Feierabend

Ah kui armas kui leidub veel söpru, kes on sinuga nöus kell 16 (keset päeva!!) öllele minema. Kuna ma siin ülikoolilinnas (kodulinnaks ei kipu seda ikkagi üldse nimetama, kuigi siin ju siiski suurem osa ajast elatud, München tundub ikkagi palju kodusem) hetkel ja just kogu ametlik ja stress osa sai läbi, siis vaja siinne üks vähestest mönusatest kohtadest ka läbi hüpata. On siuke mönus körts, kus siis kohapeal maitsvat öllet pruulitakse. Enne kui Frankfurt, ja nagu ma aru saan, isegi Vana Tallinn käsile vöetakse. Mingi tuim väsimus on peal, et pole nagu öige pingelangus ka. See nädal läks ikka kiiremaks kätte ära. Nüüd ma homse öhtuni enam ei mötle....vöi ülehomseni.

Môôdukaks!

nimi on igale inimesel tähtis, tähtsam kui arvata vôiks. Huvitav kuivôrd see meie saatusi ka paika sätib. Minu juhendaja nimi on johannes keppeler...kas pole mitte sarnane mônele tuntud teatud nimele? ja ongi space-teadlane valmis. Muidugi mis siis minust endast saama peaks, kui ma nüüd omale mättale laskun...

Aga järmise nädala lööklauseks olgu siis môôdukus. See ahmimine ja aplus teeb ju ainult ônnetuks ja kuna see stressi on leevendanud vôi nutikamaks teinud? Tegelikult peaks ilmselt üldse rohkem keha kuulama ja tähele panema. Mis mu raudsest tervisest muidu niimoodi järgi jääb. Sel nädalal sain omajagu signaale kätte, millele ei suvatsend varem üldse tähelepanu pöörata, aga millest kavatsen nüüd siiski joonduda. 

Aga meessöpradest on hetkel kuidagi tôsien tülpimus (v.a. kolleegid ikka). Nendest, kellel on töö töttu nii busy busy ja seetôttu pole aega, neist kel on aega maa ja ilm ja ei jöua su külaskäiku ära oodata, neist kes silmi vägutavad nii mis kole, aga kuidagi kaudsetelt allikatelt selgub, et peaks oma välgatused kodusistuvale tüdruksöbrala säästma.  Ühesönaga pühendugem teadusele! Järgmisel nädalal on ka üks teadus-jooma-retk Frankfurti taas. Seega reede tuleb ilmselt vähem möödukam siiski ilmselt, sest päev on stress ja öhtu vajab löögastumist. Pluss!!! - üks suurim joodik-söber on ka hetkel seal.... kuigi ta ka ikka üritab viimasel ajal selle möödukusega rohkem tegeleda nagu ma aru saan.

Möga

Just see teema mind siin Saksas ikka mônevôrra häirib. Praeguste uudiste pôhiteema on plagiaadisüüdistus Dr. Guttenbergile (kaitseminister) tema doktoritöö puhul. Jollarii. Heaoluühiskond teeb ikka vahel eriti juhmiks ära. Olgu veel mainitud, et ta oli selle hetkeni väga hinnatud poliitik.
Samas see on muidugi väga typisch deutsch ja ehk siukeste jäärapäiste reeglite jälgimine ja süsteemaatilisus ongi nad ikkagi Euroopa esiriigiks vedanud...hoolimatta sellest, et  maailmasôjad on kaotatud.. ja on nende looduslike ressurssidega ka nagu ta on. Aga siukeste juhtumite puhul mul läheb lihtsalt süda pahaks. Mul on väga pönevaid töökaaslasi, aga üks on just selline sakslase musternäide, siit Bayerist pärit ka (need on ju erilised pedandid). Aga mu küsimuse peale, et no kuidas ta siis kui poliitik hinnatud on, vastas, et on jah väga armstatud poliitik, aga fakt on see, et ta ei viitanud oma doktoritöös allikatele. Vot siis. Mina siuksest suhtumisest aru ei saa ja ilmselt paarkend aastat veel ei saa.... kuigi eks iga keskkond möjuta ju. Mitte, et ma oleks sellise nö petmise poolt, aga tema karjääri puhul seda praegu mingiks teemaks tituleerida, mille töttu ta on tagasiastumise äärel..??
Mitte, et see tähendaks, et ma peaks siia jääma... aga päris välistatud see pole. Täna töölt koju söites oli ikkagi (ja seda tegelt pea iga päev) väga  mönus kodune tunne. Äkki sellest puhtamast mägede öhust? Teadmiseks, et ma elan körgemal kui munamägi :DD miski üle 500 m, hihi ... Eestist rääkides ikka pahvatatakse rahvaarvu ja körgeima (kusjuures Baltikumi körgema) mäe tutvustamise üle naerma.
Meri-rand on, kliimat pole, lumi on, mägesid pole. Ok see siin on mu enda iroonia välgatus juba. Looduskatastroofe ju ka pole eks ja on neli eristatavat aastaaega. Töökad oleme ka, kui just seda süstematiseerimist ka rohkem oleks. Praegu need meie kallid ja vähemuses mehepojad rabelevadki ennast enne pensi oimetuks just seepärats, mul on kuri kahtlus. Aga fakt on ka see, et ma ju tegelt ei tea kuidas lood on.
Aga töökogemused on jah meeldivad. Köik on kuidagi hästi hoolitsevaks muutunud. Vöibolla seepärast, et E on mind oma kaitse alla vötnud. Ma isegi ei tea tema tiitlit, aga ma tean, et tudeerinud on ta Venemaa parimas ülikoolis Moskvas (no ütleme nii, et kosmoseteadust siis, jään siinkohal jälle keelega hätta) ja seda veel niivörd hästi, et kaitseministeeriumilt stippi saanud mis tol sovjeti aja löpul oli 1000 rubla. Kes teab see teab. Aga igasugus keskmisest palgast oli see mönevörra suurem.  Peale seda Nasa juures töödanud ja nüüd siis nö Euroopa Nasa. Ok peaaegu, selle Euroopa Nasa, ehk siis ESA juures mina näiteks ei saakski töötada, sest Eesti pole veel liiklmesriik, kuigi vist ikka üritatakse (Ergma on üks öhutajatest). No see selleks, E lisaks pöhiteadusele, ehk siis nende kanderaketi mootorite parameetrite rehkendamine ja optimeerimine vastavalt ette antud tingimustele, arvutab ka mereväele ja muudele igasugu kasulikke arve vist välja. Ja köige selle körvalt on ta nii mönus,söbralik, abivalmis ja lahke köigiga. Siukestelt inimesetelt on palju öppida.  järgmine nädal toob ta mulle öigeid kohukesi :)   Ta nimelt tädi tütre pulma töttu Moskvas sel nädalavahetusel.
 PS! Igaks juhuks teadmiseks, et tema mu mingi silmarööm pole. Tal on eluterve pereelu ja minul ka ses suhtes miskeid kahtlasemaid emotsioone pole tekkinud. Kuigi ega ma ilma temata ka enam ei saa. lihtsalt niisama heast peast.

don't touch!

Pikalt ei kirjuta, muidu kallaks köik vöimaliku hetkel mürgiga üle ja äkki pärast kahetsen. igasugust rumalust, enesekesksust ja empaatiavöimetust liiga palju vist ümberringi. pluss see mötetu FB spämm, millega kogu Eesti paistab kaasläinud olema. pühataveas (vabandus nende eest, kes reklaami önges pole). ok igaüks tehku ja lootku mida soovib. sorry, tuju lihtsalt nullis.
kuigi töölt tulin veel ära pea pilvedes ja süda soe nagu justvalmind pannkook.

Johannes Kepler

mulle küll eile keegi kohvi ja croissante voodi ei toonud. Igavene sigadus! No kujutlegem siis ette, et see oli seepärast, et ma ju ärkan kell 6, mitte, et polnud tooja(id)t lihtsalt. Aga selle rolli täitis omamoodi jälle ära kes muu kui mu viimase aja hero  E, kellel ikka miskit varuks. Olgu see siis mis tahes pisike maius vöi meele-ergutaja. No tegelt ta ise kogu oma olekuga on just see köige suurem erguti ja heatuju looja. Köige meeleolukam on see, kui ma suurest meelesegadusest  ennast tema ja Konradi büroosse istutasin. Seda juhtub üliharva, ehk seetöttu nad nii röömsad alati ongi. Pakutakse kohe istet, lüüakse puuviljad ja shokolaad nina alla, vöi mis iganes neil käepärast. Kuigi neil mölemil on hetkel üsna tulised ajad, Vinci testid on täies hoos ja E on see teadlane, kes rehkendab ja optimeerib olukorda. Seda enam olen tänulik kingitud positiivse aja eest!

 Ja pisut space-uudist.
Kuna täna lennutatakse ISS-le (International Space Station) just siin toodetud ATV 2-ga ehk space transporteriga vajaliku nodi, siis on ka firmas otseülekanne ja pidu. Start peaks toimuma kuskil tunnikese pärast, ehk siis kella 23 ümbruses, aga praegu tehti siis firmas banketi-peoga algust. Ühesönaga ülekanne stardist, söögid joogid. Aga ma laisk ei viitsind minna... linnast väljas ka ju ikkagi. Kuigi Konrad jälle öhutas minema, et ikkagi vöimalus jälle tutvusi luua jne. ja Chris plaanis ka minna. Ja nüüd mul kripeldabki, oleks vist ju vöinud ikka.... Lihtsalt peale üheksat tundi seal istumist on alati kiire selle ära minekuga..   Neetud laisk olen selle suhete loomise teemal ka, peaks vist ikka rohkem liigutama end. Kasvöi niisama röömuks.


Ahjaa ATV nimeks pandi siis Johannes Kepler.

Tänase päeva üheks röömuks olid veel tervitused Itaaliast :) kurnjau

Twisted

Kuigi päevad on enamasti helged ja positiivsed, unenäod on ikkagi kuidagi väga julmad viimasel ajal. On räpasust ja pidevat pôgenemist ja hirmu, alates mingite sitikate-putukate rünnakust ja sellega kaasnevast hüsteeriast kuni vägistamiseni välja...:-S
Täna öösel söitsin alpides bussiga otsejoones mäest alla, ikka sellisest ülijärsust pea maaga ristiolevast mäest siis otsejoones kursitiku suunas. Vaatame siis mis tänane öö toob.

Oeh aga kuna ma vötsin järgmiseks filmiks Inceptioni ja seal on kaadrid Pariisis, tuttavad kohvikud, täpselt see koht kust me alati jooksmas käisime....need trepid mida ma vihkasin....ja kuidas ma neid praegu igatsen ...

Bad timing

mul jooksis oranz kass üle tee, ei tea mida see tähendab?
Mida iganes, praegu balkonil aega veetes (elan esimesel korrusel), rôduuks pärani tahtis üks pisike must koeraelukas mu tuppa tungida. Ma siis andsin endast märku, mille peale ta vöpatas ja tuli siis julgelt mind nuuskima ja vöttis kohe röömsalt omaks ja tahtis vist süllegi pugeda. Ma ei osnad nagu midagi peale hakata, sest elan piirkonnas kus hulkuvaid loomi vaevalt on ja kuuldes eemalt ka miskit meheköhatust (kuna pime oli, siis ei näinud küll kedagi-midagi) ei teadnud ka nagu mida teha. Kutsa nagu tahtis midagi. Süüa? ja ma ikka ei oskand midai teha. Kaks pöhjust, ilus koerake oli ja äkki sööb ainult spets toitu, teiseks mul ei olnd ka midagi lihasarnast anda. Kitsejuust talle vaevalt meeldind oleks. Aga asi jäi ikkagi kripeldama kuidagi...
Nojah vahepeal oli nädal aega jamamist miski totramat sorti probleemiga, mis tekitas tunde, et  miskit, köige vähem löputöö ei arene kuhugipoole edasi. Köik seisab. Tobe olukord, mis eriti ei motiveeri ja väsitab meeletut moodi. Aga eile asi lahenes ja motivatsioon on tagasi. Ja kevad annab endas vaikselt märku ja poeb igale poole kuhu vaja poleks.
Seega rääkides sujuvalt 'motivatsioonidest', tundub et see on laiemalt teemaks viimsel ajal :) Hommikune metroo motivatsioon on üks selline karmide ja rahulolematute  näeojoontega härra, kes läheb alati kindlal kellaajal ja kindla koha peal metroosse (sealtsamast kust minagi) ja üldjuhul istub ka alati kindlasse piirkonda. Lisaks tundub, et me sôidame metrooni ka veel sama bussiga, nii et kuskilt naabrusest ilmselt. Piilume üksteist salaja muudkui :) Väike hommikune äratus.
Töö motivatsioon (v.a. E  muidugi) on üks karismaatilisne pikk ja bondilik härrasmees, kel büroo on minuga samal korrusel. Tema on nendest raketiteadlastest kindlasti üks silmapaistvamaid, aga paraku juhib mingit muud osakonda. Samas pörkan temaga ikka pidevalt kokku ja eks pilgud ja peapööritused annavad väikest särtsu sellele paganama teadusega tegelemisele juurde eks. Ma olen ikka endiselt lootusettu nagu näete.
Noh muidugi viimasel kokkupörkamisel ma jäin talle vahele üritusega ta büroo sildstuselt ta nime välja selgitada.
Ahjaa härra president sai ka vahepeal siis ära nähtud, pilti tehtud ja isegi paar söna vesteldud. Töeline rahvamees ja sümpaatsus  ise. Pidas siis EV aastapäeva üritusel/öhtusöögil toreda ja konkreetse köne Eesti olukorrast ja kamandas muidugi möista köiki koju tagasi. Ja aega jätkus tal köigi jaoks, paariks sönaks vähemalt. Muide Münchenit ta teadis juba eelnevatest töökogemustest raadio Vaba Euroopa juures. Väga meeldiv kogemus igastahes.

Aga pealkiri siis ei miskit isiklikku, lihtsalt film mida ma praegu poole silmaga  vaatan. Tundub täitsa pönev, seega adjöö.

Kultuuri

No ei midagi spektakulaarset, lihtsalt môtlesin et vôiks pisut rohkem lugeda. Eriti kuna ma sôidan oma tund aega tööle ja tund aega tagasi ka, siis selle aja vôiks ju paremini ära kasutada. Pariisis ajasid asja ära Metroo-ajalehed mida sai kaasa haarata, aga siin peab asja eest ise hoolt kandma. Nagu valatud, tuli ka venna, kelle soovitustes ma kunagi kahtlema pole pidanud, Galsworthy 'The Forsyte Saga' soovitus. Tellisingi raamatu (esimese osa küll esialgu) ära, nüüd jälle mida oodata :) 
Spiegelit tellisin ka pisut, ega saksa keelt ja meelt ei saa ka ju hooletusse jätta.

Selge

Niinii ma hakkan otsi kokku panema. Täna homme toimub Münchenis miski suuremat sorti julgeoleku -ja välispoliitika konverents ja härra Ilves vôtab ka osa ja sôna. No ma olen ülehomse suhtes aina rohkem pônevil.
Kesklinn oli muidugi paksult politseimehi täis täna ja homseks olla kavas demonstratsioon. Seega homme kesklinna ei roni.

addictions

et mul jätkuks tarmukust mitte muutuda kibestunuks ja haarata kôigest mis end pakub  (muide paari viimase nädalaga on lausa kaks puhast töugu meest mulle endast alasti foto saatnud :))) aga noh...ma ei imesta varsti enam millegi üle).
tagasi kibestumise juurde..  seda ikkagi ilmselt ei juhtu ka. tegelikult on ju latt üsna kôrgele juba löödud. önneks tuletab gurmaan E ka ikka meelde, et mida vöiks ikka elus olla, et see magusam oleks. ja no see magusus ja teatav sära on ju minusugusele tolgusele oluline. Selles on jälle G süüdi, tema mu ära hellitas!
Aga ilma E-ta ei saa ma muidu ei istuda ei astuda enam. Nüüd pean kolm päeva ilma tematta hakkama saama. Jube.
Muidu ikka naudin päevi, eriti kolleege. Töö endaga on nii, et päeva löpuks olen enamasti tühjaks mis tühjaks pigistatud. Ja siuke tunne, et tihtilugu ei liigu millimeetrivörragi edasi, see on muidugi köige väsitavam. No nagu köigega, kasvöi jooksmisegagi, tundmatus kohas ja radapidi väsid ikka kiiremini ära eks. Aga selle koha pealt lohutab ja julgustab Konrad mind ikka aegajalt. Täna ka üritas turgutada, aga olek oli endal lihtsalt niisama ka väsind ja tunne läbipekstud. Juurutan nüüd kommet end iga päev 6ks ikka üles peksta, varem oli nii et möni kella 7ne päev mahtus ka ikka nädalasse, aga ilmselt see on pigem segavaks teguriks. Pealegi tekkis mul eilse-tänase hommikuga üks motivatsioon end just täpselt teatud ajaks metroole sättida ka :) Ja neid motivatsioone töö juures önneks ka leidub ja endiselt ei jöua seda gentelmensust ära imestada, mida päev päevalt tunda saab. Kosutav.
Laupäeval on siinsetele eestlastele mingi Vabariigi aastapäeva üritus ja könet peaks ka pidama kikilipsuga härra. Kuigi ma tema kohaleilmumises ikka veel omajagu skeptiline olen. Ootame vaatame.

Poll

Kuigi ma olen Eesti infoga üsna kursis, oli Polli filmist mul ainult mingi ähmane kôla kôrvust läbi käinud. Kuna aga kohe läheb Berliinis suur filmisfestival lahti, siis käib filmiuudist ka korralikult uudistest läbi ja ka sôna Estland seosus nimetud filmiga. Tore muidugi. Homsest on see kinos ka, eks tuleb kellegiga see asi ära kaeda.
Picco-t vaatama ei lähe. 

Kolleegid

Tundub, et meespere tööl on mu omaks ära vôtnud ja enam nii väga ei vôôrastata midagi...et no naine siuksel alal ja välismaalane ka peale kauba. Mônega kohvitamata ei saa nagu päev korralikku hoogugi sisse, nagu näiteks need kaks, Eduard ja Konrad. Kuna nendega suhtlen ka rohkem, isegi rohkem kui oma juhendaja vôi siis bürookaaslasega (kuigi nemad on isegi nooremad), siis jutustan ja nean ka rohkem tööalaseid jamasid nendega. Ja eks nad ka, eriti Konrad, on ära tabanud, et ma tudengile kombekohaselt olen ujedavôitu küsimusi esitama ja abi paluma ja täna peale lôunatamist kohvi-minutil siis tôstatatti tarkade seas minu viimase aja peavalu teemaks. Asi sai kohe selgemaks ja asjatundjamatele delegeeritud seega.  No muidugi pisut tobe minu poole pealt, et ma ise sellga hakkama ei suutnud saada, aga eks nii ôpi ja ma ju ei tea ka veel nii täpselt kes millega tegeleb jne. Eks ma siis esialgu ôpi käituma ja olen tänulik. Konrad on siis see 50ndates bayerlane, kel on ka minu suhtes teatav kaitsereaktsioon tekkinud ja üritab elu ôpetada ja et kuidas tööalaselt omadega toime tulla. Lisaks tehakse muudkui vihjeid sel aastal sellesse osakonda tekkivatest uutest  kohtadest.
Lisaks on lôbus muidugi ka. E lisaks sellele, et ta on ka ülihoolitsev, alati hoolitseb kas mul ikka kohvi vôi teed vôi shokolaadi käepärast on :)  saab temaga ka koguaeg nalja. Nagu totakad itsitame muudkui kui ühel ajal kööki kohvile satume. Reedel siis minnakse osakonnaga Austriasse suuskama, aga no ma  ei tea kas ma päris seda hakkan kaasa tegema. Nagu tahaks... samas nagu ei tihka ka...