Rännak

nojah eks see elu eluke üks rännak ole . Mul läheb viimsel ajal köik nagu see viimane bussisöit Eestis. Vanaema juurest kuskilt külakolkast oli vaja tagasi koju saada. Autoload sain küll mingil völuväel vahetatud...aga ega ma seepärast veel söita ei oska. Ei teagi mis maagia seal toimis, igastahes mu load olid juba kolm aastat tagasi kehtivuse kaotanud. Ja Eestis kuulsin köigilt, nagu ühest suust, et kui aasta jooksul need välja vahetatud pole, peab uuesti eksami tegema. Mu esimene päev vist kuluski selle peale, et käisin om perearsti juures (jumal tänatud nii arenenud e-värgile eestis! Ma ei mäletanud oma perearsti nimegi, rääkimatta muust) tervisetöendit saamas ja siis Mustamäe ARK'i. Kole kaua pidi ootama ja neiu iga küsimuse peale vöpatasin.. Aga ta oli tegelikult ääretult meeldiv vene-eestlanna... vöi kuidas seda korrektselt üldse väljendada. Aga jah närvitsemiseks oli pöhjust... esiteks mu alaline elukoht pole Eestis, teiseks kolm aastat... pöhjust küll mind otsejoones uutele söidueksamitele saata eks? Ma niikuinii hakkan söidutunde taas vötma, aga eksam on üks neetud suur lisa-raha ja jant. Lihtsalt. Load on käes. Pilt selle peale sai siuke kahe öö järgne pidutseja... silmad veits kissis olid, aga no vähemalt seekord polnud huuled nii pruntis nagu esimeste lubade peal.
ahahh... aga bussisöit.. kobisin hommikul 8 paiku bussipeatusesse... oma 5-10 minutit olin varem isegi koha. Ootan ja vahin seal inimtühjas talves... Mingi väiksem bussike söitis mööda, aga kuna ta ei peatunud, siis ei pöörand tähelepanu. Vaikselt hakkas siis kohale jöudma, et see oligi mu buss tegelt ja kuramuse bussijuht söitis must lihtsalt mööda. aeg oli ka juba bussi-saabumise ajast nii palju möödas, et enam kahtlusi polnud. Kuna päris kindlasti oli vaja koju saada, sest järgmine hommik oli start sealt Tallinna ja Rootsi poole, siis mötlesin et mis ma sinna vanaema juurde ikka tagasi ronin ja hakkasin hääletama... 10 kilti sain edasi ja siis jälle paljas maaa... siuke perspektiv siis...

Ja no liiklust seal töesti eriti tihedalt just pole.. vaikselt hakkasd varbad ja sörmed ka külma käes krudisema juba ..oma -7 oli väljas ja mul ju mingit korralikku talvevarustust pole. No omajagu sai seal ikka longitud, kui keegi mind ikka peale vöttis. tuli välja et ta teadis väga hästi mu vanaisa-vanaema ja isa ka..veits vanem mu isast. Ja no mu vanaisa oli koolidirektor ja vanaema öpetaja, seega teadsin ka köiki kohalikke öpetajaid . Mees siis pajatas röömuga, mis siga nad mönele öpetajale ikka köik kokku keerasid. Ja mis trikkidega mu vanaisa hakkama on saanud.. No mina tema trikinduse-poolt ju ei tunne... Minu jaoks oli ta karm ja tösine autoriteet.
See selleks, vahepeal muidugi jöudsin välja uurida ja helistada juba bussifirmasse, et mis jama! Bussifirmast arvati, et ei saa olla niimoodi, et kas ma ikka olin öigel ajal bussipeatuses. Käratasin et olin küll, ja mul töestusmaterial ka olemas...mingi kaubaauto vahtis üle tee poe ees. Tädi lubas uurida ja tagasi helistada. Natukese aja pärast helistaski ja hakkas uurima, et kus ma täpsemalt seda bussi ootasin... Ja mis välja tuli... ma ootasin valel pool teed bussi! No sealkus oli ikka mingi putka püsti, mitte lihtsalt silt "bussipeatus". See on ikka nutikuse tipp...eriti veel see, et kogu jauramise ja hääletamise peale mulle endale see kordagi pähe ei turgatanud. No püha müristus...Samal päeval pörkasin veel mingis suvalises poes kokku oma esimese armastusega... mölemad satume sinna poodi ja linna heal juhul korra aastas...Löppes sellega et käisime öhtul veini joomas.. Öigemini mina jöin, tema pidi söitma..
No ühesönaga siukses vaimus on see aasta alanud ka.. Igavene kammajaa... Mehed just. Paned omaette paika, et nüüd on rahu majas, ei taha kellestki enam kuulda. Ja viuhti on köik platsis...joondus valvel. Jalgpallur on nagu noor jumal...kreeka sugemetega noh. Aga isegi temaga hakkavad asjad keeruliseks vist minema...keeruline tähendab liiga intiimne. Ta ikkagi 27...paar aastat must noorem  siiski :) Aga sörgi ma enam nii vastu ei aja...eriti pärast seda eelmist korda. .. ja üldse igasugu teemad...sel nädalavahetusel suutsin end muuga sisustada önneks. Eile näiteks sai paari söbraga Austraalia päeva aussi baaris tähistatud. Nende aussi ja iiri baaridega on löbu alati garanteeritud. Täna ma vedelesin lihtsalt terve päev sofal ja ülbitsesin meestega... Ühega sai vist isegi liiga karm oldud :-O Juhtub. J kes mind täiesti spontaanselt eila välja tiris, Löuna-aafrika kutt...see kellel kreemi-tehas on, varustab mind varsti jälle kogu kupatusega..Kuigi eks neid kreeme-emulsioone-värke sai juba jöulukingituseks küllaga. Lisaks oli J oma Brasiilia reisilt kingitusekese kaasa toonid...lehvik :D Nii armas...

Trenniga tegin ka algust..neljapäeval. Nagu fitness klubides ikka, pannakse sulle mingi harjutuste ja raskuste aste esmalt paika. Seekord oli väga hea kogemus, treener töesti pani mind proovile. Viimane kogemus oli siuke, et plaan mis mulle paika pandi oli mingi paras naljamäng. Viskasin sellele üsna kiirelt käega. Aga praegu tundub asjalik. Reedel veel olin jube üllatunud, et mismoodi mul musklid haiget ei tee. Mul oli juba peale harjutusi siuke tunne, et järgmisel päeval enam liigutada ei saa. Nojah. Valu tuli alles laupäeval. Laupäeval oli üldse köik kohad valu täis. Jalalaba.. mingi jant. Kätte vist sain ka par klaasikildu... Homme aga jälle trenni! 

Pluss teema Prantsusmaa... sellega on mul küll mingi sügavam diil... kuskilt eelmistest eludest. Kümme aastat juba prantuse meesteg ära nöiutud... lisaks Pariisi igatsus on .. ma eriti ei igatse oma eelmisi elukohtasid, aga Pariisi küll. Lisaks on mu meili postkast järsku täis prantsuskeelset spämmi. No mis jama!?