pontshik

neli vaba päeva. kirjutamismaraton mingu nüüd lahti. kuigi mul seda kodus kirjutamise vöi löputööga tegemise harjumust eriti pole, sest no peale 10tunniseid tööpäevi lihtsalt ei viitsi enam. nii motiveeritud ja ôhinal ma lihtsalt pole. Samas kirjutamine on lihtsam, haarab sind kiiremini endasse. Ei teki selliseid aju-blokke, kuhu vôib vahel liiga kauaks toppama ja närvitsema jääda. 

Aga ennem lähen jooksma. Ma ikka ei suuda end kuidagi soovitud vormi viia. Loomulikult pole ma paastumise-organismi puhastamiseni ka jôudnud :) Praegusel biergartenite ja väljas istumiste ajal ei ole mötet end sellega üldse vaevatagi. Ainuke puhastav tegevus on see, et söön iga päev ühe kiivi ära :) Aga tunne on pontshik ja ebamugav. Mingit köhurasva vöi siis neid armu-sangakesi (nagu prantslased neid hellitavalt nimetavad) mul pole. sixback sünnist saati kôhul. kogu rasv koondub rämedalt kintsudesse. ja ma ei leia ega leia motivatsiooni, mis sunniks toiduportsioneid vähendama vöi vähe rohelisemat ja lahjamat sööma. bayeri mees imetleb ka igat rakku, nii et see ka suurt ôhinat ei tekita kui juba niisama heast peast jumaldatakse. minu isusid suudab tavaliselt taltsutada ainult armundud meel...no teate küll kus ainult öhust ja armastusest eksisteerikski ja kuidas veel. nii et dieedid ja paastu-jama lükkame sujuvalt kôrvale, peaks hoopiski ära armuma.... kellessegi