et voila!

Lôin oma asjades täna täiesti kogematta korra majja! Alguse plaanist vanad ajakirjad lihtsalt ära visata kujunes koristamine pool päeva vähemalt. Kôik paberikraam ja kogunenud ajakirjad-lôputöö pahn ja üldse dokumendid said viimseni korda seatud. S.t. enamus paberist ära visatud ja dokumendid omasse kohta paigutatud. Ja nii järk järgult sai kogu tuba läikima löödud, tolmust puhastatud, sealt kust tavaliselt ei viitsi jne. Uskumattu! Paberit läks prügikasti see suur IKEA koti täis. Ma vaevalt jôudsin ta prügikastini lohistada (ja mul jôudu jätkub). Ônneks mul prügila on keldris ja ma elan esimesel korrusel. 
Ilm on jätkuvalt päikest paksult täis, nii sai ka tuba korralikult läbi ôhutatud. Seda ma teen muidugi iga hommik ja öhtu, aga no täna lasin korteri aknad valla ikka üsna pikaks ajaks. Oi kui mônus tunne oli ikka pärast, keset seda korda ja puhtust.

Isegi vihaseda môtted J-i suunas olid ilmselt tolmulapiga minema pühitud. Eile küll ei teadnud mida oma viha ja pôlgusega ette ära vôtta. Kôige hullem on see, et ma ei tea tema käitumise pôhjust, vôibolla hirm? vôibolla häbi, vôibolla lihtsalt stress omaenda hetke segaduste pärast. Nii hästi ma teda ka veel ei tunne... Igastahes eile ma môtlesin küll niipidi ja naapidi kuidas oma pôlgust vôimalikult valusalt talle ette reserveerida..ilma et asjal oleks kibestumise maik juures. Välja ei môelnudki. Ja siuke külm vaikus vist jääbki minu viimseks reaktsiooniks. ei tegelikult üks vastus on vaja talle veel anda järgmisel nädala...  no aga seda ma juba tean kuidas reserveerida. Täisesti hämmastav kui kiirelt vôib suhtumine mônesse inimesse ikka muutuda nii pöördeliselt..

Noh aga parem viha kui kurbus onju. Ja kurb ma pole. Sain lihtsalt pisut targemaks taas ja ongi aeg taas muuks ja sobivamaks. Suvi seiklusteaeg on läbi. Aeg pisut asjalikum olla.Ja neist seiklustest sai isu täis küll ja rohkemgi veel.

Ja ah kuidas ma ootan detsembrit! See päev kui ma enda pôlema tahtsin pista, oli mul justnimelt olnud tööintervjuu oma, no vôib vis juba nii nimetada küll, lemmikfirmas. Ja nagu arvata vôib ma polnud eriti rahul endaga ja üsna närvis pärast. See kuidas ma ei suutnud oma lôputöö teematki selgelt sônade abil ära selgitada, vaid vôtsin selleks tahvli appi, et siis asja lihtsalt piltlikustada. Vestluspartner oli iseenesest muidugi väga  meeldiv härra. Tegi alguses kombekohase sissejuhatuse, ehk siis väikse ringkäigu ateljees, kus firma erinevad divisionid kenasti esitletud oli ja lennukid, raketid, satellidid, helikopterid kenasti modelleeritud. Kuna ma olen selle firma all juba kolmes erinevas sektoris töötanud, siis oli asi muidugi mulle juba kohati üsna tuttav. Huvitav oli muidugi asja juures see, et itervjuu oli mul kohe COO-ga. Nagu ma olen oma üürilja siiamaani toimunud ponnistustest tähele pannud, toimub esimene intervju alati telefoniteel ja personaliosakonnaga, siis vaadatakse järk-järgult edasi. no minule helistas juba alguses termini suhtes mees ise ja personaliosakond on siis alles nüüd sekkumas. Nojah aga mu üürija tööotsingute suhtes ma lausa tahaks söna vötta.. aga ma ei viitsi.. Igaljuhul on tema vaated ikka üsna totrad hetkel ja siukse suhtumesega naine ei leiagi iial tööd. Sellest hoolimata ma muidugi soovin, et ta ikkagi kiiremas korras juba miskit leiaks. Ma ei suuda muidu varsti oma pisut pölglikku pilku ära varjata enam... mis tegelt juba aegajalt läbi kumab küll, kui ma eriti väsinult töölt koju lohisen.
Ja satelliidid, raketid, sôja-lennundus ja nüüd siis peakorter ise :))  Kuigi peale seda intervjud ma olin ikka üsna kindel küll, et minu kasuks nüüd küll päris kindlasti ei otsustata.

Iseenesest mulle hakkab vaikselt selgeks saama, mis sorti vöi suunas tahaks töötada. Oliuline on ka millises keskkonnas... praegune töö, milles küll alustasin alles septembri löpus, on küll väga vöimsas firmas, aga kuidagi inimesed ümberringi on oma eba-sotsiaalsusega nii eemale töukavad. On muidugi ka normaalsemat kontigenti...ja kuidagi kipuvad need olema ainult need, kel ülikond seljas... ehk siis business integreerimise vöi administreerivamate ülesannetega tegelevad. heh reedel sai ju nii mönigi eriti magus naeratus kogutud .. aga no mul oli seelik seljas ka :D ...
ja see nii öelda "organisatsioon" seal on ikka öudus ise. Nii, et ma olen sealt pögenemise pärast ikka päris röömus kohe :)