Uued siblimised

 .. Nii ja miks see iseseisev liiklemine ja auto siis peagi veelgi rohkem ära kulub? Nimelt vaja üsna peagi veel ühte uut ilmakodanikku ilmselt ringi söidutada. Ja ei pruugi ju nii olla, et tulevana papa koguaeg sekundi pealt platsis saab olla. Tal siiski firma juhtida jne.. Ja nähes linnades hommikuti tipptundidel, kui niikuinii on ühisliiklus tööle-töttajaid paksult täis, värskeid emasid oma suurte vankritega ka metroosse trügimas (no arusaadavalt on neil ka rohkem eesöigusi jne), vandusin endale kunagi kohe, et kui asjad peaks nii kaugel olema peab mul olema mingi isiklik söiduvahend. Seda jama kaasa ei tee. 

Aga jah jutu püant ongi siis see, et hetkel sipleb üks poisihakatis juba üsna aktiivselt rinna alla ja plaanib naistepäeval ennast ka meile löpuks näidata. Kaks pool kuud veel... aeg läheb ikka hirmutavalt kiiresti. Mötlesin küll kohe kui rasedusest teadlikuks sain, et panen kogu selle raseduse kulgemise detailselt kirja, alates sellest kuidas ma kolm korda järjest rasedustesti tegin, sest ei tahtnud oma silmi uskuda kui kaks triibukest vastu erendas. Ja siis suurest ehmatusest ölle avasin. No see jäi muidugi ka viimaseks. Ja löpuks lasin muidugi ka arstil asja kinnitada. Arsti juurde sain aja tegelt pöhimötteliselt tunni pealt, sest mu hurmur tromboosi arst arvas, et ta vötab nüüd ka mu perearsti kohustused üle ja sebis kiirelt aja ühe üsna hinnatud naistearsti juurde siin. Aga et miks tema mu raseduse kahtlustest esmalt teada sai? Varem isegi kui S-le sai öeldud... Nimelt olid mul üsna tugevad tromboosi tabletid peal, mille edasivötmist ma siis kohe arstiga konsulteerisin ja see ehmatusega käskis need kohe ära jätta. Pidavat raseduse katkemisele ilmselt üsna tugevalt kaasa aitama ja teab mida veel.. Eks see tekitas muidugi taas stressi.. nagu ka köik järgnevad arstilkäigud....... S-l oli just paari päeva pärast sünnipäev tulemas, ja tema sai siis asjast teavitatud. Selline sünnipäevakink siis :-) 

Aga miks siis see uus teadmine rasedusest nii ehmatas? No me mingil hetkel mötlesime S-ga, et ah vaatab mis saab ja enam mingit takistust vahele ei tekita. Jään rasedaks siis jään, kui ei, siis pole ka miskit hullu (pole enam köige noorem ja pole kunagi uurind kuidas mul nende asjadega lood). Ma tean nii möndagi söbrannat, kes on lausa teadlikult proovinud ja seda aastaid, seetöttu oli skeptiline et teab kui üldse ja et kuna üleüldse see asi näkkab. Aga läks üsna kiirelt see värk :-) 

No ja siis algas kogu teema arstidega pihta. Tuleb tunnistada, et arstide poolne tegevus on siin väga viis-pluss. Eriti kui oled 35+ . Mind suunati veel eri-spetsialistide juurde, ka just nende tromboosi tablettide pärast jne. Sai igasugu vöimalikud uuringud tehtud, mis ka beebi kromosoomipildi absoluutselt lahti harutas jne. Aga see info mis köik juhtuda vöib ja mis ohud on jne., mida arstid ilmselt lihtsalt peavad edasi andma, oli nii masendav ja hirmutav. Aga mingist hetkest tekkis endal ikkagi selline rahu ja teadmine sisse, et köik on ju korras! Egas see lisastress ühele rasedale just vajalik pole. Muidu on mul siiamaani olnud ääretult mönus rasedus, süda pole kordagi pahaks läinud, isud on ka endised, ja ei mingeid vee-kogunemis jalgadesse-kättesse vöi mingei probleeme mao ja seedimisega pole ka olnud. Hambad ja igemed on ka siiamaani korras. Noh korralik magamine töusis muidugi kiirelt prioriteediks. Ja tihtilugu oli isegi löunauinak vajalik. No olgu see kodukontori olukord selle eest hetkel väga tänatud! See küll hämmastas et kui väsitavalt see köik ikka kehale on... Isegi suusatamas sai veel novembris käidud Austrias nii mönigi nädalavahetus. Ja kaalu pole ka vist mitte üleliia palju juurde tulnud. Nii et köik ilus-kena. Diabeedi test oli jöle, aga sellega ka köik korras. Kuigi väike hirm oli selle ees küll. Ennem ma ju pöhimötteliselt üldse magusat ei söönud ega tahtnud, nüüd on see saanud ikkagi igapäevaseks värgiks. Pöngerjas muidugi andis juba ammust ajast endast korralikult märku, eriti kui kuidagi valesti istusin vöi liiga kaua töötasin, siis kutsus oma jalakestega kohe korrale. Ja üldse suhtleme pidevalt :-) See on muidugi üks armsamaid asju maailmas, praegu ka tegeleb millegi olulisega raudselt seal köhus. 

Nüüd vaja veel lastetuba korda seada. Jaanuari löpuni veel töötan ja siis läheb köik ainult beebi lainele ära. Pönev pönev! 

Sôidurôômud

 No nüüd on ikka asi täiesti käest ära läinud kogu kirjutamisega. Enam üldse ei juhtu oma blogisse. Kirjutada, nagu ikka, oleks ju möndagi. 

No näiteks olen nüüd autoomanik ja harjutan söitmist hoolega. Algul söidu-öpetajaga ja nüüd siis iseseisvalt. No load on mul juba 18 aastasest saadik olemas, aga söita pole kunagi osanud. Auto valisin käigukastiga, et asi ikka endale käppa saada igaks ilma-juhtumiks. Auto on elegantne ja tubli, aga mina suudan ikka ja jälle kuskil foori taga selle välja suretada, vöi teen niisama imelikke käike. Paras stress...aga no eks see autosöit üks harjumise asi olegi. Vähemalt on asjaga algust tehtud, olen ju juba aastaid seda tahtnud. Nüüd önneks aitas S korraliku survega ikka kaasa, alustuseks muretses mulle maja all garaazi koha, siis auto ja no löpuks ikka ei ole enam mingeid vabandusi, kui et söitma hakata eks. Ja eks nüüd tulevikus läheb seda rohkem vaja ka. Iseenesest on muidugi selline uhke ja täiskasvanulik tunne, et ei peagi enam kellegist söltuma kui vaja midagi suuremat ostma minna, vöi niisama punktist A punkti B kiiresti saada. Ja peaagi kulub see iseseisvalt liiklemine veel mönevörra rohkemgi ära.....

Suvised suminad

 Suvi hakkabki mööda saama. Kuigi siinmail pole 1. September just see kategooriline suvelöpu märk, ei alga siin veel kool ega midagistki, siis ilm on sel aastal küll hetkeks juba väga sügisene. 

Juhtunud on ka omajagu, aga kirjutada pole midagi viitsinud..

Kihlusime näiteks

See oli köik üliarmas Lihuniku poolt. 

ps! äkki ma peaks talle mingi muu vähem vöikama nime ikka siin otsima, egas see lihunik just väga nummilt ei köla. No las ta olla siis lihtsalt S. 

Vedas mind Austria Alpides pea 3000 meetri körgusele ja seal mäe tipus kivi otsas puhates, jalgu kölgutades ja imelist vaadet imetledes, tuli ka ettepanek. Köige armsam asja juures vist oli see, et S oli ikka päris pabinas. Tema puhul ma sellist asja väga tihti just ei ole täheldanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et oli terve öö ikka möelnd et kuidas ja mis jne.. ja oli ikka korralikult närvis olnud :)  No asi sai igastahes tehtud, sörmus sörmes, lihased haiged ja päikse pöletus kehas. Aga öönelikud ja röösad mölemad. S'le päevitusid veel eriti karmid sokid jalga, kuna need matkasaapad on ikka körgemad eks. Siiamaani kaunistavad silma :)) 

Tegelikult ega ma sellist kihlumise ettepanekut temalt väga oodata ei osanudki, see tuli ikka päris üllatusena. Tema poolt oleks oodanud pigem midagi säärast, et kamandab mind hommikul end korralikumalt riide panema, et meil on täna pulmad...

Eestis sai S-ga löpuks käidud. Üks jube intensiivne tuur Eesti peal, et saaks poisi ikka köigile vöimalikele tegelastele kenasti ette näidatud. Ilm oli ilus jne, aga puhkus kulus peale seda tuuri ära küll. 

Lisaks on siin nii teisigi huvitavaid sündmusi ja tegemisi olnud, küll külaskäike, paadisöite, Austria-Itaalia-Shveitsi tuur ühel tegusal nädalavahetusel jne.. 

Kaalu viskan ilmselt peagi aknast välja. Egas see enam langema ei peagi tegelikult, pigem töusma. Kuigi miski poolteist kilo on mingil imekomber läinud viimaste kuudega. Vot seda küll ei tea, et mille arvelt.. 

Tööga on kord nii kord naa. Möned päevas on ülipönevad ja toitvad, teine päev jälle ajab lihtsalt öökima. See nädal ma olen küll kuidagi väga hambad ristis oma tegemisi teinud. Aga vahva on see, et peale seda nädalat on kolm nädalat puhkust Korsika peal tuuritades!! Olen nüüd viimased kuud oma prantsuse keelt ka taas värskendada üritanud. Speakly App on kindlasti, mida köigile keeleöpeks/värskenduseks soovitan! 

Keha

Ma olen nii rasva läind!!!! Küll talve pekk, koroona pekk, pôlve-vigastuse pekk. Korralik kombo! Sada kilo kokku ja tsellu vohab. Kole vaadata.. Asi tuleb taas käsile vötta. Liigutama olen juba natu rohkem hakanud end, see tähendab et siiani tohtisin pöhimötteliselt ainult köndida ja eks üritan ka iga päev ikka mingi tiiru läbi tammuda. Ehk lisandub nüüd väike sörk vöi ratas ka ikka. Söömine pole probleem, söön niikuinii üsna tervislikult ja magusat ja saia ei armasta. Praegu suvel ainult lahja kraam lähebki üldjuhul. Aga selle kurjajuure ôlle peab menüüst välja jätma. Viimased paar nädalat on ônnestunud kah ja eks samas vaimus edasi.

No tegelikult on kaal 68 kilo-purakat, aga vöiks ikka kuhugile 60ne peale tagasi saada.

Romanss :))

Haha nali läheb doktori-härraga järjest sügavamaks. Hea küll praegu ma naeran, aga varsti vist peaks natu pidurit panema. No tegelikult mina olen alati selline neutraalne olnud...vôi siis vahel ehk väikse flirdi sugemega...ei tea. Ei mingisuguste tagamôtetega ilmselgelt. Aga tema poolt tuleb järjest rohkem igasugu "märke". Ta on juba ainuke, kes mulle vereproove teeb ja mulle siis oma eranumbrilt alati helistab et tagasisidet anda. Sel nädalal pidin taas kolm korda vereproovile minema. Veen on läbi nôelutud :/  Kuna ma niikuinii nii tihti seal käin, siis uurisin, et kas ta kilpnäärme asjaga ka tegeleb. Ma pole ju vähemalt kuu aega enam tablette vötnud, ja noh proovid näitasid seda ka. Rääkisin talle ausalt ära, et ma olen aastaid juba neid tablette söönud, samas isegi et mul on väga tugev alatalitus, ma pole kunagi mingit vahet näinud enda puhul. Seetöttu vilistasin nende tablettide peale ka viimasel ajal. No eks ta mind veits pragas, aga nüüd on tabletid ja  kilpnääret jälle jälgimise all.

Kui varem ta on mind sôbralikult ôlust veidi natuke patsutanud... eriti peale seda tromboosi diagnoosi. Ma olin üsna kohkunud, see kölab ju üsna koledalt. Aga täna ta lihtsalt kallistas mind.....

Mingit moodi ma ikka ja jälle suudan selliseid veidraid situatsioone enda külge hankida...

Tähelepanu

Ma siin vahepeal ei saand üldse enam aru kui tähelepanu näljas ma ikkagi olen. Mingi tösine kompleks küljes.. aga ma arvan et teatud tähelepanu ja meelituste üle on iga naine omamoodi röömus. Samas muidugi kui oled terves ja ilusas suhtes, siis ilmselgelt ei otsi ja ei vaja ka mujalt seda. Aga kui järsku midagi sellist sülle langeb, siis töstab muidugi natuke körvust. No mina olen tähelepanu saanud ainult vanameestelt need viimased nädalad :)))

Aga vanemad mehed on mulle mu vanaisadest saati alati sümpatiseerinud. Nad on ju nii targad ja elukogenud.

Mulle nimelt teeb mu tromboosi arst vist silma :))) Tromboos ise muidugi tore pole ja ma ei teagi kuidas ma selle endale säärde hankisin. Aga pidavat peale operatsiooni ikka ja jälle juhtuma siuke jant. Kaks nädalat süstisin 5 korda tugevamaid ja suuremaid süste kaks korda päevas köhtu. Löpuks ajas juba nutma, ja vähendasin selle omavoliliselt ühele korrale päevas. Töesti kellelegi ei soovita. Köht on siiamaani sini-rohe-kollane. Nüüd on mingid tabletid peal, aga et nende kogust paika panna, käisin poolteist nädalat iga päev veeni-vereproovil. Nüüd piisab kahest korrast nädalas. Sharmikas vanem doktor ütles kohe, et nüüd näeme üksteist üsna tihti..ja lisas kohe, et aga ma kohtun teiega  ju väga hea meelega :))  Kulm läks natu körgeks kohe, aga sealt peale on see nali pihta hakanud. Paaril korral on ise mind süstinud, mida doktorid üldjuhul kunagi ei tee. Ja pea ülepäeviti on mulle säärde ultraheli teinud, mis nii tihti ka vist vajalik pole. Ja öhtuti kui vereproovi tulemuste ja tableti koguse pärast helistan, on ta lasknud assistentidel enda peal suunata. Selle töö, alates vereproovidest, kuni tulemuse reporteerimiseni saaksid assistendid väga kenasti ise ära teha. No tromboos tundub igati taandunud olevat, täna oli jälle vereproov ja ultraheli. Kuna see ultraheli kestab üsna kaua, siis muliseme maast ja ilmast alati. Arvas, et näitaks heameelega oma kodukanti kus ka jaanituld tehakse siin läheduses :)) Ja arvas, et on alati Eesti reisida tahtnud jne.. :)) Nali naljaks, aga siuke isiklikum suhtlemine ja väike flirt muidugi kergendab ka kogu seda tromboosi janti. Ehk see on lihtsalt tema taktika ka...kuigi ma ei usu et ta 80ne aastastega päris samamoodi käitub :) Oma privaatse numbri andis ka juba, et kui peaks midagi olema vöin iga kell helistada. Ülehomme on järgmine proov/ülevaatus.

Viimased nädalavahetused oleme ka taas Austria Alpides ringi tuuuseldanud, kuna piirid nüüd taas valla. Lihunik on ka kohati jäästikul suusatamas käinud vöi oleme muidu uusi kohti avastanud ja Tirolit nautinud. Väga toredad nädalavahetused. Seal jäästiku suusapiirkonnas me teame juba pöhimöttelisetl kogu kollektivi ja kohalikke.. sest öhtuti koguneme köik samasse kohta väiksele after-dringile. Alati on löbus. Ja selgus, et üks vanem härra, kes on seal väga keskne ja karismaatiline jäästiku vaim, on minusse ka ära armunud. No eks mingeid märke on alati ju näha olnud, ja ükskord natuke napsusena ta isegi ütles seda mulle ...aga no seda tema kollegide suust ja pool aastat hiljem kuulda oli eriti huvitav....
Päris pönev on muidugi jälgida oma kallima reaktsiooni, kui see märkab et teistel meestel on ka su vastu huvi :))) Olgu ta siis vana vöi noor :D

Eelmine nädalavahetus vötsin isegi ette matkaraja, sel ajal kui Lihunik suusatas. Kaks tundi üsna järsku matkarada. Pölvele vist natuke koormav, sest kogu jalg oli pärast tösiselt paistes. Aga mönus oli taas end veidi liigutada. Ja mäes matkamine on konditsioonile ikka korralik trenn...eriti kui konditsiooni üldse enam pole.

Tants keset katku

Nojah mis tantsust me siin ikka väga räägime. Aga aeg sai maha vöetud vahepeal. Sunniolukord. Nimelt önnestus mul löpuks oma pölveoperatsiooniga ühele poole saada. Tundus nagu köige öigem aeg ka kogu selle koroona isolatsiooni keskel. Kogemus omaette jälle. Ega kellelgi ei meeldi lugeda mingeid haiguselugusi. Aga ma hea meelega pajataks oma kogemusest. Paanika oli enne kogu värki suur, sest pole kunagi siin Saksas haiglas olnud..ja no üldse. Ja enne op-i oli selline organisatsioon et anna olla. Perearsti juures oli vaja korralik vere-uuring teha pluss EKG, siis narkoosi-arstiga asjad läbi rääkida jne.. Ja siis need Saksa haiglad...vaat et endale mingit hullemat haigla-viirust külge ei kraabi haiglas. Aga löppkokkuvöttes oli asi palju toredam kui kogu ümbruskonna poolt kuuldes kuna minu kirurg vöi ortopeed opereerib ka väga kenas, üsna väikses, uues ja modernses kliinikumis. Orienteeritud ainult spordi vöi ortopeedilistele vigastustele ja seetöttu ka koroonast vöi muust jamast veel täiesti puutumatta. Lihunik, keda sama kirurg on opereerinud mainis, et hea kui doktorit järgmisel päeval üldse näed. Mul läks nati paremini. Enne operatsiooni, kui mind valmis seati - kanüülid narko jm, astus doktorionu ka läbi ja tervitas ja uuris et kuidas läheb. No mis mis sa ikka ütled kanüülid veenis jne .. niijanaa eks.  Arvas, et pole pöhjust muretseda. Ja siis äratus...jube külm oli. Anti tekid ja soojendav puhur puhus peale jne..ja öde uuris, et kas mu pulss on alati nii madal olnud. On küll jah. Ja siis löpuks saad aru, et oih op ongi möödas. Küsitakse valu kohta, antakse vaigistit. No ja siis kui piisavalt toibunud oled, veeretatakse sind tagasi palatisse. Ja siis sa lamad seal pool uimasena, magad..ja siis hüppab keegi erariietes sisse! Külastajad olid kategooriliselt keelatud..teadagi koroona töttu, arusaadav.  Aga mina ilma prillide/läätsedeta ja pool uimasena veel  höiskasin röömsalt ja kövasti, sest arvasin et mu lihunik nihverdas end ikka sisse. Aga kui erariietes mees lähemale jöudis, tuli selgus majja..see oli hoopis mu kirurg/doktor.. Ütles, et op läks väga hästi, nüüd mul on see uus vajalik asi pölves taas olemas ja köik on tore. Pingutas mu labajalga sinna-ja tänna ja oli rahul. Järmisel päeval oleks ma talle peaaegu vastu vahtimist virutanud. Tuli läbi et neid vere-soga kotikesi mis mingit juhtmet pidi pölve külge  olid ühendatud..eemaldada. Uuris kuidas läheb ja siis mainis et nüüd vöib veidi ebamugav olla ja juba oligi selle juhtme mu pölve seest välja tömmanud...ja teise ka kohe otsa. Ma olen siuke vaikne inimene, aga sel hetkel ma töesti karjatasin ja klammerdusin oma pölve külge. Aga seda ma kuulsin siis oma lihunikult ka hiljem et ta nii teebki ebameeldivate asjadega. Ehk on öigem kah. Nu ja siis käis ta mind ikka iga päev kaemas kirurgile kohaselt. Ja nüüd pean mina iga paari päeva tagant tema praxisest läbi kaema. Iga päev on erinev. Valud on endiselt suured hoolimatta valuvaigistitest. Magada ei saa..jalg on tömbunud sini-rohe-kollaseks. Ja siis mu lihuniks rääkis huvitavat asja. Mina mötlesin algselt, et ma ju magan kogu operatsiooni ajal ja ärgates, ainuke mure on narkoosist välja tulla. Aga kallim mainis, et hoolimatta kas sa ise teadvusel oled vöi mitte, see mis operatsioonilaual toimub on korralik rünnak ja shokk su kehale. Seetöttu sa nii väsind oledki järgmised päevad-nädalad. Eks vist nii ole. Aga doktor on väga hea spetsialist just sellistele vigastustele. Üleüldse ma vist olen omamoodi armunud oma doktori-onusse :)) Sa lihtsalt usaldad oma keha kellegi hoolde ja..nii on. Muidugi mees on ka väga karismaatiline ja köik haigla öed itsitasid ja plaksutasid ta järele.

No igastahes on naljakas möelda, et siiamaani ma olen saanud paremat kohtlemist tema poolt kui mu kallim ja tema vanemad kes on ka köik tema noa alt läbi käinud...ja kes on tegelikult ju siitsamast pärit. Mitte mingi umbkeelne vöi siis naljaka aktsendiga välismaalane..

Huvitav on ka see, et köik mainisid, et lihas kaob jube ruttu. Nädalaga. A ma ei märka mingit muutust. Ilmselgelt vöiks rasv ka sama ruttu kaduda....

Aga mis on asjade juures ka naljakas. Täna tegin taas tööga algust ja väga tore oli. Kella 7st pea 18ni nonstop. Ei möelnud jalale ja köik tundus tore. Töesti, need voodis vedelemised teevad kohati rohkem kahju kui muu. Konsentreerud mujale, kui oma jamale, ja juba läheb köik paremini. No ilmselt mulle mu töö meeldib ka kogu oma hulludega :)) Vahepeal ju tehti väga pönev pakkumine..ütlesin ära.

Aga eks see haigla-puhkus tömbas ka omad pidurid taas peale... mis oli väga vajalik.

Karkudega peab veel nädal umbes vastu pidama..

Arvake ära kuidas mu kallim mind hetkel kutsub ...

Speedy   :)))

Olud

Jälle kuu aega möödas. Viimane postitus oli küll ülemäära positiivne aasta 2020 suhtes, hetkeolukord nii enam pole. Endal ja lähedastel/tuttavatel on hetkel köik veel kenasti, ja mu köige suurem soov ja lootus on, et nii ka jääb. 

Suusatamisest. No muidugi ma löin meie märtsi puhkuseks ka ikkagi suusad alla. Alguses ettevaatlikult, enne kui mäed rahvast täis olid, proovisin et kuidas sobib. Side oli muidugi peal. Sobis. Ja nii ma siis suusatasin terve nädal kaasa. Muidugi kui mäed väga järsud olid ja lumeolud juba kehvad, ehk siis pölvedele korralik koormus, siis ma löpetasin ära. Aga löppkokkuvöttes oli üks väga lahe suusanädal norrakatega koos. 

Midagi ei juhtund, ja arvan et pölvele oli see liigutamine isegi hea. Arstile ma sellest "lollusest" muidugi ei kössa. Norrakad said kenasti öigel ajal koju. Kui oleks nädal hiljem olnud see värk, siis nad oleks köik automaatselt karantiinis. No meie muidugi käisime märtsi keskmisel nädalavahetusel ka ikka veel mägedes. Päev enne nv-st oli juba teaadaanne et need on viimased päevad, kui kogu Tirol veel lahti on. Inimesed panid kabuhirmus juba reedel koju ära, meie pluss veel Stefani vanemad nautisime aga hoolega viimast suusa nädalavahetust. Köige nauditavam selle juurs oligi see, et mäed olid inimestest tühjad ...ja ilm oli ilus. 

Nüüd on siis isolatsioon. 

Mina jäin peale viimast suusanädalavahetust muidugi solidaarsuse möttes kohe kodukontori peale vöis siis karantiini. Aga ma polnud ainus. Enamus kolleege tegi seda. Nädal aega hiljem pandi kogu firma niikuinii kinni. Önneks meie osakond peab töötama..raha ja turg ei maga, isegi kui on ka koroonast ikka omajagu vaevatud. Sain firmast töendi, mida peaks kaasas kandma politsei tarbeks, kui peaks töesti tööle kobima (mida ma ei tee). Jumal tänatud, et ei pea sundpuhkust vötma, mida paljud paraku hetkel tegema peavad. Puhkus kodus vahtides on ikka kurb lugu.
Aga kogu see kodukontori värk mulle täitsa sobib. Iga hommik on kogu osakonndaga selline status-call, kus köik tähtsamad teemad üle arutatakse, mis on isegi pönev, sest varem köigega alati just kursis polnud. Ja üleüldse funktioneerib kogu kommunikatsioon tegelikult tänu korralikule IT infrastruktuurile ja bisness skype'le ikka väga kenasti :)
Lihunikiga on ka köik tore. Aga töesti ei kujuta ette mida need vanemad hetkel läbi elavad, kes hetkel kodus lastega kogu töö körvalt veel koolitükke vöi ma ei tea mis tsirkust tegema peavad.

Viirused ja muidu

No nüüd on mul ka Coronaga omamoodi kontakt. Jumal tänatud mitte otseselt ja ka mitte ühegi tuttava kaudu. Nimelt ma ei viitsind taaskord kilpnäärme tabletide retsepti arsti juurest ära tuua...juba kaks kuud. Aga nüüd otsustasin et ikka äkki oleks vaja, sest mul on see alatalitus üsna tugev 100 ja 75 tablad ..nädala sees sajane ja nädalavahetusel 75. Ise ei pane miskit tähele, ja välja tuli see alatalitus ka puht-juhuslikult. On ainult üks argument, miks ma neid tablette ikka söön...No igastahes ei saagi neid niisama lihtsalt enam kogu Saksamaal, sest ühte koostisosa selleks imporditakse Hiinast ja see import teema on nüüd vähemalt mai kuuni peatatud. Vähamalt selle firma omad, kust mina neid alati saan. Novot siis laiskust..

Muidu on ikka köik endine ... töö ja löbu koos. Sain endale uue toredama büroo, palka tösteti ilma et üldse teadsin..kogematta panin tähele. Uued pönevad tööülesanded. Ja täna hakkasin uurima, et millega see mu firma siis oma billionid teenib. Ja ongi siuke fenomenaalne firma, kes toodab öhust raha ;) Ja on sellel alal turuliidrid kogu maailmas. No braavo.

Suusatamisega peab vaatama. Pölv on ikka jube paistes, aga önneks vist leidsin seekord normaalsema füsioteraapia. Eelmine oli lihtsalt jube. Silitas lihtsalt jalga. See uus on vanem daam (peaaegu nagi mu vanaema), aga tundub et teab mis teeb. Vahepeal tegelesin aga ka juba lumisesse mäkke üles matkamisega, sel ajal kui tesied suusatasid. On ka omamoodi ilus tegevus, ja oi kui hea konditsioonile ja jumele. Järgmine nädal on puhkus ja oleme terve nädal mägedes. Norra söbrad tulevad ka kohale ja vot nendega on juba löbus. Köik on omajagu vanemad kui meie ja seltskond on kirju..piloodid, niisama firmajuhid jne. Ja tegelikult tahaks ikka väga suusaga ka taas algust teha.  Opereerida lasen maikuus.

Selle manifesteerimisega on ka täitsa naljakas lugu. Eelmise aasta suusahooaja alguses olid näpud uue korteri jne töttu natu pöhjas.. ja suusatamine pole odav rööm. Juba hooaja mäe-pilet on pea tuhat euri, pluss suusad, riietus, restoranides söömised jne..... vötsin siis oma pangakonto ja lisasin oma hetkeolukorrale paar nulli juurde, trükkisin selle jama välja ja riputasin igale poole korterisse üles :))) Külmkapist välisukseni. No kiirelt pidin ka ära koristama, sest lihunik tuli ju külla taas. Aga eelmine aasta millestki puudust ei tulnd ja hetkeseisuks on see mu tollane "unistuste-summa" pea neljakordistunud. Lihtsalt mingid lisasummad muudkui tulevad palgale juurde alates novembrist... Aastavahetusel oli veel selline juhtum, et mingi ilutulestiku osake vist maandus mu säärel ja pöletas midagi jalale.. ja arvake ära mis kuju sel oli ... täpselt selline Euro - €   :)))

Samas kui neid mehi, kes mind maha on jätnud, olen üritanud tagasi manifesteerida...sest pole küll tolku olnud. Nojah ega ma nende fotosod ka igale poole ei kleepind muidugi.


Igastahes on aasta pönevalt alanud ja tunne on, et see aasta on täis uudsusi ja pönevusi :)

Lubadused

Need uusaasta lubadused ikka muutuvad ajaga. Ligesin just ühtesid aastast 2008...Lubadused 2008

teab kas nüüd päris kinni olen neist pidanud küll..

Aasta kokkuvôte ja blogi

Äkki peaks mingi kokkuvôtte ka eelmisele aastale tegema. Noh pikka juttu ei viitsigi ajama hakata, märksönadest ehk piisab:

- Suur suusatamine, edusammud ja elu Austria Alpides

- Norra reis

- Omajagu jalavigastusi (kargud olid näiteks selleks viimaseks vigastuseks juba kapist vötta) 

- Kolimised (kolimine kallima juurde ja firma peakontoriga kolimine tööstusele ligemale)

- Lihunik
<3 p="">
Üldjuhul vôib üheks ônnelikuks aastaks pidada. 

(Pilt sai nüüd küll väga lambikas) 

Aga blogi on tore asi, soovitan köigile. Vöi siis päevik. Siin natuke mustas meeleolus oma vigastuse töttu sirvisin laupäeval ühte kalendermärkmikku aastast 2016. Keeruline aasta oli ja eks ma siis lugesin igasugu enesega toime tulemis teemasid ja kirjutasin igasugu toredaid ja motiveerivaid tsitaate üles. Päris tore on praegu sirvida. Detsembri kuus mingile päevale olin aga kirjutanud lihtsalt "armunud". Hakkasin siis arutama, et tohohh kellesse ma tol ajal küll armunud sain olla. Kuna absoluutselt ei meenunud, viskasin pilgu blogisse ja kohe olid sotid selged. Naljakas oli lugeda ka tollaseid seiklusi, no on ikka ringi kapseldud. Praegu on köik rahulikum ja harmoonilisem..vöi noh harmooniline vist ikka mitte, Lihunik kutsub mind endiselt Tuulispasaks. Esimene söna vist mis ta eesti keeles ära öppis. Üritasin küll vahepeal ümber öpetada, et Pööristorm vöi miskit. et mis kuramuse pask ma sulle olen. Aga talle meeldib selle Tuulispasa köla ikka rohkem. 

Operatsiooni lükkan ikka edasi kuigi eile mulle seletati köik värk puust ja punaselt ära, mis peab tegema enne op-i (näiteks EKG) jne. Ja doktor seletas ka kenasti ära kust ta uue ristatisideme mulle välja vôlub (kintsust vötab mingi soolika nimelt) ja kuidas selle mulle siis pölve sisse opereerib ja kruvidega kinni keerab. Vot niisiiis. 

Uusaasta lubadustest

Mul on kolm lubadust endale selleks aastaks:

1) Öpin jälle autoga söitma

2) Ei ürita enam köigile meeldida.. ja ei ürita köigiga meeldiv olla. Pole vaja.

3) Olen pro-aktiivsem nii tööl kui eraelus...kuigi see asi vist puudutab pigem tööd ikkagi

Neljas pole lubadus, vaid üks suur soov...4) Üritan hoiduda igasugu vigastustest

Miks üle pika aja jälle kirjutan? Sest on aega.

Vahetult enne aasta löppu rebestasin pölves mingi olulise ristsideme ära..muidugi suuskadel ülepeakaela käies. Ja nüüd on seis selline, et pölvest pumbatakse verd välja ja üritan mingi otsuse operatsiooni suhtes ära teha. Et kas lasta pölvel 6-8 nädalat taastuda ja üritada ikka veel sel hooajal natu suusatada ja siis mai keskel opereerida. Nimelt taastumisaeg peale selle sideme operatsiooni on 6 kuud vähemalt. Seega üsna hirmutav.. Köige tüüpilisem suusatajate ja jalgpallurite vigastus. Aga köige huvitavam asja juures on, et köik vöimalikud tuttavad, kolleegid, söbrad elavad hoolega kaasa, ja soovitavad kliinikume ja arste kus opereerida. Soovitusi on juba oma-jagu. Nüüd peab peagi otsustama.

Psühholoogiliselt on asi lihtsalt vastik..teate küll seda tunnet kui teilt lemmik-mänguasi mingitel segasetel asjaoludel järsku ära vöetakse. Vöi kui sa oled niipalju kiita saand oma edasammudest, ja järsku oled vöimetu edusammude nimel edasi pingutama.. Just siis kui hoog töesti sees on.


-----------

Täna sai kirurgi konsultatsioonil käidud. Tema ütles et selle pölvega ei tule mul sellel aastal enam suusatamist midagi välja, pigem löhun köik muud vajalikud sidemed seal sees ka ära kui peaks taas kukkuma. Arvas et peaks vöimalikult kiiresti opereerima....

Aga ma ikka mötlen veel natu..........