Nädal vöib ikka nii pikaks kujuneda. Mitte, ajaliselt.. aja paneb paika ilmselgelt selle sisustus. Mida rohkem juhtub, seda pikem see ikkagi tundub.
Pühapäeval kutsus Tom enda juurde..ei läinud, läksin hoopis ujuma. Ja kuna teel basseini vöttis just italiano ühendust, kutsusin ta ka kaasa. tuligi. kartsin juba, et mis seal küll tulla vöib... ja see et tal juba prillegi polnud seletas ühtteist alguses ära. ja nii oligi. ega ma parema meelega ei läheks küll ühegi mehega koos ujuma, kui ta krooligi ei oska ujuda. G ajas selles suhtes ikka lati pisut körele ära. tema ujus juba liblikat. Üritasin tast siis vöimalikult eemal oma ujumise ära teha, mis kujunes vist pea 2 km. sest ujus mis ta ujus, aga vähemalt üsna pikalt. siis välibassein. see siuke mönus bassein, hästi sooja veega ja mullikas kohati, aga väljas..no oma -10 kraadi ja lumi oli ju väljas. ja siis saun. issver kui igav tegelane kuigi ilus. ei usu, et enam väga temaga üldse kunagi midagi teha tahaks.
Ja esmaspäeval läks triangel lahti. Juba hommikul oli tunne haiglane ja tujutu.
Hommikul oma tööle, peale löunat lennujaama ja minekut. Pariis -> Toulouse. Pariisi CDG lennujaama hông on mulle tuttav...
Esimene lend hilines...sest Münchenis sadas lund oh üllatust. Seega jäin teisest lennust maha. Madame, kelle box oli küll suletud, aga miski pärast ta vöttis mu ikkagi jutule... Bookis mu järgmisele lennule 1,5h hiljem. Aga no kell oli juba öhtu. Miski öhtusöök restoranis valurahaks Air France poolt. Seal sain veel jutule kellegi soliidse mösjööga, kelle körvalt-profiil oli ilusam, kui otse. oli ka businesstripil Indiasse. Mainis mulle ühtkomateist Toulousei kohta. Ja siis järgmisele lennule.
Tuju endiselt paha, sest minek vöörasse linna, vööral maal. teadmata mis kus kuhu, keset ööd. Kohale jöudes järgmine takistus... ma ei saanud raha oma kaardilt kätte. miski 50 eurtsi oli taskus ainult, ja see oli teada, et on vaja järgmisel päeval takso söiduks firmast A firmasse B. nii et kuidas saada hetkel punktist A(lennujaam) punkti B(hotell). ilma selleks suuremat raha kulutamata. nojah..buss ja metroo. kokku läks asi 7 euri (umbes 50 asemel, mis oleks taksoga olnud). aga see journee vöttis oma 2h aega ja selle käigus:

- ma ei saanud osta metroopiletit automaadist, kuna polnud peenraha. Seega vahetasin seda esimese ettejuhtuva härraga, kes mu aktsendi järgi arvas et ma olen sakslane ja kutsus kohvile ja andis numbri. aga no oli miski prole lihtsalt. röömus, et keegi üldse teda könetab ilmselt
- jöudes metroo löppjaama, kust hotellini pidi veel oma kilomeeter köndimist olema. aga, kell oli juba kesköö.. ja olingi middle of nowhere.. ja taksot läheduses polnud ja polnd ei mingit elamisrajooni ka nagu..ja ei teadnud kuhu suunas liikudagi ja polnud inimesi ka iseenesestkimöistetavalt esmaspäeval keset ööd. möni önneks siiski..
-vastutulevalt tüübilt uurisin, et kuhu ma minema pean. tal polnud örna aimugi. ütles, et ma olen segane, keset ööd ei tea kus ja ei tea kuhu minema pean. kutsus enda juurde, elavat sealsamas. tema magab sofal ja mina voodis. ja hommikul siis otsin oma vajalikud asjad üles. et kus ma jään niimoodi..keset ööd. selge pilt :)   tänasin ja mainisin et no küll ma leian :) ega ta sellega leppida ei tahtnud.
- leidsin metroojaamast ikkagi linnakaardi ja sain suuna enam vähem kätte. igaks juhuks veel küsisin ühelt vastutulevalt härralt ka. ta teadis küll tänavat, aga uuris et mida ma sealt otsin...et seal pole miskit. siis seletasin, et otsin hotelli ja näitasin talle ka kaaridlt.. kuna ta elavat seal lähedal, siis ta otsustas mind saata. väga sümpaatne prantsuse härra. vahepeal veel helistas hotelli ja uuris kas retseptsioon on ikka veel lahti. saatis hotell retseptsioonini ära, kirjutas veel paar näpunäidet Toulousi kohta üles ja oma nime ja telf.nr ka :)  hea tunne oli löpuks kindlas kohas olla..uskuge mind.
- panin äratuskella varajaseks, et järmine päev siis koosolekuteks agendad ette valmistada, tol ööl polnud enam jaksu lihtsalt. kell oli 1 läbi.
- järgmine hommik, äratus kell 6,  lasin hommikusöögil kaua ja kena maitsta. samal ajal oma ettevalmistusi tehes.. tund aega, no peaaegu nagu brunch juba.
- kuna firma oli lähedal, siis otsustasin taas mitte taksot kasutada.. samas sadas lund! lnnas kus sajab lund ehk iga 10 aasta tagant. ja kui lund seal sajab, siis bussid vähemalt ei söida. ja liiklus on üleüldse pisut metsas.
- aga... juba hotelli ees üritades mingit suunda paika panna, peatas üks auto ja härrasmees uuris, et kuhu ma minna tahan. tuli välja et ta sai mu poolele teele ära visata. prantsatasingi nagu niuhti vöörasse autosse. ja sain tükimaad sihtpunktile läemale. Väga meeldiv härra oli taas...siuke väga tüüpiline prantsuse tsentelman.
- edasi veel ühe peatuse bussiga. ennes seda veel muidugi mitmelt inimeselt uurides, et miukse bussi ma vötma pean jne. köik aitasid väga hea meelega.  ja olingi kohal ..ja veel pea pool tundi varem kui oleks pidanud.
- hommik ja löuna siis ühes firmas ja siis taksoga teise firmasse.
- taksojuhilt kohe uurisin, et kas kaardiga saaks maksta. taksos on enesestkimöistetavalt see keerulisem, ütlesin kohe ka, et mul on ainult nati üle 40euri. taksojuht oli taaskord üli-kena ja vastutulelik, ütles et muidugi! enesestkimöistetavalt! terve tee sai siis juttu puhutud ja arve oligi tegelt 43 eurtsi..hakkasin siis münte ka kokku kraapima.. aga mees ütles, et vötab ainult 40 nagu räägitud ja teretulemast teinekordki Toulousi :)
- Nojah kuigi siuke seiklus on väsitav, on see ikka palju meeldejäävam..  Muide uus G tuleb sellest linnast. Temast pole taas kaua miskit kuulnud. Oma nörkuse Chrisiga vötsin täna ühendust, et kuna me taas öllele vöi veinile lähme. Arvas et järmine nädal oleks tore. Tom pakkus välja homme miskit teha.. mingit metsikut vaimustust nagu polegi..aga päris üksköikne ikkagi ka pole.. ta musklid ja motikas ja hullud hobid :)
Ja mul on uus kolleg ka prantslane, kelle inglise keelest ma üldse aru ei saa ja üldse tema mingist matcho hoiakust... kuigi ise on siuke körend. seda mu ebasümpaatiat on ta juba märganud ka. ja selle pärast mul on päris halb tunne kohe. ehk suudab järgmine nädal konarusi siluda...  selliste ebasümpaatia hetkede puhul on köige targem enesesse vaadata... ei salli sa ju tihtilugu teiste inimeste puhul seda, mis endal järgi lohiseb.

Täna sain veel aru kui tänulik ma olen koostöödata siukeste proffessionaalidega. Ja lisaks veel öppisin väikest programmijuhtimise kohta eririikides..  Saksas ja Prantsas fix-lepinguid-makse pole.. alati vöib miksit muutuda jne. Aga inglismaal on ..iseasi on see, kui tihti neid fikseeritud hindasid-vöi-lepinguid muudetakse.. pea iga päev muudetakse seda FIX!- lepingut. vot siis.





-