Dorian Gray korrus kôrgemalt

Täna oli terve päev olek kuidagi ergas ja pea selge. Huvitav kas sellest eilsest rosést ja môôdukast mojitost. Vôi ülespaistetanud labajalast. Vôi päikseannusest. Tegelikult vist ikkagi sellest, et igasugu kevadised ôitsemised hakkavad ära ôitsema ja minule ja paljudel teistelgi mitte-allergikutele on selle aasta ôietolm parajaid vaevusi tekkitanud.  Igastahes sai nii môndagi kirjutatud ja tore ideegi saadud kuidas kôike paremini presenteerida ja selgemat pilti anda oma viimaste kuude teadustööle. Igastahes röögivad  mu labajalad, et jooksmisega ja uisutamisega olgu nüüd môneks ajaks lôpp. See rulluisutamisest tekkinud jala siseküljekondi kohale tekkinud auk ei tahtnud kuidagi niisama hôôrdena rahulduda ja nüüd seal konti enam pole. On üks suur ja valus paistetus. Veider reaktsioon. Ja kaua ma seda varbavalugi enam talun. Natukeseks ajaks siis vsjoo vôhma-trenniga. Tuleb ilmselt ujumisele üle minna. Kuigi jôle nukker, sest vorm hakkas just korda saama. Ja uisutamine oli just see, mis peki lihaste alla on ära hirmutanud. Rasvast lôplikult vabanemine on vist juba toitumise teema ja sellega on ka kôik ok hetkel.
See selleks.
Mu naabrimees, nimetagem siis Dorian aka D. Kuskil kuu-paar tagasi sai ta juba ära märgatud, ôigemini ta kaunist ja vormis keha ja profiili, sest ta käib ôhtuti jooksmas ja maja ees siis venitab end hoolega. Ja üks päev ta just tuli jooksmast ja mina läksin ja no jooksjad ikka tervitavad teineteist. Naabrid ju tegelikult ka, aga ta eriti sellist kontakti ei otsi. On hoopiski kôik korrad, mil ma teda näinud olen, siukse tülpinud olekuga, ilmselt kôrini sellest, et kôik teda ilmselgelt vaatavad. Aga eile siis tormasin just korterist välja kui tema ja ta tüdruk lifti ootasid. Tema oma tülpind-tôsise, peaaegu et depressiivse olekuga, pelk 'tere'. Suurema tähelepanu sain hoopiski ta koerte poolt. Ôigemini ühe poolt, kes oli mulle vööni, sain lausa kôrgendatud tähelepanu objektiks. Kargas kohe mu juurde ja hakkas uudistama. Mul koerahirmu pole, seega tegin peaaegu et pai talle. Tüdruk hakkas muidugi kohe koera tagasi kutsuma ja tirima. A koerale ma piastsin meeldivat ja ta ei tahtnud kuidagi mu nuuskimist lôpetada ja mind kuidagi edasi lasta.
Täna pôrkasin D-ga taas kokku ja nimelt pesu-keldris, kui läksin oma pesu ära otsima. Paar sôna sai juttu aetud, sest ta oli mu pesu, kaasaarvatud drussikud ja puha, juba masinast kenasti korvi välja korjanud, et siis masin üle vôtta. Kui nüüd järgi môelda, ongi ta ainuke naaber, kellega ma siiamaani kôige rohkem siis kokku olen pôrganud.
Aga jah ega pole ilmselt lihtne imeilus olla.