Luupainaja

Ôudne asi see... sama ôudne kui nimi isegi. On hakanud mind regulaarselt tülitama. Vahel on niisama halvatud olek, aga enamasti ikka on ôudu tekitajad vürtsitajateks. Eile oli eriti hull märatsemine. Kui üles ärkasin, siis muidugi oli selge, et ma ei olnd end raasugi liigutanud. See on lihtsalt nii veider, et see värk mul just nüüd kummitama on hakanud. Ja kogu see nähtus on lihtsalt veider!!!

Nojah aga lugesin just praegu nii toredat artiklit pisikese ja usina Eesti kohta Spiegelist. Elu24 vöi kuskil olevat juba eesti keelne versioon vöi lühikokkuvöte ka olemas. Aga no siuke asi teeb ikka südame soojaks. Paneks ju siia üleski, aga ei leia enam üles.
Saksa keelne on järgmine  http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-80450995.html
Tegelikult oli täna metsik masendus peal, kuigi päike siras nagu kesksuvel. No ere oli ta jah, aga samaväärselt kröbe oli tegelikult ilm. Ja no siin mägede kandis on see töepoolest kröbe! Kuna motivatsioon oli null, tuju ka, lasin töölt vara jalga ja kasisin jooksma. Päris vägisi. Tujuga oli midagi vaja ette vötta. 1h50 min jooksin. Ühesönaga peaaegu sama kaua, kui poolmaratonil. Päikselises metsas. kindlasti möjus tujule jah. vöi väsitas lihtsalt..
ah kui vastik on siuke ootel olek... 
Muide siin sadas eile öösel juba lund. Uudistest hommikul kuulsin, hommikuks oli see muidugi teadmata suunas kadunud juba.