ka siuke chill ajaveetmisvöimalus. Igastahes vesisuuska ma enam ei tee, see on liiga igav. Ja wake-ga ma lihtsalt ei saand kaugemale kui 10 meetrit... ei ole mul seda boardimise soont. Ja no ma metsikumalt vist ei üritanud ka. Aga sportilik oli see nädal küll. See teisipäevane race. Siis reede öhtul palavaga väike jooks. Laupäeval kobisin ikka jooksudate'le, sest A oli toidumürgtusega maas. See oli iseenesest naljakas, sest ega kumbki ilmselt polnud kindel, kas see teine nüüd tuleb. Aga platsis olime mölemad ja jooks läks lahti. Kuigi no 35 kraadiga ja seal olympiamägede vahel, see oli ikka paras katsusmus. 7 km sai joostud ja siis aitas. Mulle vähemalt. Atmosfäär oli seal iseenesest lahe, sest mingi suvepidu on hetkel seal käimas ja shoud jätkub. Lisaks toimus tol päeval seal veel mingi red bull extremspordi demostratsioon. Aga metsikult tervislik siukse palavaga siuke higistamine vist pole. Peavalu on vähemalt garanteeritud. Pärast kasisin A juurde löögastuma. Ta on nunnu mul viimsel ajal. Kaks nädalat tagasi oli väike vahejutum.. ega seda ei oska isegi kirjeldada, ei mingi tüli, ega midagi... lihtsalt kogu atmosfäär tömbus jälle kole külmaks korraks. Selliseks nagu enne seda meie krahhhi. Ja loomulikult oli mul kaitsekiht ülepeakaela jälle üll... Ja saatsin taaskord peas köike pikalt juba..Aga peale seda on ta magus nagu mesi...  ehk ta on omaette löpuks mingile otsusele jöudnud,.. Vöi ei suuda ta mu saledamale ja pruunimale olekule hetkel lihtsalt vastu panna :-DD Mees ikkagi.. :)) 

Töö juures veel kaks nädalat vastu pidada. Selle ühe ülemusega, kes veel jäänud on, on olukord hetkel veits tormiline. Ei ole mina rahul oma tegemistega, ja tema ärplemine ajab mind ka marru, sest selle projekti juht olen tegelikult mina ja ta pole taustaga eriti nagu kursis. Lihtsalt hüppas vahele ja kukkus ärplema. Noh aga tal stressi hetkel jätkub... siukse tepoga ise ei tahaks elada..

Tundub et lähebki löpuks äikeseks. Väike leevendus kulub sellele palavusele ära.

Aga sel nädalal sain rootsi kollegidega löpuks ka tuttvaks. Igavesti lahedad ja ilusad inimesed, nagu need skandinaavlased ikka. Need samad, kellele ma peale ühte web-meetingut kogematta veel oma wakeboard fotosid demonstreerisin..  Oeh aga üks tüüp oli töeliselt ahvatleb, lisaks talle meeldib Tartu ja ta tunneb Veljo Tormist, kuna tegeleb köige muu körvalt ise ka muusikaga veel..

Praegast vaatan siin nostalgiahoos Ônne 13 mingeid vanemaid osasid, ja see femma fatale osa, mida see Ülle Lichtfeldt mängib, on ikka kohe päris naljakas...no kohe päris nôme.. aga no hää küll ajad olid ka teised.. :))))

Pôlved on sinised kogu sest nädala actionist... kuda ma neist sinikatest nüüd varjama hakkan .. siukse palavaga ma pükse ka kuritarvitama ei hakka. Kirju siis kirju.. lähimal vaatlusel on tegel kogu üks jalg kirju... :-O rets tüdruk