long time no see

oh elu elukest. ikka pööristes. emotsioonid aina sügavamad... ei teagi kas see on mingi ealine iseärasus, vôi lihtsalt on julgust rohkem. ja ei teagi kas see on hea vôi siis halb. no mis küsimus... ikka miljon korda parem kui tuim äraolemine. see et enamus päevi viimasel ajal on küll olnud siuksed hobuse-naeratus ees ja tahe kôiki kallistada, on siiski päevi ka sellised nagu eile, kus enda rongi alla viskamine tundub koige loomulikum asi mida üldse teha. sest tegelikult on barjäär loodud... vaevalt keegi tähelegi paneks. ja lihtsalt ei viitsi igapäeva nö probleemidaga jännata. rongi alla ma siiski ennast ei viskaks, vane rongijuht. aga ka siuksed päevad löppevad viimasel ajal ikkagi taaskord ahvi-naeratus palgeil. Nagu eile. Vötsin üleeile E-ga, oma vene tsentelmeniga, ühendust ja tulemusena saime eile kokku. Miks ma siis ei naudi seltskonda, kus ma tunnen end nagu printsess ilma et mingis möttes peks tundma, et kuidagi millegagi talle tasuma peaks. Väga mönus öhtu väga mônusa einega ja hea veiniga. Ja kaks kuud polnud ju siiski näinud ka. Tegelt oleks nii palju kirjutada, eriti omast kuumast ja vürtsikast hetke lôbustajast, kes on juba üle kuu ajaks silmapiirile jäänud  ;)  siuke läbiv joon mu viimase aja tralli kôrvalt olnud...  oma frankfurdi seiklustest  ja Dhruvist ja sellest, et ma temaga enam ei räägi! aga hilja on juba. homme ehk :)