ma olen oma päiksekiirte eest ülimalt tänulik. täna oli stress päev. terve päev koosolekut, milles mina pidin aktiivselt miskit presenteerima ja seletama ja öigustama. inglise keeles..ja ma vöin ju suhelda nii ühes kui teises keeles. aga midagi kellegile seletada, vöimalikult lihtsalt ja arusaadavalt. ses suhtes ma pean veel oi kui palju arenema. ja siuksed päevad on ses suhtes head...jalage peesse. aktivaatorid end liigutama. aga tunne on teadagi näru ja rahulolemattu.
Kogu kammajaa on aga köigest ettevalmistus järgmise nädala kahe päevaseks koosolekuks Marseilles. Kus pole ainult peakorter kohal, vaid nii Airbus, satelliidid, helikopter ja söjatööstus. Ühesönaga kogu grupi riski ala spetsialistid. JA selge see, et meie, kui peakorter, peame end üsna selgelt ja tugevasti esindama. Ja esimene päev algab ilmselt kell 4 hommikul, kuna lend on juba miski 6:30, siis päev otsa kosolekut ja siis öhtune programm..ehk siis öhtusöök linna peal kuskil kogu kambaga. Vähemalt on hotell Pullman, viis tärni. Ma vihkan neid üheöiseid hotelliööbimisi, köik veel vööras. eriti see vööras löhn. aga viiekad oskavad seda siiski vöimalikult leevendada. Ja vahemere köök siiski ka önneks lisab kogu kupatusele ikkagi mekki juurde.
Aa aga päiksekiired. Täna päeva löpetades, vaatles üks mu tore kolleeg mind kuidagi murelikult ja hoolivalt, et ma olen kuidagi kahvatu vöitu. Ütles veel paar armast soovi ja ühesönaga pani päevale toreda löpu iseenesest. Ja bussis oli Chris kes naeratas nagu päike. Istusin eemale, polnud tuju suhelda... ta ise on öhtuti enamasti siuke. Aga väljudes ootas mu kenasti ära, kallistas soojalt ja uuris kuidas läheb jne. Sai veel nati toredasti jutustatud. Igastahes koju jöudes oli nägu jälle naerul.
Muidu silm tömbleb naugu närvihaige magneesiumi-aneemik. Pöhjus algas vist juba esmaspäeval. Silm kukkus hommikul valutama. Arvasin, et ilmselt riivasin seda läätsesid eemaldades kuidagi. Ma vötan neid läätsesid silmast juba vasaku käega ja kiirelt..mitte nii nagu algusaegadel, kui ma enam kuidagimoodi muudmoodi ei jaksand, kui arvasin et nutan nad välja. See ka ei önnestunud. No igastahes nüüd ma annaks läätsede avastajale mitu Nobeli preemiat. No see selleks. Silmavalu muidugi suundus otse ajju ja seetöttu valutas ka pea mitu päeva järge. Kolmandal päeval hakkasin asja uurima.. ja voila. mingi imepisike odraiva (vöi mis iganes selle villi kohta öeldakse) oli lau-peal ja just nii höörus silma ka. kuramusk. nüüd on ta vist löppfaasis. aga silm on endiselt häiritud ja tömbleb. jöle asi ma ütlen. nojah nii palju mu traumadest.
Vahepeal sai Tomiga kinos ka käidud. Film oli jama (Haywire), aga muidu oli tore. Ja täna üritas tüüp ka mind juba enda juurde meelitada.. vist olin maininud miskit neljapäeva kohta.... optimist. nädala sees see asi ikka ei lähe eriti. Homme. Kunagi hilisööl jöuan ta juurde alles :) Sest. sain ennast miskisse fitnessclubi kirja pandud..kuuks ajaks, et no see talvepekk küljest saada. Ja homme on nii öelda esimene kohtumine peale tööd, kus siis treener vaatab üle ja annab nöu ja tutvustatakse klubi ja vöimalusi jne. Ma ei tea, mul see esimene fitnessclubi kogemus. Ja selge see, et eks ma löögastun seal saunas ka omajagu. Vot nii. Rasvast vabanemine vötab muudkui suuremaid tuure. Shoksi pole juba 11 päeva söönd. Aga neelud ikka käivad ja lihtne see pole. Aga vähemalt ses suhtes olen täitsa uhke enda üle. Ja muidugi see, kui möni jurakas seletab, et ma ei peaks miskit alla vötma..see muidugi ka suurt kaasa ei aita. muidugi ma jälle ei tea, mis ma kaalun ja nii. ehk homme saab kaaluda ka klubis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar