Kasuteguritest?

Kole on tödeda nädala löpus, et oled rabanud nagu segane, silmad punased ja vesised peas magamattusest, olek hullumas, aga … kasutegur on nullilähedane :( Masendav. Üldse on juhmi ja ebapädevana olemise tunne üks hullemaid. Selline …nöör kaela tunne…
Ah aga ei tulnud siia tegelt ennast haletsema. Ei salli enesehaletsejaid ja seda osa eneses endas muidugi eriti. Rääkimata muidugi paljudest muudest osadest..ok aitab!

Jah siin tuli ka esimene lumi maha. Selline öhkörnake aga ikkagi imeilus. Ja kuna ma elan ju sellises neetud kolkas ja maal jääb see ju natukene kauemaks püsima. Esimene lumi ikka teeb meele nii ilusaks  Muide kuusk löödi meil ka raekojaplatsi üles. Varsti ilmselt jöuluturu (loe: höögveiniaeg) ka käes. Inimesed ikka naudivad seda pärast tööpäeva koos jöuluturule klaasikese höögveinile minekut. Aga see on ju väljas! LAsped muidugi virutatakse tirelite peale, möh, külmuma vöi ma ei tea mis. Ja siis lödisetakse ja ollakse seltskondlikud. No tegelt ei lödisetta, höögvein ikka soojendab mönusalt, aga vaesed lapsed… Kuigi nad näivad karusellidel lödisemist ka siiski omajagu nautivat :) Aga mina, kui jöuluvihkaja, ootan jöule hetkel väga! Sest ma saan koju siis!!!

Oh aga igasugu naljakaid moment on ikkagi ka päevad täis. Nagu näiteks just praegu (istun raamatukogus) oleks üks suuremat kasvu kutt minu läheduses oma toolilt peaaegu uperkuuti käinud. hihi. No pikali ei käind aga tooli seljatoe löhkus küll suure raksakaga ära. Mina muidugi kukkusin hirnuma, sellise magamatta peaga ma olen täiesti vöimetu end kontrollima. Natuke ikka hääletugevust talitsesin, sest raamatukogu ikkagi ja seal peab ju haudvaikselt passima. Aga söber tal siis (kes minu körval istus) mainis mu itsitamise peale, et see tal juba teine tool. Ma siis mainisin vastu, et kolm on kohtuseadus ja hirnusin rahus edasi. Praegu ka veel.

Aga eile läks raamatukogus eriti kuumaks kätte ära. Nimelt kuna siin need paganama rongijuhid ikka veel streigivad hoolega, siis ma pidin peale tööd ikka veel linnas passima, raamatukogus siis, et kunagi hiljem alles bussiga koju kolistada. No kell 23 asusin siis lahkuma (önneks bussipeatus on kohe raamatukogu ees) kui pörkasin oma ühe pöhi-raamatukogu-söbsiga kokku. Traditsioonilised pösemusid ja siis ta tösise ilmega asus mu huulte suunas liikuma. Nagu väga tösise ja romantilise ilmega kohe :))) Teate selline esimese-suudluse-ilmel. Ma siis pörkusin kiirelt tagasi. Kutt vaatas mind arusaamatu pilguga ja üritas sönagi lausumatta uuesti. No ma hüppasin siis veel natu tagasisuunas. Küsis siis veel arusaamatuma pilguga, et mis värk? Aga ta ongi siuke jultunud kogu oma olekus ja seda tegelikult peaaegu koguaeg :) Kuigi peaksin vist harjunud sellega olema, aga ei saand kohe sönagi suust, kokutasin midagi ja kukkusin jälle hirnuma. Ime ka et inimesed ei arva, et ma pidevalt purjokil olen (ei ole tegelt). Siis ta vaatas, et äsja väga väsinud tüdruk muutus nagu elavamaks kohe ja uuris et tohohh, mis nüüd juhtus. No ma siis, aus nagu ikka, mainisin moka otsast, et näe elavdas mind just äsja  Tema mainis et ta vöib vöib mind vajadusel veelgi rohkem elavdada. Ma siis kukkkusin jälle kokutama miskit taolist, et väärt teadmine ja et ma pean bussi peale jooksma. Ja paningi liduma. Siuke teema on hetkel örn teema teate. Igastahes lähen ülejärgmine nädal Pariisi kallimat kaema. Väga elevil olen küll taas :) Nii tahaks teda näha juba!!!!!!!!
Meie “tüli” lahenes nii, et ma vötsin tal ikka msn-is bloki maha ja siis ta muidugi ääriveeri hakkas rääkima. Ja tuli välja et ta on ikka väga väga nukker, et ma koguaeg niimoodi edasi-tagasi söelun. Ütles, et ei teagi kaua ta niimoodi vastu peab. Vot see vöttis oleku väga köhedaks. Aga jutt lopes meil väga pisarsilmil ja armunult muidugi. Njah palju emotsioone jääb sinna raamatukokku viimsel ajal. Ja G –l on vöime mind väga kiirelt pisaraid vihtuma panna. Enesele ka uskumatult… . Ja näha kedagi kallist inimest kurva ja nukrana, teeb meele kohe eriti kurvaks endal ka. Valus teema see pidev lahus olemine Jah nädala sees on piisavalt tegmeist , aga kui reede öhtu on käes, tahaks seda nagu kellegi kalli ja lähedasega veeta.

Nojah rääkides reedeöhtu veetmisest, üks paari nädala tagune reede läks väga käest ära (Trullal vist paistis taas öigus olevat minu “korralikuks“ hakkamise suhtes) . Otsustasime ühe teise Eesti tüdrukuga peale tööd paar pisikest ölut teha. Kukkus see välja muidugi teisiti. Paarist öllest sai ma ei tea kui palju. Igastahes koju sain järgmine hommik kell 8. Igasuguseid asju juhtus vahepeal . Korraks väsisin muidugi ära ja kasisin tualetti pöönama. Tuti-tuti. A mis teha. Aga kuna eriti kauaks rahu ei antud, sest söbranna käis mind seal ikka piiramas ja kamandas baari tagasi, et keegi ootavat. Jah oli seal ja keegi itaalia „härra“, kellega ma eelnevalt suhtlesin ei teagi mismoodi. Ingliskeelt ja rääkimata saksa keelt ta ei osanud. Ainutl prantsuskeelt mingil määral ja minu prantsuse keel on ka nati nadi. Aga midagi me ikka seal ära rääkisime. Ju see soperdamine mind nii ära väsitaski  Aga kui ma tagasi naasesin, siis ma tegelesin rohkem nagu aklimatiseerumisega ja suurt kellegile teisele niikuinii enam tähelepanu ei pöörand. Mees siis haihtus ka peagi minema. Aga meie hakkasime baarmanidele pinda käima, et meil on köhud tühjad (baarileti taga me terve öö veetismegi)!!! Nii kaua kuni üks meile mingi Tai toidu tellis. Seda ma jäime siis öndsalt ootama ja ootasime päris kaua. Aga ära tasus. Väga hea oli! Mul siiamaani kummitab see maik meeltel ja keeltel , tahaks veel. Arvestades, et mu toitumine taas ääretult nigelaks jäänud. Hea kui korra päevas miskit süüagi saab. Ja seda ikka hilisel öötunnil alles. Aga niimoodi vist pakusks minnaksegi eks. Mul küll riided suuremaks jäänd pisut taas, aga no see on iga uue alguse puhul nii. Varsti taastun taas hoolega. Kogemus. Aga itaalia mehe visiitkaart on mul nüüd järjehoidjaks. Ja rääkides normaalsest löunasöögist, siis selleks on mul ainult reedel vöimalus, kuna siis ma olen terve päeav tööl ja siis ma ikka kasutan sealset restorani pakkumisi ära (jah ja nimetavadki firma kantiinet niimodi ja täitsa öigustult ka). Ja kuna siin on reede kalapäevaks, siis sobis see mulle eriti hästi. Aga täna ma ei kippunud sööma minema, sest olin tige enese peale, et ühte asja enne löunat valmis ei saanud. Eriti see ei heidutanud, sest köht on nagu sellise pideva korisemisega niikuinii harjund juba. Aga siis nii umbes kella 15 paiku tuli üks kolleeg, kellega ma veel tegelikult polnudki kunagi suhelnud , minu juured ja uuris, et kas ma jätsingi löunasöögi vahele. No ma ütlesin et jätsin neh, siis ta kadus korra oma laua taha ja tuli paki väga heade küpsistega tagasi ja ütles, et kes töötab peab sööma ka :) No väga üllatav ja ääretult meeldiv. Suu jäi ripakile (ei seekord ei kukkunud itsitama, aga kokutama vöttis küll jälle). Eks neid toredaid inimesi ikka jätkub. Täna tänaval ka höikas üks vanem mees, kui ma tast mööda vihusin, et pangu ma sall kaela!!! Et külmetan ära end. Nalajaks kui suvainimesed niimoodi muretsema kukkuvad :) Sall sall, hea et mantelgi läbi häda ära sai ostetud.

Loengutest nii palju, et sealsed köige tuusamad kutid on mul ka nüüd söbrad :) Ja muidugi pole nad sakslased vaid rohkem sinna latiino kanti. Üks mehhiklane, üks itaalia-argentiinlane jne. Aga tuusamad ses suhtes, et on silma jäänud just oma aktiivsuse töttu, et kui prof ikka miskit küsib, siis tihtilugu nad teavad vastuseid ja kui neile miskit ei meeldi, siis nad annavad sellest ka ikka märku. JA et kui seegi assistent oma kohustust ikka nigelalt täidab, siis annavad ka sellest möista ja üleüldse esitavad muudkui teemakohaseid küsimusi ka. Mina näiteks olen önnelik kui teemale pihtagi saan, rääkimatta et mul mingid küsimused juab tekiks. Ühe köige aktiivsema kutiga saingi nii tuttavaks, et üks hommik kell 8 kui ma end loengusaali sisse olin seadnud, vöimalikult niimoodi, et keegi mu körvale ei saaks istuda ja nii… nagu ikka, siuke törkuv ja ebasotsiaalne nagu ma olen :) , tuli see aktivist kutt (Huan nimeks, ma ei tea kuda kirjutada) ja pransatas mu körvale istuma. Kuigi vaba ruumi oli küll igal pool mujal laiutamiseks. Ütlesin talle siis uimaselt guten morgen ja jäin tuhmi näoga loengut jälgima, kuigi koledasti ikka häiris et ta niimoodi minu ruumi tungis. No ja mingi hetk küsis ta mu käest mida ACF tähendab, kuna professor just midagi sellega seonduvat seletama hakkas. Hee,no iga vähemgi tolvan kes öpib seda mida mina, teab sellist asja vääääga kenasti :))) No ma siis ütlesin ja läkski jutuks lahti. Ja jäigi loeng teisejärguliseks.
Äh löpetaks nüüd ära ka, kuigi kirjutada oleks veel nii palju nii palju, aga siuke pikk jutt ehmatab ju ennastki ära.