Bayeri tegelasest sain vist lahti. Ega ta ei taha suurt nagu pildilt veel kaduda, aga peale mu avaldust tômbas küll kiirelt tagasi. Tubli poiss. Vôi noh mis poiss, ikka täitsa mees kohe ja siuke kes lööb ikka rusika lauale...nagu peab! Seega päris leppinud ta veel asjaoludega pole. Sattus jälle siuke tôsisem tegelane, kes niisama ringi ei karga. No mis teha. Eks karma mängib mulle kahjurôômuga kôik kunagi tagasi, aga ilmselgelt suhtun ma ka siukesse asjasse siis külmema kôhuga. Nii et seda ma ka ei karda ja oma lollusi tegematta ei jäta.
Tegelikult aga kiindusin vahepeal lahjasse toitu ära. Liha ei taha üldse, välja arvtud taas-leitud lôhe. See on ainuke asi, mis mul hetkel pea segi on ajanud. Ja päris korralikult.
Ja kui vahel juhtub, et päeval ainult puuvili ette jääb, siis ei karda ka enam, et kohe suren näljasurma, nagu see no paar nädalat tagasi veel oli. Ja ei torma tuhatnelja shokolaadi-masina juurde kriipima. Salati eest aga enam plehku ei pane. Nii, et kôik on kontrolli all. Kaaluma siiski veel ei kipu. Ei tasu ju oodata, et kogu talve pekk pelgalt paari nädalaga ära kaob (nagu ma seda varem eeldasin). Elu ôpetab :)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen