Aga minu lihunik ju on suusataja...ja mitte niisama vaid ikka päris korralik rallija. Ja parajalt hull, et esimesel vöimalusel juba mäkke minna...seega oktoobri löpust läks möll lahti. Ma esimesed nädalavahetused söitsin lihtsalt kaasa ja nautisid Alpe ja päikest restorani terrassilt. Aga siis vskas ka kopa ette ja jöle kihelus tuli peale ikka ise ka söita. Mingi kogemus mul ju on, aga mingit suusakursust pole ju veel iial vötnud. Leppisime siis nii kokku, et mina alustan eratreeneriga, tema söitku oma suusaprofidega ringi. Esimesel nädalavahetusel tegingi treeneriga koos. Esimene treener, hull mees, sai vist aru et ma tulen mäest alla küll, et lihtsalt tehnikat on vaja parandada ja viis peale kolme tundi söitmist (kusjuures alustasin beebi-mäe pealt) köige hullema mäe peale. Järsk ja jäine. Tegelt ta ei osanud arvestada vist, et see nii jäine on. Aga oli..temal tekkis paanikamoment, no minul ka muidugi. Nägin ju kuidas inimesed alla tulid ja riburadapidi ümber kukkusid ja enam üldse püsti ei saanudki. Treener veel mainis, et vöin mäe külgepidi, kus rohkem lund oli, kuidagisamm-sammult alla minna. Muidugi ei tulnud see asi üldse köne allagi, ütlesin et üritan ikka suusaga..kukun siis kukun. Ei kukkunud, aga no adrenaliin oli ikka laes ja keha märg. Pärast kui ta Lihunikule ülevaadet andis, et mida me köik tegime, muutus lihunik väga tösiseks. Sest isega neile profidele oli see mägi üsna ebameeldiv olnud. Tekkis kohe hirm, et egas mul nüüd mingit mäehirmu ei tekkind..ei tekkinud, isegi meeldis vist nati. Kuigi läbi peale seda päeva ma olin ikka korralikult. Järgmine päev otsustasin jälle paar tundi treeneriga teha. Samale treenerile ka sobis..Ja jälle hull katsumus. Torm ja udu, ei mingit nähtavust. Isegi paljud pölised suusatajad ei läinud siukse ilmaga mäele. Eks vöttis jälle läbi, aga nagu mu treener ütles, et kui sellise ilmaga söita oskad, oskad igate pidi. Eelmine nv siis jälle, vötsin paar treeningut jälle ja pühapäeval oli siis körgmoment, kus ma peale löunat ka lihunikuga koos söitsin. Tema oli ka uudishimulik mu suusa-taseme suhtes. Löpuks ütles, et oli ikka väga üllatunud. Ei oleks osanud sellist taset oodatagi. Söbra tüdruk, kes on neli aastat intensiivselt suuska öppind, pole ka samal tasemel kui ma nelja päevaga. Nüüd tellis mulle korralikud suusad ka Völkl'lt. Uurisin, et missugused siis? Vastuseks tuli "Reinrassige rennmaschine", ehk siis "tõupuhas võidusõidumasin" :))) Ta oli ikka päris hämmingus ja arvas, et ma vöin küll kohe juba korralike suuskadega treenima hakata. Noh eks kompliment ju ole, egas ma muidu siin ei uhukustaks eks :))
Ja nüüd siis ilmselt köik vöimalikud nädalavahetused mööduvadki Austria Alpides :) Hütt on tal ja perel olemas, ja see on väga armas. Tema suusa-hulludest söpradega saan ka riburada pidi tuttavaks. Lahe atmosfäär on seal mägedes ja suusatajate kesksis.
Oh ja lihunik on ju nii armas köikse aeg. Me paraku hetkel näemegi ainult nädalavahetuseti. Reedel Austriasse ja Hütti. Laupäeva-pühapäeva hommikul kell 6 äratus, no temal...sest tema kütab ahju soojaks, paneb dushi jaoks vee sooja, katab hommikusöögi laua, siis tuleb veel mind hellitama-kallistama-hoidma jne. Sest muidu muutun pirtsakaks...nagu korraks juba juhtus. Äge mees on!
Aga see mäesuusk on äge...kuigi ma olen iga päev nii läbi omadega, kogu adrenaal ikka jne.. Samas ma juba praegu kibelen taas mäkke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar