Samstag, 3. November 2007

Mida uut


nii et kirjutaks siis pisut olnust. ei saa ju blogi liiga hooletusse ka jätta. asjalood on lihtsalt sellised, et nüüd ma vahingi siin ilma netita, sest lasin sealt korporatsiooni nö ühikast kibekiirelt jalga. elamise otsingud kandsid ikkagi kenasti ja kiirelt vilja ja eelmisel reedel kolisingi taaskord kogu oma kupatusega ümber. sel aastal olen siis juba neli korda ühest kohast teise kolinud. seekord siis siiski sama riigi ja linna piirides. elukoha variante tekkis isegi rohkem kui üks. otsustasin siis pisikese privaatse korteri kasuks. küllalt juba ühikates elutsetud. kui nüüd järele möelda, siis ongi see mu elu esimene privaatne täitsa minu oma üürikas. 18 aastaseni emaga koos elatud, siis tallinnas ühikas, darmstadtis ka ühikas kogu see aeg, pariisis g-ga koos, münchenis ka taas mingis ühika laadses kohas ja nüüd siis löpuks miskit privaatsemat :) kartsin küll, et äkki hakkab köhe niivisi üksi elades, ja eriti veel seetöttu, mis alles hiljem selgus, et siin internetti ka pole. lähen veel omadega depressiivseks jälle niivisi üksinda elades, aga no pöhimöttelsielt ma siia magama ainult käin, nii et elab üle küll. pisike armas korterikke on. täna küll on pisut nukker olek, sest g-ga sai tülli mindud. nähvas mulle MSN-s miskit natuke üsna haavavat ja üsna ärateenimatult. nii et läks pisut südamesse. ta muidugi ka puntras enesega hetkel, sest 2.novembrini oli tal veel puhkus, mida ta sugugi enam nautima ei kippunud, vaevles teine suures igavuses juba. uuendas küll vahepeal korteris ühtteist ja taaselustas oma kitarri mängu oskusi. paraku löikas ta paar päeva tagasi endal väga sügavalt näppu, nii et kitarr jäi ka viimased päevad mängust välja. eriti morjedas teda ilmselt töik, et üks tema söber kutsus teda bändi mängima taas ja tegi ka ettepaneku kohe proovidega alustada. nujah ma vist üritan teda nüüd hoolega välja vabandada :) jah eks ma tunnen tean teda. tean ka et ta ilmselt kahetseb oma impulsiivsust, millest tal puudus pole, hetkel. aga msn-ist blokkisin ta ära ja ega telefoni ka väga sees ei hoia. see mis ta ütles, oli siiski natuke valus.
önneks on nii metsikult palju hetkel teha ka, et suurt liga palju ka selle pärast pead ei valuta.

see nädal ma siis käisin korralikult loengutes ka. kuigi et kella 8sse loengusse jöuda, pean ennast 6:20 üles peksma. kole harjumattu. panen äratuskella sellistel puhkudel vannituppa plärisema, et ikka kindlustatud oleks töik, et ma pean ennast püsti ajama ja pisut jalutama.
sel semestril juhtus siis viimseni kui üks loeng inglise keelne, mis on muidugi hea. öppejöud on enam vähem ok, välja arvatud köige raskema aine professor, kes terve loeng ainult meetrite pikkuseid valemeid tahvlile virutab ja siis omaette pomisedes vist seletada ka üritab. mis esiteks ei kuku eriti hästi välja ja teiseks ei kuule teda nii vöi naa.
töö juures mulle meeldib. see projekt mille kallale mind pusima pandi on ka üsna välja kutsuv ja huvitav. väga palju uut öpin, no ja eks see üks enes proovile panek on nii vöi naa. ja mulle meeldib mu kollektiv, mis on ka väga tähtis. bossist ma olen ka üsna vaimustuses veel. ta meenutab mulle väga chrisi müncheni aegust. ainult et pisut vanem, pisut suurem öllekas on tal ja pisut kohevamad vuntsid ka. chrisil oli lihtsalt mingi soliidne mardisalu-habe ees.

kuna ma nüüd peale kooli tavaliselt raamatukogus vahin, on suhted möningate vanade söpradega taas üles soojendatud ja möningad uued tuttavad ka leitud. populaarne koht :) kuigi kui päris aus olla, siis ma hetkel kuidagi inimtörjuvalt ringi liigun.

üks päev jäin kontrollile ka taas vahele. aga önnelikult taas. ses suhtes et sel päeval oli just raudteetööliste vöi rongijuhtide vms streik ja kuna minu rongi parajasti ei tulnud, aga tööle oli vaja kiirelt saada, lippasin mingi kiirrongi peale. millele mul mingit piletit muidugi polnud. ja siis ta tuleb, kontroll muidugi. tasa ja targu, aga muudkui läheneb... südame puperdades üritasin end ikka rahulikuks sundida. niisama püsti töusta ja välja jalutada oleks ka kahtlane olnud. alvetasin siis lihtsalt, et mingi peatus juba kiiremini tuleks, et olek pöhjust kiirelt üles karata ja rongist plehku panna.ei miskit. aga minuni jöudes kontrolli-tädi vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt "aha teid ma juba kontrollisin" ja läks edasi.... :)

1 Kommentar:

Segasumma Saara hat gesagt…

Hämmastav vedamine lausa, ma ütleks :). Sul on seal kuskil kõrgemal pool vist krediiti ;)!