poliitiline varjupaik

Vedelen, ja täiel rinnal.... vaatan riburadapidi eesti seriaale netist ja ei teee julmalt kohe mitte midagi! Pôhimôtteliselt esimene selline pÄev peale saksa kolimist. Eile lennutasin end Pariisi läbi tund aega kestvate turbolentside ja paraja hilinemisega ka veel. Kallis G oli vastas... minu ninnunännununnu G :) Imelikul kombel ei magand öösel peaaegu üldse. Siin ma ju magan nagu kott alati. ja veel peale üle kuu aja kestnud magamattust. Noh unenäod ka just kôige toredam polnud. Nägin unes, et G elas Mehhikos ja ma läksin talle sinna külla ja maandusin kuskil tiheda pôlismetsa keskel (ma ei teagi mis transpordivahendiga). Igastahes G mul seal vastas polnud ja hakkasin siis ise seal tiheda, kôleda ja pimeda metsa keskelt mingit rada tsivilisatsiooni vôi siis G juurde otsima. Aga siis nad kôik tulid. Esiteks kaks kaamlit. üks oli vist kaamel "Lufthansa" kellega Marokos pôgusalt tuvusime :) Igaljuhul nad olid täitsa rahumeelsed, tahtsid lihtsalt ujuda ja hüppasid jôkke... sillalt. Peakat vist. Aga siis hakkas mingi krokodill ennast pôgusalt end minu poole liigutama. Ja järsku oli hunnik madusid ümberringi. Need olid tegelt vist kôige hullemad ja hirmuäratvata. JA siis juhtus midagi veel koledamat, mida ma miskipärast ei mÄletagi, aga mille pärast ma igaljuhul üles jälle ärksin ja ennast tihedalt G ümber punusin.
Nuh aga hommik oli ikka ilus, tôi mulle hoolitsevalt magneesiumi ja veel mingeid muid tablette voodisse :) Lisaks sellele veel hunnik maiustusi ja värke hommikusöögiks :) Ootan nüüd teda hoolega koju!!!

....

täna hommikul üles ärgates hakkas endast väga hale.... aitab enese raiskamisest!!!

Raamatukogu

ehk minu teine kodu hetkel. vöi tegelt ei tea kah. eelmine nädal läks küll nii, et iga öhtu oli miski date vöi niisama ölu plaanis. Hakkab pihta see laaberdise elu siin. Reaalsustaju juba vaikselt, tasa ja targu, eemaldub. Kikivarvul. Nii et tähele ei pane ja siis kui järsku märkad mis lollsutega jälle hakkama oled saand, siis... on paha paha... Aga igavaks ei tohi ka ju eluolukesel minna lasta. Küll jöuan penskari pölves igavleda, siis ainult igavlengi. Joon viskit ja suitsetan marihuaanat. G-ga koos ma arvan.

njah eelmine nädal oli siis tihe. möni eredam hetk: üks sakslane hakkas mu pärast eesti keelt öppima :))) las öpib siis. ütlesin küll, et eriti ma seda ei soovita. aga oli teine üsna motiveeritud. no jöudu. eile saatis sönumi, et " iga algus on raske". see on see sakslane Jan, kes mind tol bussijuhiöhtul bussi peale saatis. ja kui ma talle rääkisin kuidas mul see bussisöit kulges, sai teine korraliku shoki. no vähemalt näitas nii välja. ütles et enam ma bussiga söita ei tohi, on pakkund paar korda ming koju ka viima end. sohver kuluks ära ikka eks, aga mis sealt köik veel oodatama hakataks. muidugi on pakkunud ka varianti tema juures ööbida :) njaaa, ühte kanti kipuvad need mehed köik minevat :))

nagu öeldud eelmine nädal oli iga öhtu kellega miski kohtamine ja ölu plaanis. sellega seonduvalt ma vist kaotasin kaalust ka omajagu, sest terve päev ei söönd, öhtul ainult ölu vöi kaks ja järgmine päev samasuguse. reedel oli isegi kaks kohtumist üksteise järgi. algul läksin väiksele öllele ühe juba pikemaajalise hea söbraga siin. kah eestlane, aga nö väliseestlane juba. ja peale seda siis Jan poiss, kes mu löpuks sööma viis. Sai ikka nädala löpus midagi kosutavat ka hamba alla. Lisaks oli see Jan mulle mu kapsuni, mille ma eelmise peo käigus ära kaotasin (vöi no lihtsalt enam üles ei leidnud ennem minekut) tagasi muretsenud. mulle küll ei meeldi asju kaotada, aga peale pidu oli kergendus, et kampsun läind, sest see on igivana ja oleks mulle pöhjust andnud uus muretseda. nüüd jälle ei viitsi.
noh. aga laupäevaks olin nii läbi omadega, et ei liigutand lillegi. peale selle jäin natu haigeks kah.
pühapäev siis jälle raamatukogus ja peale löunat tuli Kai ka minu linnakesse, et hoolega öppida. aga mötlesime siis et teeks väikse värskendava ölle ennem raamatutesse sukeldumist. tegimegi.... aga siis tuli happy houri aeg jne. noh kella 22ks vist jöudsime korraks raamatukokku, aga siis olime ka ainult segavateks objektideks seal ilsmelt. ime et välja ei visatud.
ja oligi uus nädal käes....

ps! juhuuu ülehomme lähen pariiisii

Bussijuht

Aga mina käisin eile taas trallitamas. Oli siin taas üks välistudengite pidu, nimeks Länderfarbenparty, mis eeldas siis et sa end oma maa lipuvärvides kohale vead vöi täis mökerdad. Kui ei olnud vastavat riiestust, joonistati kohapeal lipp pöse peale. Me Kaiga siis lasime ikka eesti lipu kenasti pöse peale maalida ja sama tegi ka meiega kaasas olev ukraina tüdruk. kah eesti lipu siis ja mitte ukraina :-S Jama küll kui oma maad nönda häbened. Mina ja enamus eestlasi, keda siin vöörsil tean, on küll väga uhked oma pisikese armsa ja tööka kodumaa üle!
Nojah olime peol juba oma 22 paiku platsis ja läks lahti. No jälle üks metsik pidu, ei taha kohe detailidesse laskudagi. Metsik, aga önneks mitte väga pikk seekord. Olin endale päeval juba pähe vötnud et hommikuni seekord ei vihu pidutseda. No ja kell 2 paningi peolt minema, et siis viimase bussiga kodu saada. Keegi Jan peolt veel tuli mind saatma, vist kukkus murtesema et kuidas siuke jooberdis koju saab nönda. Söitis minuga keskklinna siis kenasti kaasa ja siis ootas veel mu bussi ära ka ja siis veel helistas mitu korda veel. Kuigi oma ähmase olekuga mul önnestus ainutl ükskord ta köne vastu vötta ja siis tegi ka bussijuht migni manöövri, nii et mu telefon poole köne pealt kuhugi eemale lendas. Vöis teda vist muretsema panna küll jah, sest peale seda jäi mu mobla möneks ajaks tummaks.
Aga jah, rääkides bussijuhist ..... Temaga sain tuttavamaks juba esimesel korral, kui ma bussiteenust oma külakesse kasutasin. Nimelt selgus söidu käigus et buss ei söidagi sinna kohta kuhu mul oli vaja. KEll oli peaaegu keskköö ja välja pime ja köle ja külm. Bussijuht siis ütles, et oodaku, ta teeb oma ringi ära ja viib mu koju siis. Njah aga pärast tuli välja et see buss söidab sellest külast ikkagi läbi küll, sel on lihtsalt kaks nime ja ma ei olnd veel siukeste asjaoludega eriti kursis. No igaljuhul ta viis mu ukse ette ära kenasti.
Seekord siis oli postil sama bussijuht. Lobisesin siis temaga hoolega juttu ja siis ta pani mu peatusest lihtsalt mööda. Pistsin küll kriiskama, et ma nüüd tahan nagu maha minna, aga ta ütles, et teeb oma ringi ära ja viib mu ukseette siis taas kenasti. Noh nöme värk ja ütlesin mis tahtsin, ei patand ta kuskil enam. Oli oma ringiga valmis ja vöttis sisi oma auto et mind koju viia. Noh siis tuli teemaks muidugi, et läheks tema juurde parem. eeeeee... muutusin juba üsna kategooriliseks, kuigi purupurjus nagu ma olin, ja siis ta suundus ikka minu küla poole. Maja ees kukkus muidugi käperdama, töbras!!! MA siis panin autost välja ja koduukse poole. Ta tuli muidugi järgi :-S Siis sain välisuksest kudiagi sisse ja löin selle ta nina all kinni. Jöudes peaaegu oma ukse juurde, kuulen et ta oli kuidagi välisukse lahti muukind ja pani jooksuga juba trepist üles.......... Vaevu vaevu sain oma uksest sisse, ukse kinni ja lukku keeratud. Töesti väga napilt :-S Ei noh, siis ma olin püstitige, aga mida rohkem sellele mötlen, seda suurem hirm nahavahele poeb, et mis köik juhtuda oleks vöinud. Mees oli nagu loom!!!!!! Haige värk. Pagan! JA kuna ma tihtilugu jään hiljemaks raamatukokku, pean tihtilugu just bussiteenuseid kasutama. Aga nüüd on küll pisut hirm bussiga söita üldse :-S Sest no kell 23 vöi kell 1 kui ma sellega lähen, on niikunii buss enamasti tühi, vähemalt selle minu peatuseni küll. Nöme värk.

et miks?

olen raamatukogus. vasakul minust istub neegritüdruk ja paremal istus just araablane. veider on küll söna "neeger" kasutada, aga mida siis muud? must? no mu perekonnanimi kölab samamoodi, nii et see ka natu nigel minu jaoks. ja mingid ladina-ameerika/aafriklase vöi mis ta oligi on ka liiga pikk. nojah ja kas peakski liigitama? aga vist peab, sest käitumismaneerid ja üldse köik muu on ju erinevad.
tömmu tüdruk ukerdas siin hoolega, tömbas mu läpaka juhtme pistikust välja, sest ja toppis selle kuhugile eemale, sest tema juhe sinna eemale ei ulatunud. no muidugi küsis ka eelenvalt, aga kuna ma veel jäin teda pikalt vaatama ja ksisin tuhmi näeoga, et miks, siis oleks vöinud ju aru saada, et see mulle eriti ei meeldi. oleks vöinud siis sealt eemalt mingi laua valida. kohti oli küll. aga nüüd köik kohad täis ja mina pean oma kaablit kuskilt teiste jalust otsima minema.
araablane lihtsalt mulises köva häälega mobiili, kui keegi talle helistada suvatses. raamatukogus sellised asjad häirivad. lihtne ebaviisakus kaasolijate suhtes. siia tullakse ju öppima ja öppismiseks on vaja süveneda ja mida sa süvened kui keegi sul körval vihases araabia keeles mulisema kukub. önneks ta läks minema. nüüd istub mu körval saksa tüdruk. enne oma läpaka lahti löömist vabandas hoolega ette ära, et tal on sound peale jäänud ja et see ilsmelt korraks segab.
ok need on tänased näited, aga neid on päevast päeva samalaadseid ja piisavalt palju. rääkimatta sellest et mu ühikanaaber sattus kord natu vägivaldne kameruni-poiss olevat. noh vägivaldseks läks ta siis kui ühikasse jäin ainult mina, mehhiko tüdruk ja tema siis. tundis ilmselt et ta nüüd ainuke mees majas ja vaja ohjad enda kätte haarata. kahetsen et ei kutsunud tookord politseid, oleks teine maalt kohe lennanud ka ilmselt. lisaks tuli hiljem välja et ta polnd oma aasta seal elatud aja jooksul kordagi elektri eest maksnud, s.t. et meie teadmatult maksime ka tema eest. no jne. ja tudengitel ikka on raha jalaga segada eks.
vot selle pärast on mu vaated nagu nad on. ..

ps! minu suur söber Dhruv, kes küll kohe mind rassistiks söimama hakkaski (hea vaist vähemalt), omastas niisama lihtsalt mu ID kaardi. ja tagasi saada ongi seda ilmvöimatu nüüd. tuleb uus teha.

Kasuteguritest?

Kole on tödeda nädala löpus, et oled rabanud nagu segane, silmad punased ja vesised peas magamattusest, olek hullumas, aga … kasutegur on nullilähedane :( Masendav. Üldse on juhmi ja ebapädevana olemise tunne üks hullemaid. Selline …nöör kaela tunne…
Ah aga ei tulnud siia tegelt ennast haletsema. Ei salli enesehaletsejaid ja seda osa eneses endas muidugi eriti. Rääkimata muidugi paljudest muudest osadest..ok aitab!

Jah siin tuli ka esimene lumi maha. Selline öhkörnake aga ikkagi imeilus. Ja kuna ma elan ju sellises neetud kolkas ja maal jääb see ju natukene kauemaks püsima. Esimene lumi ikka teeb meele nii ilusaks  Muide kuusk löödi meil ka raekojaplatsi üles. Varsti ilmselt jöuluturu (loe: höögveiniaeg) ka käes. Inimesed ikka naudivad seda pärast tööpäeva koos jöuluturule klaasikese höögveinile minekut. Aga see on ju väljas! LAsped muidugi virutatakse tirelite peale, möh, külmuma vöi ma ei tea mis. Ja siis lödisetakse ja ollakse seltskondlikud. No tegelt ei lödisetta, höögvein ikka soojendab mönusalt, aga vaesed lapsed… Kuigi nad näivad karusellidel lödisemist ka siiski omajagu nautivat :) Aga mina, kui jöuluvihkaja, ootan jöule hetkel väga! Sest ma saan koju siis!!!

Oh aga igasugu naljakaid moment on ikkagi ka päevad täis. Nagu näiteks just praegu (istun raamatukogus) oleks üks suuremat kasvu kutt minu läheduses oma toolilt peaaegu uperkuuti käinud. hihi. No pikali ei käind aga tooli seljatoe löhkus küll suure raksakaga ära. Mina muidugi kukkusin hirnuma, sellise magamatta peaga ma olen täiesti vöimetu end kontrollima. Natuke ikka hääletugevust talitsesin, sest raamatukogu ikkagi ja seal peab ju haudvaikselt passima. Aga söber tal siis (kes minu körval istus) mainis mu itsitamise peale, et see tal juba teine tool. Ma siis mainisin vastu, et kolm on kohtuseadus ja hirnusin rahus edasi. Praegu ka veel.

Aga eile läks raamatukogus eriti kuumaks kätte ära. Nimelt kuna siin need paganama rongijuhid ikka veel streigivad hoolega, siis ma pidin peale tööd ikka veel linnas passima, raamatukogus siis, et kunagi hiljem alles bussiga koju kolistada. No kell 23 asusin siis lahkuma (önneks bussipeatus on kohe raamatukogu ees) kui pörkasin oma ühe pöhi-raamatukogu-söbsiga kokku. Traditsioonilised pösemusid ja siis ta tösise ilmega asus mu huulte suunas liikuma. Nagu väga tösise ja romantilise ilmega kohe :))) Teate selline esimese-suudluse-ilmel. Ma siis pörkusin kiirelt tagasi. Kutt vaatas mind arusaamatu pilguga ja üritas sönagi lausumatta uuesti. No ma hüppasin siis veel natu tagasisuunas. Küsis siis veel arusaamatuma pilguga, et mis värk? Aga ta ongi siuke jultunud kogu oma olekus ja seda tegelikult peaaegu koguaeg :) Kuigi peaksin vist harjunud sellega olema, aga ei saand kohe sönagi suust, kokutasin midagi ja kukkusin jälle hirnuma. Ime ka et inimesed ei arva, et ma pidevalt purjokil olen (ei ole tegelt). Siis ta vaatas, et äsja väga väsinud tüdruk muutus nagu elavamaks kohe ja uuris et tohohh, mis nüüd juhtus. No ma siis, aus nagu ikka, mainisin moka otsast, et näe elavdas mind just äsja  Tema mainis et ta vöib vöib mind vajadusel veelgi rohkem elavdada. Ma siis kukkkusin jälle kokutama miskit taolist, et väärt teadmine ja et ma pean bussi peale jooksma. Ja paningi liduma. Siuke teema on hetkel örn teema teate. Igastahes lähen ülejärgmine nädal Pariisi kallimat kaema. Väga elevil olen küll taas :) Nii tahaks teda näha juba!!!!!!!!
Meie “tüli” lahenes nii, et ma vötsin tal ikka msn-is bloki maha ja siis ta muidugi ääriveeri hakkas rääkima. Ja tuli välja et ta on ikka väga väga nukker, et ma koguaeg niimoodi edasi-tagasi söelun. Ütles, et ei teagi kaua ta niimoodi vastu peab. Vot see vöttis oleku väga köhedaks. Aga jutt lopes meil väga pisarsilmil ja armunult muidugi. Njah palju emotsioone jääb sinna raamatukokku viimsel ajal. Ja G –l on vöime mind väga kiirelt pisaraid vihtuma panna. Enesele ka uskumatult… . Ja näha kedagi kallist inimest kurva ja nukrana, teeb meele kohe eriti kurvaks endal ka. Valus teema see pidev lahus olemine Jah nädala sees on piisavalt tegmeist , aga kui reede öhtu on käes, tahaks seda nagu kellegi kalli ja lähedasega veeta.

Nojah rääkides reedeöhtu veetmisest, üks paari nädala tagune reede läks väga käest ära (Trullal vist paistis taas öigus olevat minu “korralikuks“ hakkamise suhtes) . Otsustasime ühe teise Eesti tüdrukuga peale tööd paar pisikest ölut teha. Kukkus see välja muidugi teisiti. Paarist öllest sai ma ei tea kui palju. Igastahes koju sain järgmine hommik kell 8. Igasuguseid asju juhtus vahepeal . Korraks väsisin muidugi ära ja kasisin tualetti pöönama. Tuti-tuti. A mis teha. Aga kuna eriti kauaks rahu ei antud, sest söbranna käis mind seal ikka piiramas ja kamandas baari tagasi, et keegi ootavat. Jah oli seal ja keegi itaalia „härra“, kellega ma eelnevalt suhtlesin ei teagi mismoodi. Ingliskeelt ja rääkimata saksa keelt ta ei osanud. Ainutl prantsuskeelt mingil määral ja minu prantsuse keel on ka nati nadi. Aga midagi me ikka seal ära rääkisime. Ju see soperdamine mind nii ära väsitaski  Aga kui ma tagasi naasesin, siis ma tegelesin rohkem nagu aklimatiseerumisega ja suurt kellegile teisele niikuinii enam tähelepanu ei pöörand. Mees siis haihtus ka peagi minema. Aga meie hakkasime baarmanidele pinda käima, et meil on köhud tühjad (baarileti taga me terve öö veetismegi)!!! Nii kaua kuni üks meile mingi Tai toidu tellis. Seda ma jäime siis öndsalt ootama ja ootasime päris kaua. Aga ära tasus. Väga hea oli! Mul siiamaani kummitab see maik meeltel ja keeltel , tahaks veel. Arvestades, et mu toitumine taas ääretult nigelaks jäänud. Hea kui korra päevas miskit süüagi saab. Ja seda ikka hilisel öötunnil alles. Aga niimoodi vist pakusks minnaksegi eks. Mul küll riided suuremaks jäänd pisut taas, aga no see on iga uue alguse puhul nii. Varsti taastun taas hoolega. Kogemus. Aga itaalia mehe visiitkaart on mul nüüd järjehoidjaks. Ja rääkides normaalsest löunasöögist, siis selleks on mul ainult reedel vöimalus, kuna siis ma olen terve päeav tööl ja siis ma ikka kasutan sealset restorani pakkumisi ära (jah ja nimetavadki firma kantiinet niimodi ja täitsa öigustult ka). Ja kuna siin on reede kalapäevaks, siis sobis see mulle eriti hästi. Aga täna ma ei kippunud sööma minema, sest olin tige enese peale, et ühte asja enne löunat valmis ei saanud. Eriti see ei heidutanud, sest köht on nagu sellise pideva korisemisega niikuinii harjund juba. Aga siis nii umbes kella 15 paiku tuli üks kolleeg, kellega ma veel tegelikult polnudki kunagi suhelnud , minu juured ja uuris, et kas ma jätsingi löunasöögi vahele. No ma ütlesin et jätsin neh, siis ta kadus korra oma laua taha ja tuli paki väga heade küpsistega tagasi ja ütles, et kes töötab peab sööma ka :) No väga üllatav ja ääretult meeldiv. Suu jäi ripakile (ei seekord ei kukkunud itsitama, aga kokutama vöttis küll jälle). Eks neid toredaid inimesi ikka jätkub. Täna tänaval ka höikas üks vanem mees, kui ma tast mööda vihusin, et pangu ma sall kaela!!! Et külmetan ära end. Nalajaks kui suvainimesed niimoodi muretsema kukkuvad :) Sall sall, hea et mantelgi läbi häda ära sai ostetud.

Loengutest nii palju, et sealsed köige tuusamad kutid on mul ka nüüd söbrad :) Ja muidugi pole nad sakslased vaid rohkem sinna latiino kanti. Üks mehhiklane, üks itaalia-argentiinlane jne. Aga tuusamad ses suhtes, et on silma jäänud just oma aktiivsuse töttu, et kui prof ikka miskit küsib, siis tihtilugu nad teavad vastuseid ja kui neile miskit ei meeldi, siis nad annavad sellest ka ikka märku. JA et kui seegi assistent oma kohustust ikka nigelalt täidab, siis annavad ka sellest möista ja üleüldse esitavad muudkui teemakohaseid küsimusi ka. Mina näiteks olen önnelik kui teemale pihtagi saan, rääkimatta et mul mingid küsimused juab tekiks. Ühe köige aktiivsema kutiga saingi nii tuttavaks, et üks hommik kell 8 kui ma end loengusaali sisse olin seadnud, vöimalikult niimoodi, et keegi mu körvale ei saaks istuda ja nii… nagu ikka, siuke törkuv ja ebasotsiaalne nagu ma olen :) , tuli see aktivist kutt (Huan nimeks, ma ei tea kuda kirjutada) ja pransatas mu körvale istuma. Kuigi vaba ruumi oli küll igal pool mujal laiutamiseks. Ütlesin talle siis uimaselt guten morgen ja jäin tuhmi näoga loengut jälgima, kuigi koledasti ikka häiris et ta niimoodi minu ruumi tungis. No ja mingi hetk küsis ta mu käest mida ACF tähendab, kuna professor just midagi sellega seonduvat seletama hakkas. Hee,no iga vähemgi tolvan kes öpib seda mida mina, teab sellist asja vääääga kenasti :))) No ma siis ütlesin ja läkski jutuks lahti. Ja jäigi loeng teisejärguliseks.
Äh löpetaks nüüd ära ka, kuigi kirjutada oleks veel nii palju nii palju, aga siuke pikk jutt ehmatab ju ennastki ära.

PALJU ÖNNE KALLIS MAARIT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ja saidki hakkama selle suure asjaga:)))) Kuidagi nii hea meel oli seda uudist kuulda. Ma ilmselt eilseni veel alateadvuses arvasin, et sa jäädki niimoodi rasedaks...ei teagi kui kauaks...vöibolla alatiseks vöi nii :) ja no miskipärast ei tahtnud uskuda üldse, et see hetk ikka kunagi peaks kätte jöudma, köiki loodusseadusi hoolega eirates. No see emaduse hetk! Ilmselt teadvus törkus seda tunnistamast ka, sest pole ju sind nii kaua näinud ja kaugeltki mitte rasedana. Kuigi mainisid ju sellest üsna varakult mulle ja pilte on mul sinu olekust (asjasest) ka mitmeid! Ehk oli see alateadvusetörge ka seepärast, et sa nagu ei teinud sellest suuremat numbrit. Ei hädaldand ega virisend viimse minutini, et küll valutab siit ja sealt ja trallala, mis iganes selle ümmargusena olekuga kaasneb. Ja peale sünnitust ka ainult moka otsast mainisid, et niipea enam ei tahaks seda läbi teha :)) Nii väga uhke olen su üle! Selles olen ka kindel, et sinust üks hea tubli tore ema kasvab!!! Ja küll issi ka varsti maimukese juures toeks on ;)
Tugevust ja jaksu ja palju röömu teie peresse!!!

Ollalalaaa

Ei noh, juhtusin just igavusest siin möningaid blogisid sirvima ja no viimase aja peateemaks paistab kellakeeramine olevt!!! Ja mis jant sellega seal siis on, et ei suudeta kuidagi leppida. Muidugi köigil ole oma arvamus ja hoidku sellest aga kinni. Üllatas mind küll, et sellesse nii negatiivselt suhtutakse. Üks hädine tunnik ja töesti köik plaanid sassis? Sul on heledam hommik ja ei pea pilakses pimedas tööle/kooli vöi kuhu iganes ronima. Mina suhtun asjasse väga positiivselt. Täna nautisin vägagi päikesetöusuga tööle söitmist. Märksa rohkem kui päeva pimeduses alustada! Hommik teatavasti on öhtust targem ka eks. Inimorganismi kell minu teada söltub ka üsna päikese/päevavalgusest. Ma ei tea mis värk nedne beebidega on, aga ma usun, et nad ka saavad hakkama. Hämmastav!

Mida uut

nii et kirjutaks siis pisut olnust. ei saa ju blogi liiga hooletusse ka jätta. asjalood on lihtsalt sellised, et nüüd ma vahingi siin ilma netita, sest lasin sealt korporatsiooni nö ühikast kibekiirelt jalga. elamise otsingud kandsid ikkagi kenasti ja kiirelt vilja ja eelmisel reedel kolisingi taaskord kogu oma kupatusega ümber. sel aastal olen siis juba neli korda ühest kohast teise kolinud. seekord siis siiski sama riigi ja linna piirides. elukoha variante tekkis isegi rohkem kui üks. otsustasin siis pisikese privaatse korteri kasuks. küllalt juba ühikates elutsetud. kui nüüd järele möelda, siis ongi see mu elu esimene privaatne täitsa minu oma üürikas. 18 aastaseni emaga koos elatud, siis tallinnas ühikas, darmstadtis ka ühikas kogu see aeg, pariisis g-ga koos, münchenis ka taas mingis ühika laadses kohas ja nüüd siis löpuks miskit privaatsemat :) kartsin küll, et äkki hakkab köhe niivisi üksi elades, ja eriti veel seetöttu, mis alles hiljem selgus, et siin internetti ka pole. lähen veel omadega depressiivseks jälle niivisi üksinda elades, aga no pöhimöttelsielt ma siia magama ainult käin, nii et elab üle küll. pisike armas korterikke on. täna küll on pisut nukker olek, sest g-ga sai tülli mindud. nähvas mulle MSN-s miskit natuke üsna haavavat ja üsna ärateenimatult. nii et läks pisut südamesse. ta muidugi ka puntras enesega hetkel, sest 2.novembrini oli tal veel puhkus, mida ta sugugi enam nautima ei kippunud, vaevles teine suures igavuses juba. uuendas küll vahepeal korteris ühtteist ja taaselustas oma kitarri mängu oskusi. paraku löikas ta paar päeva tagasi endal väga sügavalt näppu, nii et kitarr jäi ka viimased päevad mängust välja. eriti morjedas teda ilmselt töik, et üks tema söber kutsus teda bändi mängima taas ja tegi ka ettepaneku kohe proovidega alustada. nujah ma vist üritan teda nüüd hoolega välja vabandada :) jah eks ma tunnen tean teda. tean ka et ta ilmselt kahetseb oma impulsiivsust, millest tal puudus pole, hetkel. aga msn-ist blokkisin ta ära ja ega telefoni ka väga sees ei hoia. see mis ta ütles, oli siiski natuke valus.
önneks on nii metsikult palju hetkel teha ka, et suurt liga palju ka selle pärast pead ei valuta.

see nädal ma siis käisin korralikult loengutes ka. kuigi et kella 8sse loengusse jöuda, pean ennast 6:20 üles peksma. kole harjumattu. panen äratuskella sellistel puhkudel vannituppa plärisema, et ikka kindlustatud oleks töik, et ma pean ennast püsti ajama ja pisut jalutama.
sel semestril juhtus siis viimseni kui üks loeng inglise keelne, mis on muidugi hea. öppejöud on enam vähem ok, välja arvatud köige raskema aine professor, kes terve loeng ainult meetrite pikkuseid valemeid tahvlile virutab ja siis omaette pomisedes vist seletada ka üritab. mis esiteks ei kuku eriti hästi välja ja teiseks ei kuule teda nii vöi naa.
töö juures mulle meeldib. see projekt mille kallale mind pusima pandi on ka üsna välja kutsuv ja huvitav. väga palju uut öpin, no ja eks see üks enes proovile panek on nii vöi naa. ja mulle meeldib mu kollektiv, mis on ka väga tähtis. bossist ma olen ka üsna vaimustuses veel. ta meenutab mulle väga chrisi müncheni aegust. ainult et pisut vanem, pisut suurem öllekas on tal ja pisut kohevamad vuntsid ka. chrisil oli lihtsalt mingi soliidne mardisalu-habe ees.

kuna ma nüüd peale kooli tavaliselt raamatukogus vahin, on suhted möningate vanade söpradega taas üles soojendatud ja möningad uued tuttavad ka leitud. populaarne koht :) kuigi kui päris aus olla, siis ma hetkel kuidagi inimtörjuvalt ringi liigun.

üks päev jäin kontrollile ka taas vahele. aga önnelikult taas. ses suhtes et sel päeval oli just raudteetööliste vöi rongijuhtide vms streik ja kuna minu rongi parajasti ei tulnud, aga tööle oli vaja kiirelt saada, lippasin mingi kiirrongi peale. millele mul mingit piletit muidugi polnud. ja siis ta tuleb, kontroll muidugi. tasa ja targu, aga muudkui läheneb... südame puperdades üritasin end ikka rahulikuks sundida. niisama püsti töusta ja välja jalutada oleks ka kahtlane olnud. alvetasin siis lihtsalt, et mingi peatus juba kiiremini tuleks, et olek pöhjust kiirelt üles karata ja rongist plehku panna.ei miskit. aga minuni jöudes kontrolli-tädi vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt "aha teid ma juba kontrollisin" ja läks edasi.... :)