Oh raibet. Kogu see mu triangel, mis kestab juba vähemalt aasta ei taha sugugi läbi saada. Ei siin pole teemaks mehed...Need muidugi ka alati.. aga hetkel muud  olulised teemad käsil. Tahtsin täna lahkumisavalduse lauale visata, natu palju seda psühhoterrorit viimasel ajal. vaatasin isegi paljudele ma hüvastujätu sönumi peaks jätma..tööle keskenduda niikuinii tol hetkel ei suutnud.. 56. Päris kobe arv peale viit kuud eksole. Ja need on nimed, kellega olen rohkem koos töödanud, mitte köik keda tunnen. Lisaks on töö äge! Sellega saan hakkama ja naudin üle pika aja. Pariisi bossidega on ka suhted väga head.
Ex-bossiga olen hakand tihedamini suhtlema. Üldse mul pole tööalaselt mingeid metsikuid konflikte inimeste tasandil siiamaani olnud....

Vahel on tunne, et närvivapustus vöi südamerabandus pole väga kaugel... See terror ülemuse poolt ja siis kogu eraelu dzjämm. Aga kelle nimel mul hetkel pingutada olekski. Oma pere puudub ja mingi väiksemgi lootus selleks. Vanemad-öed-vennad... nemad küll jah.

Sügis kogu oma melanhooliaga koputab uksele. Kuigi järgmine nädal lubab jälle 30 kraadi!! Korralik vana-naiste suvi ja algus Oktoberfestile! Aga no päevad on lühemad, ööd külmemad...

Issand jumal ma ei saa ju alla anda enne oma vanaema kes on 91!