No täitsa vahva nädal on olnud. Kolmapäeval sai siis väikestes sharmantsetes kohtades siin ringi tuulatud, saime kenasti hakkama teineteisega. Mainis küll, et teinekord vötab kellegi kaasa, kes muusika ja temperatuuride ja muu kallal niivörd ei virise. Aga no tore päev oli. Öhtul veel väike "aperitif" minu juures. Neljapäeval näitas mehhiklane mulle ühte head mehhiko restorani sii. Tore jah, aga ta mula väsitas mu ikka täitsa ära...lisaks on mehel vist mingid lootused..jube lugu. Reedel siis oli üle 20 kraadine kevadilm, oli plaan biergartenisse minna mösjööga. Aga vahele tuli hoopis tema öe kutse nende juurde grillima. Ehmusin küll kohe ära, et no pere vöiks esialgu ikka välja jätta :-O Aga samas, vahet ju pole ka .. läksime. Toredad inimesed, kaks ägedat tütart 11 ja 7 aastane. Ma ei oska nende lastega ümber käia, eriti veel saksa keeles. Aga löppkokkuvöttes nalja ju sai. Üks hakkas kohe armukadetsema, et mösjöö jaoks oli tema ju ainuke tüdruk siiamaani, et mida mina nüüd siin teen. Ja siis hakkas uurima-ja-puurima, et kuidas me tuttavaks saime jne. No eks need onud on jah need köige ägedamad mehed. Nii et konkurents nüüd olemas :)))  Aga see plika läks siis peagi ooperisse vanaisaga. Seega...nägin ja sain pögusalt tuttavaks ka mösjöö isaga :))) No jaa..grill läks edasi. Ja siis sai väikse plikaga seal jahmerdatud veits. Väga amrsad tüdrukud mölemad. Kui tibu magama läks, siis kallistas ja mainis, et järgmise korrani siis.

Hommikul tegime väikse hommikukohvi minu juures ja siis kobisime välja korralikku hommikut sööma. Kuna ilm oli juba pea keskkpäev ja üle +20 kraadi, haarasime kohvid, smoothi ja croisaandid kaasa ja kobisime jöe äärde ja tegime seal sellise hommikuse pikniku. Pärast jalutasime veel biergartenisse.. ühesönaga väga chill päv. Siis oli temal söpradega kokkusaamine ja mina sain söbrantsiga kokku. Nüüd tulevad igatsevad sönumid.

Homme plaan mägedesse söita. Mösjöö ütles et olgu kell 9 ärkvel, ta tuleb hommikusöögiga (mul ju peale kohvi ja apelsinimahla kodus miksit ei leidu), vaatab mu riietuse üle, et millega tasub mägedesse minna vöi mitte ja siis minek. No mis nii viga, kui sulle köik ette-taha ära tehakse.

Aaah ja ma tahtsin ju neljap. verd veel anda. Vereröhk ja köik muu oli perfektne, kuni sellesamuse hemoglobiinini. Arst vaatas ja tömbas kohe kriipsu peale, et unusta ära. Mine koju ja söö liha...mitte kana vöi kalkunit vaid korralikku punast liha! Kinkis veel paku rauatablette ka. Aga enne kui ta mind minema lasi veenas ta mind hoopiski plasmat doonordama. Olin kuulnud sellest, ja üldse ei huvita..protsess on vastik jne. Aga  kuna ma seal juba olin, siis ok. Enam kunagi seda ei tee. Sind ühendatakse pöhimötteliselt mingi masina külge, mis imeb sust esialgu mingi hunniku verd ära ja filtreerib samal ajal selle plasma välja. Siis käib klöps ja sulle lastakse see filtreeritud veri tagasi kehasse...ja selline protsess neli korda järjest. kuskil 40 minutit. Väkk. Ja siis ma uurisin veel pärast öe käest, et mida selle plasmaga siis tehakse? Ütles, et läheb farmaatsia tööstusesse. Möni ime, et nad seda nii väga tahavad siis. Sealt tuleb ikka korralik raha tagasi. Mina seda enam ei tee. Verd küll üritan anda, kui see hemoglobiin korda jälle saab.