Ei viitsi ega viitsi seda siinset hoogu jälle sisse saada. On muidugi luksus ka vaba aega veel omada, aga vöiks seda ju ikkagi pisut mötestatumalt ära kasutada.
Liiga kaua sai puhatud ja kallite inimestega koos oldud. Nüüd on kogu see maailma üksindus jälle kukil ja oodata veel paar päeva, kuni köik piisavalt tuimaks on muutunud. Üsnagi teada, jälle ja jälle läbitud valusamat sorti kulgemine. Esmaspäeval olin täiesti nöutu. Jöudsin löuna ajal siis tagasi oma rändamistelt, kobisin voodisse ja vegeteerisin seal järgmise hommikuni. Oli vaja pisut peitu saada. Ja no olgem ausad, väsinud olin ka eelmise päeva söitudest.
Aga pisut tehtust.
Enne jöule sai siis suure öhinaga koju lennatud. Önneks sattus lennukis mulle körvale istuma üks tore kreeka noormees, kellega saigi kuni pagasi kätte saamiseni vesteldud. Önneks sellepärast, et muidu oleksin veel lennuki tunni-ajase hilinemise töttu liiga närvisliseks kätte ära läinud. Ma tavaliselt ei viitsi lennukites körvalistujatega vestlusse astuda. Aga lennata mulle meeldib, oi kuidas meeldib.
Üleüldse läksid köik mu söidud ikkagi väga hästi, arvestades seda suurt tohuvapohu, mis detsembrist alates igasugu liiklemis-liinidel on valitsenud. See tunniajane hilinemine oligi minul ka ainuke.
Lennujaamast väljudes sain muidugi külma käest kohe vastu vahtimist, jöudsin nimelt just enne seda suuremat jöulueelset külma ja sain ka kaunist talveilma nautida küll. Seekord olingi rohkem koos perega, mis idee-möttes ehk on paremgi kui praktikas see alati välja kukub. Ma ju tahan seda köike, aga mikspärast ma ei suuda emaga kunagi päris normaalselt läbi saada. Ikka on alati mingeid vastikuid möttetudi muidugi minupoolt alustatud närvitsemsi. Kokkuvöte tema nutab ja mina nutan ka oma pool aastat veel järgi, et talle haiget tegin ja üritan alati ennast veenda, et järgmine kord olen vaoshoitum.
Me lihtsalt oleme nii erinevad inimesed ja eks mingi okas on sees nagu ikka ...kasvatus bläbläblä. Peab selle teema enda jaoks pöhjalikumalt läbi töötama!
Päev enne vana aasta ära saatmist pakkisin siis jälle oma kohvri ja pörutasin Saksa tagasi. Öhtul väike G-le kingi-tiir linna peal, kott ümber pakkida ja köige kupatuse peale vist paar tundi und ja jälle minek. Pariisi, aastavahetuseks G kaissu. Hommikul kell 10 olin juba seal ja tema ka armsasti vastas. Just praegu meenutades väike kingi-idee G-le körva taha panemiseks: GPS! No seda läheb tal töesti vaja. Aga
olgem ka ausad, eks ma ka eksitan teda körval oma öhevusega parasjagu.
Aastavahetus oli üsna rahulik ja omajagu luksuslik nagu G-le ikka meeldib... ja mulle ka :) Uude aastasse pohmakaga ei läinudki, mis aga ei takistanud pikalt laisklemast. G oli vastavalt minu plaanile ka jaanuari esimese nädala töölt vabaks vötnud. Aga löpuks meil sai laisklemisest nii villand, et otsustasime Amsterdami söita. Ah ikka seetöttu, et sellise külmaga ei viitsi ju uusi linnu avastama hakata ja see linn on juba peaaegu teiseks kodulinnaks :D Neli paksu päeva mönusat luksust ja löögastust.
No ja nüüd ma olen siis jälle siin tagasi. Vähemalt suutsid poisid vahepeal interneti sisse saada! Tuba ka ülessoojendatud :) Aga tuttavatega ei ole ikka veel tahtmist kontakti vötta. Kuigi egas see muud kui abiks ju tuleks. Muidugi on veel plussiks see, et reedel alustan uues töökohas siis tööd. Aga see, et ma lepingu allakirjastamiseks pean 7:30 töö juures olema, see kölab küll pigem nagu halva naljana. Aga no ongi unesegasem.
Igastahes teada on, et küll see uus töö uue fungi jälle sisse süstib. Saab öpingutega ka rajale. Paari loengusse olen küll ennast lohistanud ja öppeplaani tegin ka ära, mis vöttis kövasti rohkem aega kui oleks arvanudki. No jaksu mulle nüüd selle järgimiseks igastahes! Viimased eksamid ikkagi!!!!
Sünnipäev sunnik on ka peagi ukse ees. See päev minu jaoks on muidugi juba selles staadiumis, et vöiks ära unustada, maha salata vöi midagi sinna kanti. Sellegipoolest tundub, et oodata on miskit pönevat.... uut, pisut lubamattutki ehk... :)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen