tjah asjad on isegi keerulisemad kui ma arvasin... tige on hetkel isegi väga egoistlik olla... Tige enam pole..aga valus on ikkagi. Ma ei saa aru kuidas mu valulävi nii nörgaks on läinud. Ja sa ju kunagi ei tea, mis kuradi ämbrisse sa astud. Ja nii vist ongi...et mingist hetkest sa ainult müüre enda ümber ehitadki, sest seda valu pole kellelegi vaja. Las siis olla see robotism ja mingi hall argipäev. Pigem nii vist. Vähemalt hetkel tundub.. aga eks igatsetakse ikka seda mida pole.
Nii et siit blogist meestest enam ei kuule, kunagi! Poliitikast ja teadusest hakkan parem kirjutama.. riskijuhtimise teadusest. matemaatilistest mudelitest.
Naljakas on lahterdada söpru arvamuste järgi... möned on kohe jube negatiivsed, noh aravd küll et realistlikud. aga üldjuhul on see negatiivsus ülepingutatud ja pigem siukestest söpradest hoiduda... teised, kes üritavad olukorda kuidagi loogiliselt möista ja lahendust/vabandust leida. need on see mis tahad sel hetkel toekamad. ja mis saavad tegelikult söbrad löppkokkuvöttes ainult teha...ei mingi nöu aita, parim asi on lihtsalt oma seltskonda pakkuda. mötted mujale viia. ei ole siin mingil analüüsil enam mötet.
Kui kuradima raske on mötteid eemale saada.. järgmised nädalad saavad vaevarikkad olema.. 4 päevane nv ka ees.
ja siis peab veel mötlema sellele, et sa ei saa ju paistes silmadega homme tööle ilmuda. eks pea siis silmad maas homme käima.
Et siis robotika.. ja kui sa oled selle köige eest peidus, lendad ringi, teed karjääri...töö töö töö, siis igatsed ikka mingi läheduse järgi...mis varem vöi hiljem su jälle maatasa teeb.. olgu see pere, vanemad.. ma ei tea...Aga inimene pole loodud üksi olema, mis kuradi pärast on siis nii palju valu vaja sellega seonduvalt. Vöiks ju köike tuimalt vötta, aga no see vist oleks pigem enesemüümine juba. vöi siis ebainimlikult pragmaatiline. kurat vötaks.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen