Ma ikka pean oma suusa-nädalavahetusest kirjutama :) Ilm oli siuke nigel pigem, Kui tuhat meetrit allpool paistis veel päike mingil määral, siis seal üle 3000 meetril oli nähtavus ikka nigel. Aga see ei häirinud. Otsustasin taas möned seansid suusaöpetajaga vötta. Selgus aga et minu oma oli end veidi vigastanud...seega orginniti mulle miskit muud. Viiamsel minutil saadi tema nöusolek. Huuh ja alles temaga läks öige trenn pihta. Slovakkiast pärit, 61 astane endine kiirsuusataja. Päris kindlasti mitte suusaöpetaja, vaid suusatreener. Karmi käe ja sönaga. Aga oli ka täielik läbimurre. Ta tabas kohe ära, mis nöksu ma alati valesti tegin ja tegi mulle selle puust ja punaselt selgeks. Mölemad päevad vötsin tema juures trenni ja olin pärast läbi nagu latikas. Aga edasiminek oli suur. Mu uued RaceTiger suusad ka on ülivinged. Kiidusönu olen oma suusataja tee algusest nii treeneritelt kui lihuniku profisuusatajatest söprade käest. "Müts maha" oli see köige enam kuuldud väljend viimasel ajal :)) Ennast kiitmast ma ei väsi eks :) Aga plussiks on vist ainuke asi, et ma ju varem ka väga järskudest mägedest alla tulnud...küll täiesti vale tehnikaga, aga vähemalt pole hirmu sees. Ja see on vähemalt pool vöitu juba, kui mitte kolmveerand. Seal tuleb ikka murdsekundiga hull kiirus sisse ja kontrolli kaotada on lihtne.
Lihunik ise oli eelmisel pühapäeval täiesti hämmastunud ja sönatu... vangutas ainult pead. Aga kuidagi mul igasugu spordi-teemadega sellise harrastajana suurt probleemi pole. Ja väike action juures teeb ainult head. No muidugi paneb köiki imestama ka töik, et sellise vanuse juures alles öpin suusatama. Tavaliselt sa saad selle lapsena endale kaasa, vöi siis noorena.
PS! Peale seda nädalavahetust Lihunik ei kutsu mind enam keeristormiks, vaid lumetormiks :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar