D

 Ui jeerum mis idee mulle praegu pähe kargas! Seotud minusuguse ludri ja pisut laialilaotud olekuga ja segaduses tegelase tuleviku plaanidega. Kuna idee on pisut pöörase vôitu siis ei julge seda siin avaldama hakatagi. Aga idee ise mulle koledamal kombel meeldib, nôuab aga pisut uurimist ja rohkem infot. Ja muidugi seedimist. Nimetagem seda siis edaspidi projekt "D"-ks. et voila!!
Praegu aga Wall Street - Money Never Sleeps. Algus on juba paljutôotav. Kuidagi väga sobiv hetkesse. Pluss Franziskaneri LEICHT Weissbier neerude rôômuks.
Pilt

Prill

c'mon kui ühe mehe ôhtueine maksab sama palju kui teise mehe kuu sissetulek (ja täpselt üks ôhtusöök kahele ühes korralikus restos just ühe Eesti töötu kuu abirahaga vôrreldav on), kes selles siis süüdi on? Riik ka kôiki kättpidi talutada ei jôua, kuigi Eestis selleks tôesti arenugruumi on. Samas siin lääne pool on olukord parem ja seda kasutatakse ikka (just eriti igasugu türklaste ja tumedamate tegelaste poolt) rämedalt ära (statistika ja niisama vaatluse tulemus). Kade olla nende peale, kes endale rohkem lubada saavad on eriliselt labane. Ja kogu vastutuse ja närvirakkude hind, mida môni pole elu jooksul grammi jagugi vôtta suutnud. Mis sa siis vigised. Enamasti on need ka suuremad tööandjad eks. Muidugi on oluord hetkel eriti närune ka muudest teguritest tulenevalt. Aga siuke ärplemine nö 'jôukamate' kapsaaeda ja teiste rahakotis sobramine ajab mul ikka hinge täis.
See selleks. Ma vôitsin täna miskit. Ôigemini vôitsin teab kuna juba, ag täna sain sellest teada. Kohvetasime E-ga parajasti hommikukohvi köögis, kui üks doktorant ka sinna peatuma sattus. Ja siis mainis fakti. Muidugi huvitav tôik, et ta mu nimegi üldse teadis, aga nii ma siis sellest teada sain. Nimelt veebruari firma ajakirjas vôtsin mingist pildimängust osa külla jah, aga vôitjate nimelisti ei olnd suvatsenud kaedagi.  Ja rôômustav ei ole üldse see, mida vôitsin. Auhinnaks oli lihtsalt mingi vidin, miski iPodi/Phoni päikselaadija. Mis tegelt kulub ära küll. Aga et 1500 osavôtjat oli siis kôigi Euroopa filiaalide peale kokku, 30 valiti välja ja Saksast vist ainult 3-4 ônnelikku. Meie Müncheni filiaalist siis mina ainukesena :) Nii et päev algas armsasti. Imelik, et sellest mulle selle ajakirja kaudu kuidagi teavitatud poldud, et peab seda küla pealt kuulma.
Pealelôunat oli silmaarsti. Juba ennemuiste aeg oldi mind sinna kamandatud, aga rahuldusin siiamaani alati prillipoodide kohalike spetsialistidega. Nüüd aga otsustasin, et seekord vôiks ikka korraliku uurinug läbi teha, sest prillid on nôrgaks jäänud, mistôttu on silmad kole ruttu väsinud ja vesised  ja üldse tekkis plaan endale lôpuks  läätsed muretseda. E sôidutas mind kenasti kohale ja lubas ära ka otsida, aga nii palju tüli ma talle enam tegema ei hakanud. Siiski kogu teema kestel skoorisin ta visiitkaardi lôpuks rahakoti vahele ja nüüd on mul ta number ka ilusti olemas. Ja temal mu oma ka :) Arsti sônul mul on tôesti tundlikud silmad, isegi prillidele ? Aga prille peaks nagu kandma. Midagi selle tundlikusega erilist ette vôtta ka ei saa. Ja vasak silm mitte ei näe kolmekordselt vaid kuidagi dünaamilisemalt tôesti. Läätse-teema vist matan ikkagi maha, ei tea kas viitsin jännata. Tahaks hoopis ilusaid ja fänsisid prille, mida kannakski tôesti koguaeg. Selleks kuluks aga küll üks nôustamine jälle ära ma arvan.

Jänesekari

muudkui külvatakse üle nende shokolaadi jänestega. Pühad ammu läbi, aga ikka nad leiavad tee mu juurde. Aga no mis mul shokolaadi vastu ikka on eks. Kuigi täna töö juures oli paras vôitlus shokolaadiautomaadist eemale hoida. Aga no hoidsin. Sôin küll taas poole rohkem kui eile, lôunaajal ikka korraliku liha ja kardulas ja ôhtul viidi sööma.
Aga homme siis ei miskit sealiha, hoopis jänes ;)

Päikeselaeng

Pühad läbi. Munadest polnd muidugi haisugi. Ei onud mul neid koju varutud, rääkimatta veel miskit värvimisest. Sai hoopis metsikumal kombel päikest endasse ahmitud ja sporti tehtud. Ühesônaga patareid said korralikult laetud ja nüüd vôib, nina ja kôik muud sôôrmed ôietolmu täis, trall edasi minna.
Pilt

I just came to say hello

ma tegin siin paar päeva tagasi endale heast peast leivavahtu. magustoit, mida sai ehk  viimati pôhikooli ajal tehtud, aga tollal ikka ôige pidevalt, oli kuidagi häbematult unustustesse varjunud. aga see on ju nii hea, nagu üldse kôik leivamaitseline, ja lihtne! nii et kui môni välismaalane järgmine kord tahab, et ma miskit eestipärast kokkaks, siis tean mida magustoiduks teha. pohlamoosi ja miski kohupiimavahu-kreemi sarnast juurde, et asi veits fänsim ja müüdavam ka oleks. ise söön seda muidugi kôige meelsamini lihtsalt piimaga. môtted sellele läksid seetôttu ilmselt, et keegi hiljuti just küsis, et kas ma küpsetan tihtilugu eestipärast. ei mäletagi kes, igastahes kehitasin ôlgu ja mainisin, et ega see meie köök saksa omast suurt ei erine ja noh kokkamisega on need lood niikuinii nagu on.
söögist&kaalust nii palju, et viimased ôhtud olen vôitluses ôhtul hilja veel miskit maitsvat pôske pista mina peale jäänud. eks need esimeste päevade vôitlused sisseharjunud mônusate harjumuste vastu kôige rohkem higi ja verd nôua. ja sporti olen ka rüganud. pooleldi peki pärast, pooleldi jume pärast muidugi. üleeile tund jooksu, tund rulluisku ja eile veel pikem rulluisuring. täna ka rulluisk. kuigi ühest kohast mu muidu nunnud rullid hôôruvad ja sinna kohta on mul vist juba auk sisse kulunud. aga see on hetkel teisejärguline muidugi. paar kilo vaja kiirelt alla saada, sest mul on isu tekkind shoppama minna. môni mônus idee on peas, mida soetada. samas tegin endaga diili, et nii kaua kui kaal 57 (vôi vähem muidugi) ei näita, ei lähe kuskile.
ja eile veini-sumiseva peaga toimus hoopiski miski selginemisehetk. viimasel aja prioriteedid olid kaaluakausi kuidagi väga ebaühtlaselt ja vale rôhuasetusega looka vajutanud. aga eks süüdi ole ka järsku ôuele saabunud kevad ja päikeselaviin, mis ikka meeled segadusse ja möllama ajab.  selginemishetk tekitas sellise väga mônusa rahu tunde meeltesse.
ok nüüd mune värvima.......NOT!

Pilt

pontshik

neli vaba päeva. kirjutamismaraton mingu nüüd lahti. kuigi mul seda kodus kirjutamise vöi löputööga tegemise harjumust eriti pole, sest no peale 10tunniseid tööpäevi lihtsalt ei viitsi enam. nii motiveeritud ja ôhinal ma lihtsalt pole. Samas kirjutamine on lihtsam, haarab sind kiiremini endasse. Ei teki selliseid aju-blokke, kuhu vôib vahel liiga kauaks toppama ja närvitsema jääda. 

Aga ennem lähen jooksma. Ma ikka ei suuda end kuidagi soovitud vormi viia. Loomulikult pole ma paastumise-organismi puhastamiseni ka jôudnud :) Praegusel biergartenite ja väljas istumiste ajal ei ole mötet end sellega üldse vaevatagi. Ainuke puhastav tegevus on see, et söön iga päev ühe kiivi ära :) Aga tunne on pontshik ja ebamugav. Mingit köhurasva vöi siis neid armu-sangakesi (nagu prantslased neid hellitavalt nimetavad) mul pole. sixback sünnist saati kôhul. kogu rasv koondub rämedalt kintsudesse. ja ma ei leia ega leia motivatsiooni, mis sunniks toiduportsioneid vähendama vöi vähe rohelisemat ja lahjamat sööma. bayeri mees imetleb ka igat rakku, nii et see ka suurt ôhinat ei tekita kui juba niisama heast peast jumaldatakse. minu isusid suudab tavaliselt taltsutada ainult armundud meel...no teate küll kus ainult öhust ja armastusest eksisteerikski ja kuidas veel. nii et dieedid ja paastu-jama lükkame sujuvalt kôrvale, peaks hoopiski ära armuma.... kellessegi

see on vist väike reegel, et kui üks päev läheb omadega täitsa nihu igal rindel, siis järgmine on tasakaalustuseks kohe eriti rôôsa. Ja kui tagasi möelda ei läinud ju suurt midagi metsa eile, lihtsalt tuju oli tapvalt kehv. Äkki ehk seepärast, et Hitleril oli sünniaastapäev vôi miskit.
Aga täna oli igavesti vahva ja seda rôkkavama rinnaga sai ka päikest tähele pandud. Muidugi v.a. see tôik, et ta mu kantiinest kaasa pistetud  pühadejänese kibekiirelt ära sulatas samal ajal kui ma terassil uue sarmika G-ga lôunatasin :) Löpuks sai siis see asi ära tehtud. Kelmikate silmadega noormees tektias lôpuks tôesti tunde nagu oleks natu nagu date, mitte niisama pooleldi kolleegidega lôunatamine. Aga egas ma ise parem pole eks oma pideva itsitamisega. Hoopis teine asi oli soniga stiilset pariisi poissi järsku ülikonnas näha.
Lisaks üritasin  täna verd loovutada, aga jälle saadeti mind minema. Küll meeldivalt ja mu nôutut nägu nähes pisteti shokolaadi kotike ka näpuvahele, hoolimata sellest, et ma seda eriti välja polnud teeninud. Ikka see hemoglobiin. Neli korda vöeti vereproovi, et äkki sab ikka normi täis. aga ei miskit. Kästi välja puhata, maha rahuneda ja punast peeti süüa. Ja siis tagasi tulla. Maha rahuneda mul küll vaja pole, siuksel rahulikul ja apaatsel tegelasel. Aga peeti ostsin endale nüüd küll.
Bayeri mees ka muudkui annab endast märku. Kolmapäeval plaanib jälle siia tulla, väike linna ja ôhtusöögi tiir taas. Näis kuidas see siis lôpeb. Lôpeb ehk ikka täitsa ära.

niih nädalavahetus oli nii tihe, et reede iseenesest tundub juba mägede ja jögede taga. Reedel peale tööd söidutas E mu armsasti koju, jöudsin oma toa kiirelt enam vähem korda sättida ja dushi alla käia ja lahti ta läkski. Algas kuumalt, sisse mahtus öhtustamine Augustineri brauereis ja Müncheni peal ja üleüldiselt ...toredalt. mönus päikse-ere hommikustamine, rulluisutamine, jooksmist, käes hoidmist kuu-vanust mehepoega. Esimest korda hoidsin nii pisikest tegelast käte vahel üldse. Varem olin siukstest asjadest ikka sujuvalt mööda hiilinud. Aga ei olndki nii hull. nii et sai uudistatud teineteist päris pikalt. Grillimist, veel päikselist biergartenit. liialt palju könesid ja sms-e. ehk siis tülpimust teatud inimesest.
no ja nüüd vöib uus kuum nädal alata :)

bzzz

sain oma romantikaannuse kätte armsasti. vöi noh midagi sinna kanti. sai vahelduseks seesama pölis-bayerlane ära vörgutatud. tuleb välja, et ta on ikka sügavate juurtega siin kinni ja seega üsna pönev ja hariv tutvus jälle :) ma olen viimsel ajal kole uudsihimulikuks muutunud. ja rohkem huvi siinse kultuuri ajaloo kohta tundma hakanud. muideks lisaks Hitlerile on siin ka vanem ajalugu üsna pônev :) Kuningas Ludwig II paistab eriti siinkandis kuidagi tihti teemaks.
Aga siis Bayeri mees, olgu ta siis T. Elab siit ca 100 km kaugusel sellises 40 000 pealises külakeses ja eks need ole eriti ehedad eks. Lähen vaatan ilmselt koha üle ka lähitulevikus, sest nii palju kuulnud sellest juba. Ta on oma linnakese töeline patrioot, omavalitsuses jalgupidi sees jne. Nojah nädalasse mahtus restosid, linna jne.  München on Saksamaa Pariis! Näitas mulle nii möndagi toredat siin, lisaks sellele et ta üldse siin pendeldada viitsis. Aga ma pole ju enam harjunud...eelköige mu nahk.  pole värskelt raseeritud lôuaga enam harjunud ja nüüd mul ongi lôug marraskil :-D Pole varem sellist asja olnud ausalt öelda. Eks ma nüüd siis määrin haavakreemiga, et no väga jäädavat märki ei jääks. hullumaja .

Aprill

Vastik ja tujukas 'naljakuu'! Magamattus teeb emotsionaalseks ..... ja maiaks....   magusat pole ainult läheduses ollagi













Pilt

pühapäeva pônevus

vôi siis miski siuke skooritud peojärgne elevus. Pühapäevad on ju siuksed ôudsad ja igavad, nö perepäevad. vahelduseks ka miskit muud. telef. on punane ja päike sirab eredalt.

Täna käisin uisutamas ka...no ütleme nii üle kolme aasta taaskord. Algul oli küll pisut kôhe, sest esiteks rajad tundmatud ja pidurid on ka läbi. Ei tea kas neid vahetatakse... tunne ütleb, et vahetatakse küll.




Pilt

paast ja paradiis

Täiesti metsik, kuidas siinrahvas pidutseb. Hea küll Oktoberfestile ma juba korraks pilgu heitsin, aga öige pögusa. Seekord siis öigesti sinnasamma kevad-oktoberfestile. Kui kolleegidega istusime rahulikult väljas, siis seekord prantslastega sai ikka korralikult hallis möllatud. Siuke möll ja juba kell 19 öhtul. Suur saal paksult laudadel ja igas vôimalikus vahekäigus ja sopis tantsivat rahvast täis. Enamus rahvariietes, ehk siis nendes Lederhosenites ja  Dirndlites. Mu tuttavad môned prantslasedki olid endale vastava riietuse juba hankinud, nagu vist enamus kes siia möneks ajaks pidama jäävad. Küll muretsen endale ka peagi.
No ja pole kaua nii lôbus olnud. Oli Lederhoseneis Thomaseid, oli pariislikult stiilseid  Guillaume. See G nimi hakkab mulle saatuslikuks saama ma ütlen. Oli ahvatlevaid pakkumisi, millest ma lisaks sellele, et ma ainult ühe Maßiga piirdusin (ok, liiter 7-8 % jooki ikkagi), ka suutsin ära öelda.... kuigi üsna raske südamega vist. Ise ka ei usu kui ontlikuks on muututud. Oli metsikumat sorti tantsu-vihtumist, millist kogemust mul ongi vist ainult bayeri meestega olnud. Tantsulôvid :D
Aga see uus G siis kutsus homme löunatama, siuke seltskondlikum prantslastekeskne jälle. Sellest ma töenäoliselt ütlen küll ära, aga fakt on see, et me töötame ühes firmas ja körvalmajades :)

Salvator

Nädal: môtetu. v.a. ehk seltskondlikus môttes. Lobisesin üks ôhtu pikalt liibüalasega, kes täiendab siin Saksamaal oma diplomaadi haridust. Mees on selgelt revolutsionäär ja üritab siinmail tôelist olukorda levitada. Kuigi no lôppkokkuvôttes vist taanduvad (vôi alluvad) kôik kôrgemad jôud, poliitika ja meedia eesotsas muidugi, ikkagi vist bisnessile ja al-Gaddafil on selles suhtes haaret igal pool. Muide mehe üks poegadest elas mônda aega lux elu siinsamas Münchenis ja oli siinses tehnikaülikoolis isegi arvel :)) Selge see, et ülikooli ta ilmselt tihti ei jôudnud. Kui revolutsioon lahti läks, siis pistis ta küll neljatuulepoole plehku.  Müncheni ja Gaddafi seosest veel nii palju, et tema on rahastanud siinse moschee ehitamise. .. mis muideks näeb välja nagu mingi raketibaas vôi tuumajaam. Haaret sel mehel on rohkem kui vaja ja muidugi ehe diktaatori veri. Väga kuri kombinatsioon. Mul tuli kananahk ihule kui ma teda esimest korda kunagi uudistes nägin... vist oligi seekord kui ta UNO mingil konverentsil oma raevu valla lasi. No huvitav kuidas see asi lahenduse leiab. Kuigi  ääriveeri üritatakse sealsesse sôjaolukorda ka lääne poolt panustada, eks näiski kas vôidule saab demokraatia ja inimôigused vôi siis puhas äri. Läänele on ju ikkagi kasulik, kui sealne monopoliitlik loodusvarade äritsemine jääks nii nagu ta seda praegu on. Ja ta on ikkagi peaaegu ainuke valitseja maa vabanemisest saati olnud. On seal seega ikkagi üht-koma-teist kujundanud. ühe pôlvkonna jagu vähemalt.

Kange 'paastu-aja' ôlu ka nüüd ära proovitud, mis maitseb imehea, pisut isegi magus, aga seda salakavalam ta on.... nagu vist kôige säärase moosisega. Aga homme lähen vististi taaskord seda mekkima, seekord hunniku prantslastega. Nad on vähemalt môôdukad. Teab kas ühe Maß-ôllegagi (liitrine) hakkama saavad. Väiksemas koguses seda ei jagata :)

Nädala keskele mahtus veel taaskord väike ebameeldiv kogemus, kui ..noh ..väevôimuga üritati miski lähenemiskatse teha. Väga vastik. Üldse on olek nagu teine süütuseaeg. Ei no tôelpoolest, ennast ajab ka naerma, ainult et, ega see naer enam nii süütu küll pole. Pigem siuke irooniline irve.

Aga üldiselt olen liialt go with the flow viimsel ajal  ja ega see erilist head ja meelerahu ei too. Sihitus on see eriti môtetu olek teatud aspektides. Just sellistes, kus asjad on enda teha ja ainult enanst puudutavad. Ma ei pea silmas selliseid teisi-inimesi puudutavaid olukordi... sellistel puhkudel on liigne sihilikkus kohati vist isegi laastav. Selline ennast puudutav kaugemate eesmärkide puudumine on aga lausa ohtlik ...  arvestades tänast meeleolu...

Pilt

Lôbu täis ôhtu... aga kuidas ma tasun inimesele kes puht mehelikust uhskusest ei lase niikuinii endale välja teha vôi kuhugile kutsuda???
mis ma pean talle koogi küpsetama vôi? mida pôrgut...

Pikkpoiss

Mitte pikk poiss vaid pikk päev tegelikult. Algas kell 3 öösel kui ärkasin unenäo peale, milles me E-ga üritasime peaaegu ta naist petma hakata, aga viimane sai ônneks viimsel hetkel jaole. Ôigemini eriti ônnelik ma tol hetkel muidugi selle üle polnud. Igastahes pidin karistuseks nende lapsi hoidma. Tööle jôudes kindel siht silme ees, et peaks tast nüüd ehk paar päeva distantsi hoidma, kui juba siuksed unenäod. Aga nii kui esimese kohvi järele läksin, sai ta mulle köögis jaole. Jutuastasime pisut ja kuidagi jutukäigus mainisin korraks, et mul on kôrv häirivalt lukus. Ühe poolega tôesti miskit peaaegu ei kuulnud. Tsakk, otsisid E ja K mulle firma arsti telefoni numbrit, järgmine hetk juba helistas E, et tal siin üks patsient pakkuda ja järgmine hetk  juba istusin ta autos. Kuigi arstini on oma paarsada meetrit ainult. Firmaarst vaatas asja ja kamandas nina-kurgu-arsti visiidile. Kuna me juba seal olime, tahtsin oma silmi ka kontrollida. Sellest käigust ka muud rohkemat kasu polnud, hoolimatta sellest et noormees mu silmi pikalt testis, löpptulemus oli ikka see, et saadeti silmaarsti juurde ikkagi. Mu vasak silm näeb kolmekordelt :D  Samal ajal aga olid E ja valvelaua löbus onu mul kohaliku körvaarsti juurde aja sebinud ja E söidutaski mu kohe sinna ka. Nii, et sai professionaalne abi ka kohe. No ma ei mäleta siukest hoolitsemist isegi mitte plikanähvitsapölvest. Arstivisiidid on niikuinii enamvähem viimane vöimalus ja niisama lihtsalt, eriti veel siuksete nö 'häirete' pärast end eriti ei liiguta. Aga olgem ausad, häire oli ja sellele visiidile oleks ilmselt pidanud varem-vöi-hiljem minema.
No ja eks E sellise hoiaku pärast ma nii ära kiindunud ilmselt olengi.
Ja öhtukohvi juurde hörgud pralineed :)

 Peale tööd käisin veel ühte elamist kaemas. Ahjaa sellesse teemasse veel nii palju, et see pühapäevane visiit. Mees oli muhe, kuigi välimus ehmatas küll alguses ära. Siuke Rumsais. Aga jutu jätkus kauemaks. Elamine - ei. Mu praegune on palju parem. Spontaanselt sai veel sumedal öhtul teist elukohta kaemas käidud. Suur ja ruumikas, aga ka kuidagi ajast ja arust. Aga pakkuja mees oli pönev, lennupiloot nimelt :) Mul vötavad siuksed mehed kohe jala tudisema. Ja täna, elamine ilus, aga no üürija oli siuke kohtlane veits. Nii, et vist enam ei viitsi selle teemaga jamada. Mul on praegu ikka päris kobe see värk siin.

Ja päeva löpus öhtusöök Münchenisse reisinud värske söbraga, keda tegelt olin köigest ükskord näinud, aga tol korral jätkus juttu kauemakski. Nagu tänagi tegelikult. Huvitav tüüp (poliitik). Kuigi, kui jutt läks lôpuks sellele, miks ta siin on,  pidin mehepoja löppkokkuvöttes  ikkagi keset ööd linna peale hotelli otsima jätma. Päris mitmeil pôhjusel.
Ok head ööd.

Ega ometi jälle!?

Paastuaeg on käes, juba mönda aega.  Sellega on seotud tegelikult omamoodi see Paulaneri kange-öllele minek kolleegidega (lükkus järgmisesse nädalasse töötempo töttu). Sel öllel on oma ajalugu. Nimelt ennemuiste aal, kui mungad veel ölut pruulisid, siis paastu ajal tehti see eriti kangeks ja rammusaks, kuna sel ajal ju söömine oli üsna piiratud eks. Praegu on sellest muidugi kujunenud siinne kevadine Okoberfest, ehk siis ka öllekelder on paksult täidetud laudadel tantsiva rahvaga. Ja ikka rahva-ölle muusika saatel. Niimoodi siis paastutakse ülikatoliiklikus Bayerimaal.
Aga mitte selle kange-ölle vaid muude allikate kaudu see paastumiseteema muudkui trügib ligi. Ja on mind kole kibelema pannud taas miskit sellist segast, aga puhastavat ette vötta. Kogu olemine on pisut rämpsu täis. Pekk muidugi kaasaarvatud. Täna jäi körvu Neera joogi paast. Ja selle ma ette ka vötan. Järgmise nädala teisel poolel teen algust, kui ma jöuan siirupi selleks ajaks ära hangitud.

Aga homme on miski huvitav kokkusaamine Nimelt ma siin korraks järsku ärkasin ja miskipärast arvasin, et mu üürileping löpeb samal ajal kui löputöö, ehk siis kuu aja pärast, ja aktiveerisin kiirelt ka oma elamis-otsingu kuulutuse. Muidugi üürniku-tädiga eile rääkides, mainis ta, et meil jäi ju lepingu löpp lahtiseks ja temal oleks pigem hea meel kui ma möneks ajaks veek jääks. Selles suhtes on rahu majas, aga ühendust on vötnud paar inimest juba. Üks neist on eriti toredas asukohas, seega saan pakkujaga homme kokku ka. Kuna sealsamas on siuke tore kohvikute piirkond, siis on plaanis algul kohvi ja siis elamise ülevaatamine.

Nii aga nüüd tv, 'Lolita' jookseb. Film mida ma olen alati vaadata tahtnud, sest Kubrick'u teos. Ma ainult tema filmidest toituksingi.  Raamatut olen ka kunagi sundviisiliselt lugenud... siis kui polnud ilmselt sugugi küps veel selleks. 

Liibanon

Ma nüüd vaatan riburada pidi eesti tv-d ja nii Kolmeraudses kui Q-s on muidugi teemaks Liibanon, kuidagi ääriveeri olin sellest jalgratturite intsidendist varem ka kuulnud. Kole lugu ja ma ikkagi väga loodan, et asi laabub positiivselt.
Samas teeb nati nalja see suhtumine, et Liibanon on nüüd ohutsoon ja pläplä. Hull on see kes sinna lähiajal reisida plaanib jne.  Eks riigi kohustus ole vist hoiatada jah. Samas mina läheks hommepäev sinna, muidugi ka teatava eeltööga jne. Kuigi pöhimötteliselt araabiamaad mind ei tömba, aga Liibanoni, ehk siis araabiamaade Shveitsi läheks küll. (Muide Liibanoni araabiakeele dialekt on nagu araabia prantsuse keel, siuke pehmem ja romantilisem). Sellesse pisikesse maasse mahuvad ära nii rand kui mäed ja üldse palju ilusat ja maitsvat. Muidugi ma läheks ka seetöttu, sest  tean nati rohkem sellest maast ja mul on palju liibanonlastest söpru ka, kes ilmselt üsna adekvaatseid soovitusi annaks vöi siis koha peal oma hoole alla vötaks. Ja kindlasti ma sinna jöuan ka kunagi. Olgu siis ära märgitud, et mu ex enne G-d oli liibanonlane ja olgu mainitud ka, et mitte islamlane vaid katoliiklane, nagu enamus mu sealseid söpru. Mötlesin ka pisut selle 'islamimaa' termini peale, sest tegelikult on katoliiklus ja islam seal peaaegu et pooleks. Ka poliitikas on rollid ära jaotud. Kui peaminister on islam, siis president on kristlane. vöi oli see vastupid. Aga ma eeldan, et nii nagu kirja sai pandud, kuna ex on uue presidendi üsna lähedane sugulane ja ilmselt on nad siis köik katoliiklased. Paraku on maa asetus pisut nadi, kahe vaenlase vahel ja sealt ka see viimane söjaolukord. Ja muidugi  Hispollah, mida mu liibanoni-söbrad köik ühest suust väidavad palestiinlaste organisatsiooniks. Aga nii see vist ikkagi ei ole.
No  aga sinna-maale ma läheks reisima küll.
Üldse siuke rahvuslik hirm ajab mind natu turri. Nagu siin Saksamaal ollakse Jaapani katastroofist nii shokis, et suletakse (vöi plaanitakse sulgeda) muudkui tuumajaamu riburada pidi, mille eest mitte ainult siinsed elanikud räiget hinda ei hakka maksma, vaid ka kogu Euroopa vähemalt. No ma loodan, et prantslased jäävad nati külmaverelisemaks. Huvitav kas Sarko tegi selle Liibüa ataki, et tähelepanu tuuma-energialt sujuvalt muule juhtida. Sealne 80 % tuumaenergiat ja lisaks export-tulu, sellest loobumist küll see riik endale lubada ei saaks. Eriti kui juba mönda aega tituleerivas möningad selased maj.spetsialistid maad pankrotiseisusesse. Ja no ma tegelikult olen üldse pisut segaduses hetkel, et nagu kaotame ära tuum-ehk siis saastavuse suhtes köige puhtama - energiaallika ja hakkame aga taas vöimsalt CO2-te tootma? Taastuvate energiaallikatega ei toida sa ühtki tehast vöi linna ju ära, see on ka pisut naivistlik lootus vöi mis? Ja millest see nö kliimamuutumine ja sellega kaasnev kogu kupatus (ehk ka teatud looduskatastrofid), kas mitte just co2 ja siukste saasta üleküllusest atmosfäris (kui üldse inimtegevuse möju sellele on). Ma ei ole eriline keskonna teadlane ja suurt ei viitsi uurida ka. Aga fakt on vist ikkagi see, et kui siin Euroopas üldse mingi maavärin vöiks olla, mille vastu tuumajaamad on ikkagi kindlustatud (Jaapani oma oli ju ka, tsunaami lihtsalt pani asjale punkti), siis tsunaamit siia vaevalt oodata on eksju. Nojah ühesönaga on hetkel hullud ajad, sealt vist see 2012 aasta maailmalöpu ennustus ka. Seda see vist tasapisi tähendab, sest ajaloolised muudatused on käimas.
Noja löpusönaks siis see, et siinses ühes liidumaas said rohelised vöimule. No see on ka juba midagi ajaloolist omamoodi.