Löpuks ometi on suur suvi väljas, inimesed pruunid ja röömsad, no tuhka siis köigist neist viimase aja hoopidestki eks. Närvid on küll pingul ja nutt kogu aeg kurgus.
Ja eks see kodus käimine on ka alati emotsionaalselt veits keeruline. Ilus ja tore oli muidugi. Aga eks see enda rebimine ole nagu veits.
See nädal ma olen igastahes iga öhtu erinevate seltskondadega väljas käinud ja nii läheb see veel pühapäevani välja. Käisin ühe toreda kolleegiga löunal just, kreeka restos seekord. Ta tellis ölle, mul jäi algul suu ammuli, aga siis tellisin ise ka kiirelt. Reede ju, väljas 30 kraadi kuuma ja täna ma olen niikuinii üksi oma tiimist kohal. Kellner ilmselt vaatas, et ahniimoodi ja töi meile veel paar soojendusnapsi ka lisaks, nagu neil kombeks on. Hihi. Plaan öhtul söbrannaga niikuinii väike biergarteni ring teha. Mis see väike eelsoojendus siis ära pole. Tööd ma täna niikuinii enam teha suurt ei suuda.
Igasugu lahklumispeod siin riburadapidi. Üks läheb New Yorki, teine Londonisse, pluss siis lihtsalt lahkuminek. Nüüd siis küll löplikult. Aga ma ju sellega harjunud eks. Lihtsalt raskeks teeb asja see, et viltu polnud nagu midagi...ja ega inimsege, kes musta auku kukkunud, ei saagi peale ta enda ja proffessionaalse abita ehk miskit teha. Las siis tegeleb endaga, ju siis polnud meid ette nähtud.
Aga jah lahkuminekud - ma ju tean kuidas see on. Esimesed nädala-jagu päevi on tösine lein ja valu, ei tahaks kodust üldse kuhugi väljapoole minna ka. Vahiks ja uluks seal paar päeva ja jooks ennast konstantselt täis. Suruks konstantselt maha soovi jälle midagi kirjutada vöi teada anda teisele poolele, kord vihast, kord kurba, kord ülbet. Aga tööle vaja minna...önneks. Eks see pigem aita, kuigi raske ju on. Ja kuna end juba liigutama peab, siis muutud tegelt hüpearktiivseks, vötad köigiga ühendust, lepid kohtumisi kokku, teed trenni, otsid uusi hobisid ja tegevusi. Lisaks muidugi vötad nii muuseas ka igasugu löbu-söpradega ka ühendust, kes suhte ajal üldjuhul unarusse jäävad. Nii, et terve nädala öhtud on kenasti planeeritud ja järgmine nädal ka juba täitub. Lisaks on kaks löbu-söpra ka keelripakil rivis. Süüa ei taha...kaal langeb. Tennise kursusele registreerisin end ka ära.
No tegelt ju üsna positiivne köik, sotsiaalelu elavneb hoobilt, salened hoolega, igasugu seisma jäänud tegevused saab tehtud...kui see emotsionaalselt ainult nii kurnav poleks. eriti kui mingiks hetkeks jälle üksi jääd, siis sureks küll parema meelega pigem maha.
Huvitav on see arvamus, et kõik mis meie ellu tuleb, oleme me ise ligi tõmmanud. Ma olen sellega absoluutselt päri. Aga ei oska veel väga pöhjendada hetkest olukorda. Ju siis pole ise sisimas millekski kindlamaks ja tugevamaks valmis. Tegelt nüüd vast olen, aga tol hetkel veel polnud.
Novot, vaja nüüd nädalavahetus üle elada ja eks siis asjad hakkavad selginema jälle selles mustas udumeres.
Ja noh...oma N°5 sain ikkagi kätte. Selle parfüümiga on ja jääb ka ilmselt nii, et see on mul vähemalt 7 aastat juba kapis ja ise pole kunagi ostnud. Muud parfüümid muretsen endale ikka ise.
Niimoodi siis algas juulikuu.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen