Isud..

mul on viimase nädalaga söögiisu metsikult töusnud. Isegi magusa järgi isutab. Ja see teeb natu olukorra murelikuks, et kust see jama siis nüüd nii järsku. Hea küll stressi oli eelmisel nädalal ikka ka kuhjaga, nii et päeva löpuks ei tednud enam oma nime kah..selline non-stop maraton ajuragistamine. Nu ja muidugi nädal enne seda jäi mul enamasti öhtusöök söömata, sest kuidagi ei teki isu veel uues köögis. Pole niivörd sisse elanud veel. Aga jah need isud.. rääkisin eile oma mini-kahtlustest lihunikule ka...  tema arvas, et no päris niimoodi ei oleks asja plaanind, aga kui lood olekski sedapsi, siis tal vist oleks pisut isegi hea meel.. ma loodan ikkagi, et need isud on siiski mingitel muudel pöhjustel.






Lihunikul oli kolmapäeval operatsioon, ei miskit hullu, aga oli vaja ära teha. Pörutasin siis igapäev peale tööd veel haiglasse tema juurde möneks tunniks. Laupäeval sai önneks välja. Vanemad otsisid ta ära ja ma söitsin muidugi kaasa..  Öhtupoole käisime veel söögikraami muretsemas ja sai taaskord vanemate juurest läbi hüpatud. Meil on siin sumedate öhtute käigus igasugu teemad läbi käinud.. Alates sellest, et kus pulmad teha :)))  Väga armsaks on see inimene mulle saanud.... Eelmine nädal vist nägime absoluutselt iga päev teineteist. Täna pörutan ka kohe peale tööd tema juurde taas. Tegelt peaks kodust läbi käima, et tööriideid kaasa haarata. No üldse ei saa enam üksteiseta..


Ühesönaga mina olen taaskord läbijalöhki sees omadega.. ilus tunne muidugi :)


Hehe ja haiglas passides hakkas mees ju Eesti keelt öppima :)) Hoiatasin küll, et ei tea millesse nüüd ennast mässib. Eks peale esimest päeva ta ikka oigas ka, et jessver mis keel. Aga ikka näpib seda Äppi hoolega. Speakly nimelt. Ja kirjutab mulle tihtikugu juba eesti keeles vastuseid :))