Kolleegid

Tundub, et meespere tööl on mu omaks ära vôtnud ja enam nii väga ei vôôrastata midagi...et no naine siuksel alal ja välismaalane ka peale kauba. Mônega kohvitamata ei saa nagu päev korralikku hoogugi sisse, nagu näiteks need kaks, Eduard ja Konrad. Kuna nendega suhtlen ka rohkem, isegi rohkem kui oma juhendaja vôi siis bürookaaslasega (kuigi nemad on isegi nooremad), siis jutustan ja nean ka rohkem tööalaseid jamasid nendega. Ja eks nad ka, eriti Konrad, on ära tabanud, et ma tudengile kombekohaselt olen ujedavôitu küsimusi esitama ja abi paluma ja täna peale lôunatamist kohvi-minutil siis tôstatatti tarkade seas minu viimase aja peavalu teemaks. Asi sai kohe selgemaks ja asjatundjamatele delegeeritud seega.  No muidugi pisut tobe minu poole pealt, et ma ise sellga hakkama ei suutnud saada, aga eks nii ôpi ja ma ju ei tea ka veel nii täpselt kes millega tegeleb jne. Eks ma siis esialgu ôpi käituma ja olen tänulik. Konrad on siis see 50ndates bayerlane, kel on ka minu suhtes teatav kaitsereaktsioon tekkinud ja üritab elu ôpetada ja et kuidas tööalaselt omadega toime tulla. Lisaks tehakse muudkui vihjeid sel aastal sellesse osakonda tekkivatest uutest  kohtadest.
Lisaks on lôbus muidugi ka. E lisaks sellele, et ta on ka ülihoolitsev, alati hoolitseb kas mul ikka kohvi vôi teed vôi shokolaadi käepärast on :)  saab temaga ka koguaeg nalja. Nagu totakad itsitame muudkui kui ühel ajal kööki kohvile satume. Reedel siis minnakse osakonnaga Austriasse suuskama, aga no ma  ei tea kas ma päris seda hakkan kaasa tegema. Nagu tahaks... samas nagu ei tihka ka...