Täna öösel taheti mind ära vägistada. Luupainaja käis taaskord kimbutamas.. Kui tavaliselt on hirmu tekitajaks mingid vaimud ja koletised, siis seekord ajas mind mu toas taga mingi kurjade mötetega ja näiliselt täiesti luust ja lihast mees. Ma saan sellest luupainaja effektist ju aru, aga miks need hallutsinatsioonid selle paraliseerund oleku ajal nii kohutavad peavad olema. Ma olin see öö ka taaskord südamerabanduse äärel.. Tôsiselt see on ôudne kogemus ja väga väsitav.. Röögid, kuigi möistuseni jöuab see fakt küll, et ega su hääl just köige kandvam sel hetkel pole. Eks üritad siis kôvemini röökida. Jooksed toas ringi, pögened, üritad valgusti lülitit leida, klöpsid seda , samas tunned et tuli ju pölema ei lähe.. üritad suurest paanikast jöuga silmalaugusid natukenegi kergitada ... aga tegelikkuses sa ilmselgelt lihtsalt lamad seal.. Isegi peale mönda sellist kogemust, su aju teab, et see on köigest mingi ettekujutus. Aga see ei loe.. ega see seda hirmu ära ei vöta ja rabeled nii kaua, kuni löpuks önnestub keha ka liikuma saada.. Hakkan seda asja uurima, töepoolest see pole köige meeldivam öine kogemus.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen