Pealegi sai seda loetud vastumeelselt ja sellises eas, kus on pôhimôtteliselt vôimatu millestki siuksest aru saada. Praegu loeks teda vist rohkem mônuga. Aga praegu mul on ikka veel oma Céline pooleli ja ma ei tea kas ma ealeski olen nii suurt vaimustust mingi raamatu suhtes üldse tundnudki ("Reis öö lôppu"). Igat lauset tsiteeriks. Täiesti veider, et see alles aasta vôi paar tagasi tôlgiti eesti keelde ära. Ja loen seda eesti keeles, ükskord juba üritasin saksa keeles, aga viskasin asja kohe nurka. Nii heal tasemel pole ma mingis keeles veel, et siukest kirjanduskuntsti muus keeles lugeda. Ja tôlge on hea. Eks klassikat ikkagi tölgitakse ilmselt ka tasemel. Mul kadus igasugune usk tôlgitud teostesse peale Bransoni raamatut lugedes, kus ma pidin eesti keelse lause esmalt möttes inglise keelde paneme, et töesti aru saada, mida öelda on tahetud. Kogu mehe humoorikas enese-iroonia ja sarkasm läks tölkes ikka väga kaduma ja jäi isegi väga naivistlikult kölama. Iga köhutantsija ei peaks ikka vist raamatute tölkimisega tegelema.
Aga nüüd ma olen nädal aega taaskord tervislikeimail lainetel. Normaalne magus uni hakkab taastuma. Oh kui mönus on ikka hommik peale sellist korralikku ööd! Und nägin ka. Pidin mingi titehoimisega tegelema, mille juures mind kaks meest aitasid... aga ega nad targemad küll polnud kui ma isegi. Titt oli mu enda ôeraas (kes on vahepeal juba oma 14-15 aastane päris-elus). Aga väga asjalik titt oli. Kuna ma ei teadnud kuna ja kuidas mähkmeid vahetada, siis ta andis mulle ise nöu. Ütles kenasti, et nüüd vöiks nagu vahetada ja andis juhtnööre kuidas seda tegema peab jne. Mu öeke on alati väga asjalik olnud...ka praegu pubeka eas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar