fafaa

nojah tund aega kaapisin neid tôpraid silmast...
üldse enam ei puutuks...vahepeal jôudsin juba usu kaotada, et nad mul üldse silmas on... ei osanud enam miskit ette ka vôtta, kiirabisse ju ka ei helista, et küsida, kas mul on nüüd läätsed silmas vôi mitte.
nojah näis kuidas see jämm edasi läheb..
muidu on lood nii, et varsti DüDosse. Sünnipäev algab kokakoolis, kus kogu kamp endale professionali käe all kolmekäigulise ôhtusöögi valmistab... veini saatel muidugi. lahe idee mu meelest. sissejuhatust, et mis sest köigest välja peab tulema vöb vaadata  siit
terve päev olen end pögusalt ette valmistand...garneering ja värk!
kui jutt juba söögile läks, et siis kaal? sellest ma suurt midagi ei tea. kuigi eelmine nädal sai end lausa kaks korda paari päevase vahega kaalutud. erinevate kaaludega. üks näitas 60, teine 53, 3. et no ma isegi ei viitsi siit keskmist välja rehkendada. ja kaalumisse suurt ei usu enam. mingeid indikaatorimaid teksasid pole ka viimsel ajal vaja läinud. seelikuaeg.
aga Düsseldorfist veel nii palju, et üks dändi sôbrake, kes end ikka ja jälle letti on löönud, on ka just sel nädalavahetusel oma jalka-meeskonnaga seal hooaja lôppu pidutsemas. Nii et tundub nii, et saame kokku ka. Aga see on siiski teisejärguline iseenesestki môistetavalt.

Muud pônevat ei miskit.

Nägija

niisiis käisin otsustavalt prillipoes ära. juba küllalt seda käiku edasi lükatud. ei viitsind üldse. ükskord olin juba piilumas käinud küll. kôik voimalikud prillitüübid proovisin ära, aga see ajas mu pea sootuks sassi. Seekord oli shoppamise eesmärk hoopiski teine, aga môtlesin, et kui juba keset linna ja shoppingutänavail siis astusin otsustavalt taaskord prillipoodi sisse. natu alustasin oma pea segi ajamist taaskord erinevaid tüüpe proovima hakates. aga seekord ônneks mitte kauaks. palusin ühe noormehe endale peagi appi ja ta andiski hoobilt väga adekvaatseid soovitusi. prillid sai seekord kiirelt välja valitud ja tellimuse sisseandmine läks ka kiirelt. aga kuna ma ääriveeri olin läätsede kohta ka uurinud, siis ta löi nende pakkumised lauale ja ma haarasin ühest kohe kiirelt kinni. ja edas läkski jobutamiseks. pidin ootama veel mönda aega, et läätse spetsialisti juurde jutule saada. siis ta pani mulle läätsed kenasti ette ja saatis pooleks tunniks kohvile vöi niisama linna peale jölkuma testimise eesmärgil. lippasingi kohe poode tuuslama. tahtsin seelikut ka lisaks sellele nö 'peaeesmärgile'. kuna siht oli üsna selge silme ees, tuuslasin poed läbi ja löpuks leidsin ka vajava. siis tagasi prillipoodi. läätsedesse olin juba ära kiindunud. seletati siis veel köik vajalik ära ja öpetati, kuidas neid silmast vötta ja tagasi panna ka. mässasin seal ikka päris omajagu, aga korda löpuks sain omadega. minut ehk enne 20t (siin ju suletakse kogu kaubandus). mönus. köike näeb. inimes ja kuhu nad vaatavad jne.
aga keegi vöiks nad mul nüüd silmist jälle ära vötta. ise nagu ei kipu eriti ...

Boogie night

Jôudsime laua äärde arvete maksmise ajaks. väga armsasti öeldud :) kuulsin seda just kolmeraudsest tsiteerituna, andeka autori nimi läks küll kôrvust kuidagi mööda. aga nii näevad seda euro olukord vist ikkagi ainult eestlased...mina sealhulgas muidugi ka (aga ma muidugi olen tahestahtmata rôômus, et ta meil  olemas on). samas nendele, kellele siin olen selgitanud, et meil euro ka juba, nemad seda küll nii negatiivselt ei näe. rohke tuuakse suuremaid ekspordivôimalusi jne esile. tubli see meie pisikene Eesti ikka. kôige pisem, aga kôige eeskujulikum. täna ka tööle sôites Spiegelit lehitsedes ja Kreeka kriisi kohta lugedes, oli seal valikuliselt EU riikide vôlaprotsendid ka ära toodu...Eestil muidugi kôige pisem..kohe märgatavalt (muidugi töötuse %-te seal taga ei ilutsenud. aga noh..kuidas keegi eks). Eestit muidugi mainita ka Eurovisioonil laulu tutvustades ära, kui EU eeskujulikku uusmaad. Kolmeraudses Eurovisiooni teema suhtes olen selle Sanderi vandenôu teooriaga ühel meelel. Selgitada ei viitsi, kes vaatas see teab. Muideks saksa kommentaatorgi siin imestas punktide andmise ajal, et imelik, et Eesti nii vähe punkte on saanud. ja enne laulu kommenteeris, et laulu meloodiat vôib tihtilugu kuskil kedagi vilistamas kuulda. s.t. et valik oli ôige,  laul oli meeldejääv. Ainuke asi mis ma oleks seal vist vahetanud, oli tüdrukute riieteus. muud kriitikat küll ei loobiks. ahja...punktide andmine oli muidugi hale. puudu jäi isegi tavapärasest viisakusest...ma ei ürita siin isegi môistev olla, vôi mingit empaatiat üles näidata. paha oli vaadata.
aga tegelikult on nii, et mulle ei julgeta enam helistada vist..nii isa kui ema, môlemiga ma olen viimasel ajal nii ülbelt ja ebaôiglaselt käitunud. eks seepärast, et endal on omajagu raske aeg ja siis kipun oma hädades ja toimemittetulemistes ikka geene ja eelkôige vanemaid süüdistama. ja ega ma nende tegemistega ja hetkel teab mis rahul pole. üks on natui liiga passiivse vôitu ja teine alustab ja alustab, aga asjad jäävad pooleli.. ja nüüd nad enam ei helistagi....  öldakse, et see vôib end alles täiskasvanuks lugeda, kes on oma vanematele andestanud....  aga selleks tuleb vist esialgu ise lapsevanemaks saada ja nende nahka pugeda. ma ei tea...  kuigi viimasle ajal (pluss muidugi see eesti punkti-andmine imelikult kombel) on hakand mind veenma, et oma vanemate kaela ma küll kogu jama ei tohi ajada, geenimälu on ikka mônevôrra vanem. ja üldse on nôme selliseid süüdlasi otsida, aga no siuksed tigedad môtted ronivad lihtsalt masenduse hoos vahel pähe ja seda tunda saavad ikka need kôige lähedasemad... mis teeb lôppkokkuvôttes meeletumat moodi haiget. kôigile ilmselt. ja üleüldse ...mul ei ole neile midagi väga andestada...see tüüpiline eestilik tunnete mitte välja näitamine ainult. ja selles pole juba nemad süüdi eriti eks.
nojah see selleks. igastahse oli eile ka ülbe ja täna hommikul ka, aga seekord bayerlasega. nii et ta ei julgendki täna siia sôita :D pluss töö juures ka veel ühe poiskesega, kes vist vaiksel üritab midagi... aga kes kategoriseerub sinna bayerlasega ühte klassi umbes.  nii et mis teha.

sushit tahan!

Pilt

naine

viimased päevad on siuke naiselik tunne taas peale tulnud. et siis kuidas küll ometigi eks? eile näiteks kui lôunasöögi ettepaneku sain. valida oli muide ka kolmap. vôi reede vahel. esimese hooga môtlesin, et olgu reede, sest mul oli just siuke lebom teksa-t-särgi päev. seega esimene môte oli muidugi riietus ja reedeks saaks end paremini ikka ette valmistuda. ônneks ei kestnud see meeltesegadus kaua. pealegi oli Elvise särk üll, mis kuidagi moodi oma värvide, kujunduse ja ilmselt lôikega ka alati tähelepanu vôidab. täitis ka eile kenasti oma missiooni.
täna minnes bussile paar tundi hiljem kui tavaliselt, sest sai korralikult sisse magatud, kuna kella 4ni oli vaja niisama môtetult jobutada. tunne siuke uppunud ja närts, panin kohe G-d ka tähele ühe neiuga jutustamas ja bussi ootamas. libu mees oli esimene môte. järgmine oli ,et mina temaga enam ei suhtle!  :D  täpsustuseks siis olgu öeldud, et see siuke pôhimôtteliselt  firma buss, mis siis öhtuti ja hommikuti strateeglistelt aegadel iga 10 minuti tagant sôidab. seega tuttavatega tegelt nii väga lihtne kokku pôrgata polegi. igastahes peale oma naiselikku môttevälgatust keerasin muusika kôvemaks ja seisin pilk tänavale naelutatud, üritades vôimalikult nähtamatu püsida ja tehes nägu, et mina pole kedagi näinud ei kuulnud..mind pole olemaski. hommikuti pole üleüldiselt erilist viitsimist särada ja sotsiaalne olla. bussi peale kobides, oli ta aga ikkagi järsku minu kôrval ja no siis enam pääsu polnud ja oma loppis olekut kuhugile ära ei varjanud. bussis jätkus taas juttu kauemaks, see tibu kellega ta ennem vestlust oli aretanud püsis kuidagi vakka terve see aeg ja nende varajane jutuajamine ei tundundki enam nii jutuajamisena, sest G temast ka suurt enam välja ei teinud, vestlust ei aretanud. homme tuleb bayeri mees, mainis et tahab Münchenisse ja biergartenisse ja et vôiks ju siis kokku saada. no miks mitte silmas silma ka siis asjad sirgeks rääkida. kuigi erilist teemat selle loo puhul küll tegema pole môtet hakata. ootan hoopiski järgmist nädalavahetust, siis Düsseldorfi sôbranna sünnipäevale. Kava on igavesti lahe!


ujeerum, postitused on nii üheülbaliseks jälle ära kaldunud. a mida ma muud ikka kirjutan. tööst? huvi? no keda  huvitab, Ariane-5 lennutab homme taas paar satelliiti kosmosesse. tahad vaata siit.

Väljas müristab... jalg on ikka paistes.

rien de rien

täna algas päev suure G igatsusega. sest noh hommikul löön ipodi ikka randomi peale ja tuleb sealt siis mis tuleb. tuli 'rien de rien', küll mitte Piafi esituses, vaid miski naljakas Rammsteini versioon Pariisi kevadest. no tema muie seda esimest korda kuuldes on kuidagi väga meeltesse jäädvustunud. Üldse on kevad/suvine aeg kuidagi rohkem mida mäletada ja millest puudust tunda.
ônneks on tegemist rohkem kui teha viitsin, mis tôttu tegevus ja siis tegematta jätmise pärast närvitsemine ei lase eriti muid môtteid väga ligi.
ja kôigele lisaks tunnetas uus G ilmselt ära, et mul G-hala peal. nii oligi hommikul outlookis ettepanek taas koos lôunatada. kuskil kella 10-15ni hôljusingi ringi pôselohud lohkus ees. kuna viimane (ja siis ka esimene) lôuna jääb nii peaaegu kuu aja taha, siis ma arvasin, et asi ongi nüüd unarusse jäetud. ta nimelt käis vahepeal puhkamas soojal maal ja no üldse, ma otsustasin ka et ei hakka liigset initsiatiivi üles näitama. just sain ju ôpetunni liigse kiirustamise môttetuse kohta. kuigi olgem ausad sellel nädalal näpud juba sügelesid küll. kohkumisega sai tôdetud, et esimesel korral sai suure hooga ilmselt juba kole palju ära räägitud, sest mainides, et tahan kunagi suve jooksul ikka Pariisi ka jôuda, uuris teine kohe, et kas saan exiga ka kokku jne.. Igastahes läks jutt ka spordi peale ja selgus, et minu esimene poolmaratoni aeg oli paar minutit parem kui tema esimene aeg :) ja et môlemil on plaan siinne üks ümber-järve jooks teha, ka pool-maratoni môôtu. See oleks hoopis teine kogemus, sest minu esimene oli Kölnis ja risti pôiki läbi linna. See siin oleks siis kauni looduse keskis. Arvas, et peaks teineteise motivatsiooni môtte koos regama ja jooksma ja endid selleks ja treenima ka. sest môlemad käime jooksmas ilmselt umbes sama distants ja sama tempoga. aga no kuna üks elab ühes linna otsas, teine teises, siis vaevalt sest miskit välja tuleb. aga idee oli ju tore eksju. nüüd tuleks muidugi välja uurida kuna see järve-jooks üldse on :) on millest kinni haarata vôi nii

ahahhh

Ma nägin täna oma unelmate meest unes. Kuna ma seda niisama heast peast ei tea ju, siis on vaja seda ikka unes ära näha. Lisaks sellele, et ta oli piisavalt kaunis, oli ta mu kenasti oma meheliku kaitse alla vôtnud ja mônusa turvatunde tekitanud. See oli vist see, mis kôige rohkem meelde takerdus. Hea tunne oli. Aga no lisaks nägin ka pôrgut ja deemoneid ja Hitlerit ja igasugu muud jôledat ja räpast.

olen ma juba maininud, et bravo eurolaulu laval toimuva eest vastutava teamile. koge visuaalsema pool siis. sobib kaunisti vôistluse konteksti. ja tantsukutid on muidugi eriti khoolid.

Arrogant!

 Eilne blogi jutustas neetud arrogandist, kasutamata jäetud vôimalustest, mônusatest kolleegidest, kes küll krügelite (need ahvatlevad liitrised ôlleklaasid) varustavad vôi kes koosoleku arvelt aega sinuga kohvi joomiseks napsavad ja oma üliôrnaks muutunud füüsisest, mille tôttu iga pisike müks sinika vôi paistetuse järgi jätavad,natu isegi eurovisioonist. Aga blogger streikis ja arvas, et pole seda postitust vaja. Nüüd on sônad otsas.
Ja väsind. Nii väsind, et jaksan ainult veini juua.

Dorian Gray korrus kôrgemalt

Täna oli terve päev olek kuidagi ergas ja pea selge. Huvitav kas sellest eilsest rosést ja môôdukast mojitost. Vôi ülespaistetanud labajalast. Vôi päikseannusest. Tegelikult vist ikkagi sellest, et igasugu kevadised ôitsemised hakkavad ära ôitsema ja minule ja paljudel teistelgi mitte-allergikutele on selle aasta ôietolm parajaid vaevusi tekkitanud.  Igastahes sai nii môndagi kirjutatud ja tore ideegi saadud kuidas kôike paremini presenteerida ja selgemat pilti anda oma viimaste kuude teadustööle. Igastahes röögivad  mu labajalad, et jooksmisega ja uisutamisega olgu nüüd môneks ajaks lôpp. See rulluisutamisest tekkinud jala siseküljekondi kohale tekkinud auk ei tahtnud kuidagi niisama hôôrdena rahulduda ja nüüd seal konti enam pole. On üks suur ja valus paistetus. Veider reaktsioon. Ja kaua ma seda varbavalugi enam talun. Natukeseks ajaks siis vsjoo vôhma-trenniga. Tuleb ilmselt ujumisele üle minna. Kuigi jôle nukker, sest vorm hakkas just korda saama. Ja uisutamine oli just see, mis peki lihaste alla on ära hirmutanud. Rasvast lôplikult vabanemine on vist juba toitumise teema ja sellega on ka kôik ok hetkel.
See selleks.
Mu naabrimees, nimetagem siis Dorian aka D. Kuskil kuu-paar tagasi sai ta juba ära märgatud, ôigemini ta kaunist ja vormis keha ja profiili, sest ta käib ôhtuti jooksmas ja maja ees siis venitab end hoolega. Ja üks päev ta just tuli jooksmast ja mina läksin ja no jooksjad ikka tervitavad teineteist. Naabrid ju tegelikult ka, aga ta eriti sellist kontakti ei otsi. On hoopiski kôik korrad, mil ma teda näinud olen, siukse tülpinud olekuga, ilmselt kôrini sellest, et kôik teda ilmselgelt vaatavad. Aga eile siis tormasin just korterist välja kui tema ja ta tüdruk lifti ootasid. Tema oma tülpind-tôsise, peaaegu et depressiivse olekuga, pelk 'tere'. Suurema tähelepanu sain hoopiski ta koerte poolt. Ôigemini ühe poolt, kes oli mulle vööni, sain lausa kôrgendatud tähelepanu objektiks. Kargas kohe mu juurde ja hakkas uudistama. Mul koerahirmu pole, seega tegin peaaegu et pai talle. Tüdruk hakkas muidugi kohe koera tagasi kutsuma ja tirima. A koerale ma piastsin meeldivat ja ta ei tahtnud kuidagi mu nuuskimist lôpetada ja mind kuidagi edasi lasta.
Täna pôrkasin D-ga taas kokku ja nimelt pesu-keldris, kui läksin oma pesu ära otsima. Paar sôna sai juttu aetud, sest ta oli mu pesu, kaasaarvatud drussikud ja puha, juba masinast kenasti korvi välja korjanud, et siis masin üle vôtta. Kui nüüd järgi môelda, ongi ta ainuke naaber, kellega ma siiamaani kôige rohkem siis kokku olen pôrganud.
Aga jah ega pole ilmselt lihtne imeilus olla.

Lôhe mu arm

Aga tegelt tühja neist mônusatest hommikusöökidest siis. Ega ei tule hetkel küll pähe, kellga vôi millega neid jagada. Môni paarkend järgnevat aastat. Samas ajalugu on näidanud, et nii kaua see rôômude-tsölibaat niikuinii ei kesta. Aga mingit vähimatki ettekujutust ka sel teemal ei taha sugugi tekkida.
Bayeri tegelasest sain vist lahti. Ega ta ei taha suurt nagu pildilt veel kaduda, aga peale mu avaldust tômbas küll kiirelt tagasi. Tubli poiss. Vôi noh mis poiss, ikka täitsa mees kohe ja siuke kes lööb ikka rusika lauale...nagu peab! Seega päris leppinud ta veel asjaoludega pole. Sattus jälle siuke tôsisem tegelane, kes niisama ringi ei karga. No mis teha. Eks karma mängib mulle kahjurôômuga kôik kunagi tagasi, aga ilmselgelt suhtun ma ka siukesse asjasse siis külmema kôhuga. Nii et seda ma ka ei karda ja oma lollusi tegematta ei jäta.
Tegelikult aga kiindusin vahepeal lahjasse toitu ära. Liha ei taha üldse, välja arvtud taas-leitud lôhe. See on ainuke asi, mis mul hetkel pea segi on ajanud. Ja päris korralikult. 
Ja kui vahel juhtub, et päeval ainult puuvili ette jääb, siis ei karda ka enam, et kohe suren näljasurma, nagu see no paar nädalat tagasi veel oli. Ja ei torma tuhatnelja shokolaadi-masina juurde kriipima. Salati eest aga enam plehku ei pane. Nii, et kôik on kontrolli all. Kaaluma siiski veel ei kipu. Ei tasu ju oodata, et kogu talve pekk pelgalt paari nädalaga ära kaob (nagu ma seda varem eeldasin). Elu ôpetab :)

hähh

Sellised suvelôhnalised hommikud raisata lihtsalt tööletôttamise peale ...vôi veel hullem, mitte millelegi. missugune raiskamine :-| ei mingeid mônusaid ja pikaldasi ja rikkalikke hommikusööke meresoolases ôhus. värskelt pressitud apelsinimahlaga! hähh kui ebaôiglane.

ruby ruby ruby ruby

eile kuulsin raadiost seda pala ja nüüd kummitab. kummitab seepärast, et see laul, armani sensi ja hommikul päiksetöusu saatel kojujöudmised, värskete hommikusaiakestega näpu vahel sümboliseerivad kuidagi seda eelmist siin münchenis veedetud perioodi. metsikud ajad :) ja miks ma siia nii tagasi kippusin...
pôrgulised on Sensi aga ammu juba müügist maha vôtnud .. ma ei saa küll aru mis möjutustel???  :(