meeleolu on siuke mõru. Jõudsin just Saksa tagasi ja eks see ole ilmselt põhjuseks ka. Kuidagi ääretult mõtetu tundub kõik. Inimesed tõttavad hoolega puhkusele, peredega, sõpradega ja niisama. Endal algab aga kõige tõsisem õppe-töö periood pihta. Tore see Saksa ülikoolisüsteem tõepoolest. Kuigi jah see ei morjenda just kõige rohkem. Pole veel sellist tunnet, et puhkust vajaks. Pigem isegi tõesti kontsentreeruks millelegi asisemale hetkel. Eks tusatsemise põhjus ole ikka selles, et G-d näen ilmselt alles kahe kuu pärast jälle. Aga siis vististi juba pikemaks ajaks ja näis kas üldse kannatame teineteisega iga õhtu tõttvahtimise välja :) Aga praegu on tunne masohistlik.
Siiski tore on ju see, et mu pisike armas ninnunännu õeraas mulle vahepeal külla sõidab ja siis lendame kenasti koos Eesti tagasi, kus ma ka siis nädalakese veeta saan.
Aga kuna tunne on selline ahastav, siis tundubki lihtsalt kõik nii ahastavalt mõtetu hetkel. Inimesed ümberringi muidugi ka. Ja just need puhkustele tormavad pered... ma ei teagi millest see tuleb nüüd. Kas kadedusest, et ise G-st pidevalt nii kaugel olen ja ei saa temaga sooja suve koos nautida, või siis pigem hirmust pereelu ees. Kõlab imelikult ma tean, aga tegelikult igasugune pereteema on mind alati masendanud, isegi hirmutanud. Tundub kuidagi nii tavaline ja tahutud... aga ma ei teagi mida ma siis tahaks. Ringi tillerdada ilma mööda ... jah aga kaua sa tilberdad, kunagi vaja ikka väärtushinnanguid kuidagi täiskasvanulikuks tahuma hakata. Mu emal oli minu vanuselt 3 last juba.... aeg oli muidugi teine ja need 3 oleks vist targem olnud tegematta jätta ka, aga mis sest tagantjärgi targutada enam eks.
äh seda kõike vist tuleks võtta kokku sõnaühendiga "paha tuju". Igastahes tundub hetkel päikselisest kuumast suveilmast hoolimatta kõik väga must ja mudane... ja segane...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar