varsti on hommik käes. vähemalt laupäev. ja minul jälle môtted kuskil pärapôrgus.. tundmatu peal. kolmapäevaks olin käega löönud juba ja enam firma koridore pidi ringi ei luuranud. ja voila neljapäeval viirastub ta täies uhkuses jälle. mina olin kolleegiga sööma minemas, tema omadega suitsetamas. pilku ei saanud kumbki kummaltki, aga pögus tere jäigi ainsaks vestluseks. ikka ei tea ei nime, ei osakonda. ja mis sest enam...täna oli viimane päev selles companiis siis. tänasest on asjal punkt, vsjo. ei mingit vôimalust enam. kutsuti küll jöulupeole detsembri keskel ka, aga ma kuidagi sügavalt juba kahtlen sinna minekus. täna nägin ka kantiines eemalt ja ka jälle ainult teretasime .. ja korraks vilksas peas läbi, et härra kellega ma siin hetkel einetan on ju sadakorda soliidsem...ja üldse et mis paganama meelesegadus see nüüd oli. aga nii jôuga kui ma ka ei üritaks, laamendab ta mu peas endise jôuga edasi. on see mingi ugrimugri veri mis teineteist ära tundis, sest ainuke asi mis ma temast mäletan on see, et ta kas on pooleldi vöi täielikult ungarlane.
aga vöibolla olen siin meeltesegaduses lihtsalt, sest viimased nädalad on kuidagi tihedad olnud nii seltskondlikus kui töises elus. eelmine nädal lisaks sellele suurele ja lainet tekitavale firma peole järgnes järgmisel päeval kohe einetamine keskaegses teater-restoranis. ka kolleegidega, aga hoopis teisest osakonnast. lihtsalt üks projektijuhtidest, keda ma pögusalt tean, haaras mul kojuminekul varrukast ja kamandas kohale. läksin ka, kuigi vapruse värin eelnevast peost oli ikkagi veel pärs korralikult sees. ja tegelikult oli kogu seltskond ikkagi vööras. aga üldse ei kahetse, firma kulul ju :) asi oli töesti seda väärt ja korralikult keskaegseks lavastatud. söömiseks oligi ainult üks korralik väits nina all ja muidu käte abil. käike oli alates tervitusnapsist kokku 10 :D alustuseks pesti sul kammerlikult käed puhtaks ja seoti vööni lina ette ja siis jagati teatud tähtsamad reeglid ka kätte. näiteks see, et mees ei tohi mittemingil juhul teenindada, öllet kallata vöi midagi edasi ulatada. see oli puhtalt naiste töö. nii ma siis rügasin ka hoolega, sest naisi oli omajagu vähem lauas. kui mees siukse vea tegi kogematta seoti teine kohe völlaraudadesse, mis ka kohapeal seinal kenasti ootel rippus. päris mitu tükki kohe. vahel lahutasid mustlas-muusikud meelt. ja peaaegu iga käigu järel ikkagi seletati ka, et kuidas peab ja mida mis tähendab.
ja see nädal oli iga päev niivörd inimesi ja kohvitamisi ja löunatamisi täis. ja täna siis viimane päev bmw-s. eks need lahkumised ole alati siuksed mötlemapanevad ja mitte köige röömsamad. löpuks ma ikka sulasin vägagi kogu seltskondas sisse ära. kuna meil büroo alati maiustustega pilgeni varustatud, siis kooki ei hakkand tänaseks küpsetasin, tegin hoopis quiche löhega ja igasugu muid soolaseid suupisteid. quiche kadus viie minutiga, ja muu sai ka komplimente hunnikuviisi :)
lisaks sellele suutis J ka endast nädala jooksul veel rohkemgi märku anda ja kokkusaamist nöuda. aga temale sai üsna tuimalt ära öeldud.
heh ja eile ma sain mingile VW premiere urban-car vöi mis iganes üritusele vaba sissepääsu tasuta joogi-söögiga kogu ööks kahele. aga ei läinud, sest ei leidnud väärilist kaaslast. selle käigus sai küll aga nii mönegi ära ununenuga kontakt jälle üles vöetud. nagu näiteks kaunis Chris, kes oli küll nöus kokku saama, aga möni teine päev, kuna plaanid juba olemas. G samuti, aga tema oli tööreisil Pariisis, söbrannal prantslannal oli desperate housewive päev, ehk siis triikimine-koristamine-bläblä. harva kui kedagi nii spontaanselt kampa saad tuleb tunnistada. üks söbs oli küll nöus kaasa tulema, aga löpuks ma otsustasin ikka üldse mitte minna ja kodus küpsetada. aga kuidagi soojendas teiste söbrakeste kiire reaktsioon.
ja nüüd ma siin olen, leping uueks käes, möned päevad vaba aega end ümber häälestada ja vaimu valmis panna ja los gehts. uued tuuled. ilmselt mönevörra professionaalsemas keskkonnas..