Tirtsud ja muu

Niisis sai vahepeal Pariisi pöigatud. Reedel kella 14 ajal töölt minema ja lennujaama. Reedene päev üldse oli selline veider. Tööle tassisin juba oma suure reisikoti kaasa...suure nimelt seetöttu, et viisin juba igasugu soojemad riided ja vöimalikult palju muud kraami Pariisi tagasi, sest kuu aja pärast läheb niikuniii taas sinna kolimiseks. Önneks Dhruv juhtus sama bussi vötma, nii et aitas tassida mul kenasti. Tööle jöudes jölkusin veel pisut akna peal, kui äkki hiigelsuur rohutirts sisse lendas. Ma muide ei teadnudki, et see elukas lennata suudab. Aga lendas nagu vana kiil. Öudne tegelane!!!! No ja kui üks mu kolleegidest teda püüda üritas siis kargas teine kapi taha peitu. No igastahes kunagi löuna ajal nägin Dhruvi ja Jeremit akna alt mööda jalutamas ja kuna tundus, et neil pole midagi tarka teha, kamandasin nad mulle kontorisse tirtsu-jahile (jeerum, kui ma pisike oli, kutsus isa mind tirtsuks :-O...praegu ka veel vahetevahel). Nad said sellega jahiga täitsa kenasti hakkama.
Edasi lennujaama ja järgmine peatus Pariis! Kallim oli vastas ja läkski koju söiduks. Aga kuna G oli nönda mitte keskendunud teele ja tänavaterägastikele (kuna keegi ülierutunud tirts körvalistmel teda hoolega keskendumast takistas), kestis tema juurde söit oma tund aega. Kiire dush, et reisiväsimus maha uhada ja sushi kallale. Meil pöhimötteliselt traditsionoiks saand, et esimesel öhtul kostitab ta mind alati sellega. Ödus-mönus öhtu...... Järgmine hommik korralik prantsuse hommikusöök ja siis linna peale minek. Kuna ma olin jöudnud hädaldada kui jamad raamatud ma endale reisi peale kaasa vötsin, sain endale paar raamatu-kingitust: Coelho " Zahir" ja Amélie Nothombi "The life of Hunger". Mölemad sellised lihtsamat sorti lugemised, mida hea just söidu peal sirvida.
Laupäeva öhtul saime veel kokku möningate tema söpradega, et siis pisut baare pidi tuuseldada. Ülejäänd päevad läksid lihtsalt vedeledes, teineteist ja päikest nautides.
Ja kuna G demonstreeris ka oma uusimaid saavutusi köögis, siis otsustasin viimsel päeval ka miskit välja völuda. Idee tuli temalt, tahtis nimelt korralikku Bayeri shnitslit koos selle jägersoucega (champinionikaste). Njaaa vötsin siis ohjad enda kätte. Kartulid said viilutatud ja ahju pistetud schnitsli paneeringu ka uurisin netist järgi ja noh kastme jaoks oli niikuinii mingi idee olemas. Väike salat ka körvale. Samal ajal serveeris G mulle hoolega kokteile ja suupisteid, itaalia singi sisse keeratud kitsejuust soojendatult. Lemmik amps üldse! Aga ka öhtusöök kukkus perfektne välja. Isegi kaste!!! Köik oli täpselt nagu siin Saksa restodes reserveeritakse. Nagu näete, olin/olen ikka veel üsna uhke selle üle ja olen veel pikemat aega ilmselt :)
Nuuh ja kolmapäeval see ülivastik lahkumine jällegi, aga noh kuu aja pärast jälle koos ja siis juba pikem puhkus plaanis. Eks mötted sellele leevenda asjaolusid. Eile jälle tööle, kus Dhruv oli mulle veel möningaid e-maile saatnud, et kui häbemattu oli minust ikkagi niimoodi järsku ära söita. Esiteks oli ta plaaninud minuga mingi öuduka esilinastusele minna. Nojah ta oli seda maininud küll, aga umbes kuu aega tagasi... Siis oli ta veel plaanind ühist löunasööki pühapäeval tema juures tema ja ta ülemuse ja selle naisega, millest ma ka kuidagi hiljem alles teada sain...löid teisel miskid kapriisid välja. Eile peale tööd linna peal jalutades pörkasin temaga ka kokku ja aitasin tal vanaisale kingitust otsida. Tahtis siis mulle ka miskit kinkida. Nimelt mingeid luukerega ja südamega tenniseid, mis talle just silma jäid, aga ainult juhul kui ma neid koguaeg kandma hakkaks. Ma arvasin, et pole suuteline ta tingimust täitma. Pärast tahtis veel minu juurde tulla, et jälle niisama aega surnuks lüüa, aga kuna ma polnd meelestatud hetkel kellegagi koos aega surnuks lööma, olin sunnitud ta ikkagi välja viskama. Ja tundus, et seda vöttis ta ka pisut südamesse. Kuigi ta peaks teadama, et ma nädala sees tavaliselt nii väga sotsiaalne inimene pole. Samas varsti varsti saabki see meie tore aeg läbi siin... Temal veel ainult 2 nädalat jäänud... imelik, veel rohkem kurb.