Oh jeerum ma nägin täna oma unistuste meest. Frankfurdi-Müncheni lennukil. Istusin peaaegu ta körvale..siiski taha. Ta nägi mind ka.. aga köik mis teha sai olid silmside köigil vöimalikel juhtudel ja väike vabandus kui ma talle kohvrikohast oma kotti välja sikutades ühe suurema koti peaaegu pähe sajatasin. Ja vsjoo... no nii masendav. Köige masendav vist ongi see, et tema ju piidles ka muudkui! Aga mis sa teed.. kolleegid ümber (temal. mingilt ärireisilt tulek ilmselgelt). Ja ilma selletagi.. mis sa teed? Tänapäeval vist ei tee tuhkagi siin kesk ja pöhja euroopas. Vöi siiski. Täna Viru tänava otsas isa oodates, tuli küll üks tüüp juurde, kes söpradega körval väli-terassil öllet limpsasid, et kas ma ei tahaks öllele ühineda, ta teeks hea meelega joogid. No ei tahtnud. Kuna isa töbras jäi päris hiljaks, siis ta jöudsi veel ühe korra käia ja uurida, kas ma olen ikka kindel, et ei taha seltskonda. Nüüd rääkis juba shampanjast. See mingi viru linnukeste patseerimis koht, kuhu ma jalutama sattusin?
Noh eks mul see lollakas kassiahastus on tegelt pigem jälle sellest puhkuse löppemise melanhooliast. Puhkusest endast mul on ükstapuha, aga Eestist oli lihtsalt raske lahkuda. Noh see igakordne jämm. Seda ei lihvi aeg kah.. see lihtsalt on. Läheb lihtsalt kiiremini üle.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen