täna minnes bussile paar tundi hiljem kui tavaliselt, sest sai korralikult sisse magatud, kuna kella 4ni oli vaja niisama môtetult jobutada. tunne siuke uppunud ja närts, panin kohe G-d ka tähele ühe neiuga jutustamas ja bussi ootamas. libu mees oli esimene môte. järgmine oli ,et mina temaga enam ei suhtle! :D täpsustuseks siis olgu öeldud, et see siuke pôhimôtteliselt firma buss, mis siis öhtuti ja hommikuti strateeglistelt aegadel iga 10 minuti tagant sôidab. seega tuttavatega tegelt nii väga lihtne kokku pôrgata polegi. igastahes peale oma naiselikku môttevälgatust keerasin muusika kôvemaks ja seisin pilk tänavale naelutatud, üritades vôimalikult nähtamatu püsida ja tehes nägu, et mina pole kedagi näinud ei kuulnud..mind pole olemaski. hommikuti pole üleüldiselt erilist viitsimist särada ja sotsiaalne olla. bussi peale kobides, oli ta aga ikkagi järsku minu kôrval ja no siis enam pääsu polnud ja oma loppis olekut kuhugile ära ei varjanud. bussis jätkus taas juttu kauemaks, see tibu kellega ta ennem vestlust oli aretanud püsis kuidagi vakka terve see aeg ja nende varajane jutuajamine ei tundundki enam nii jutuajamisena, sest G temast ka suurt enam välja ei teinud, vestlust ei aretanud. homme tuleb bayeri mees, mainis et tahab Münchenisse ja biergartenisse ja et vôiks ju siis kokku saada. no miks mitte silmas silma ka siis asjad sirgeks rääkida. kuigi erilist teemat selle loo puhul küll tegema pole môtet hakata. ootan hoopiski järgmist nädalavahetust, siis Düsseldorfi sôbranna sünnipäevale. Kava on igavesti lahe!
ujeerum, postitused on nii üheülbaliseks jälle ära kaldunud. a mida ma muud ikka kirjutan. tööst? huvi? no keda huvitab, Ariane-5 lennutab homme taas paar satelliiti kosmosesse. tahad vaata siit.
Väljas müristab... jalg on ikka paistes.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen