Mida iganes, praegu balkonil aega veetes (elan esimesel korrusel), rôduuks pärani tahtis üks pisike must koeraelukas mu tuppa tungida. Ma siis andsin endast märku, mille peale ta vöpatas ja tuli siis julgelt mind nuuskima ja vöttis kohe röömsalt omaks ja tahtis vist süllegi pugeda. Ma ei osnad nagu midagi peale hakata, sest elan piirkonnas kus hulkuvaid loomi vaevalt on ja kuuldes eemalt ka miskit meheköhatust (kuna pime oli, siis ei näinud küll kedagi-midagi) ei teadnud ka nagu mida teha. Kutsa nagu tahtis midagi. Süüa? ja ma ikka ei oskand midai teha. Kaks pöhjust, ilus koerake oli ja äkki sööb ainult spets toitu, teiseks mul ei olnd ka midagi lihasarnast anda. Kitsejuust talle vaevalt meeldind oleks. Aga asi jäi ikkagi kripeldama kuidagi...
Nojah vahepeal oli nädal aega jamamist miski totramat sorti probleemiga, mis tekitas tunde, et miskit, köige vähem löputöö ei arene kuhugipoole edasi. Köik seisab. Tobe olukord, mis eriti ei motiveeri ja väsitab meeletut moodi. Aga eile asi lahenes ja motivatsioon on tagasi. Ja kevad annab endas vaikselt märku ja poeb igale poole kuhu vaja poleks.
Seega rääkides sujuvalt 'motivatsioonidest', tundub et see on laiemalt teemaks viimsel ajal :) Hommikune metroo motivatsioon on üks selline karmide ja rahulolematute näeojoontega härra, kes läheb alati kindlal kellaajal ja kindla koha peal metroosse (sealtsamast kust minagi) ja üldjuhul istub ka alati kindlasse piirkonda. Lisaks tundub, et me sôidame metrooni ka veel sama bussiga, nii et kuskilt naabrusest ilmselt. Piilume üksteist salaja muudkui :) Väike hommikune äratus.
Töö motivatsioon (v.a. E muidugi) on üks karismaatilisne pikk ja bondilik härrasmees, kel büroo on minuga samal korrusel. Tema on nendest raketiteadlastest kindlasti üks silmapaistvamaid, aga paraku juhib mingit muud osakonda. Samas pörkan temaga ikka pidevalt kokku ja eks pilgud ja peapööritused annavad väikest särtsu sellele paganama teadusega tegelemisele juurde eks. Ma olen ikka endiselt lootusettu nagu näete.
Noh muidugi viimasel kokkupörkamisel ma jäin talle vahele üritusega ta büroo sildstuselt ta nime välja selgitada.
Ahjaa härra president sai ka vahepeal siis ära nähtud, pilti tehtud ja isegi paar söna vesteldud. Töeline rahvamees ja sümpaatsus ise. Pidas siis EV aastapäeva üritusel/öhtusöögil toreda ja konkreetse köne Eesti olukorrast ja kamandas muidugi möista köiki koju tagasi. Ja aega jätkus tal köigi jaoks, paariks sönaks vähemalt. Muide Münchenit ta teadis juba eelnevatest töökogemustest raadio Vaba Euroopa juures. Väga meeldiv kogemus igastahes.
Aga pealkiri siis ei miskit isiklikku, lihtsalt film mida ma praegu poole silmaga vaatan. Tundub täitsa pönev, seega adjöö.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen