see on vist väike reegel, et kui üks päev läheb omadega täitsa nihu igal rindel, siis järgmine on tasakaalustuseks kohe eriti rôôsa. Ja kui tagasi möelda ei läinud ju suurt midagi metsa eile, lihtsalt tuju oli tapvalt kehv. Äkki ehk seepärast, et Hitleril oli sünniaastapäev vôi miskit.
Aga täna oli igavesti vahva ja seda rôkkavama rinnaga sai ka päikest tähele pandud. Muidugi v.a. see tôik, et ta mu kantiinest kaasa pistetud  pühadejänese kibekiirelt ära sulatas samal ajal kui ma terassil uue sarmika G-ga lôunatasin :) Löpuks sai siis see asi ära tehtud. Kelmikate silmadega noormees tektias lôpuks tôesti tunde nagu oleks natu nagu date, mitte niisama pooleldi kolleegidega lôunatamine. Aga egas ma ise parem pole eks oma pideva itsitamisega. Hoopis teine asi oli soniga stiilset pariisi poissi järsku ülikonnas näha.
Lisaks üritasin  täna verd loovutada, aga jälle saadeti mind minema. Küll meeldivalt ja mu nôutut nägu nähes pisteti shokolaadi kotike ka näpuvahele, hoolimata sellest, et ma seda eriti välja polnud teeninud. Ikka see hemoglobiin. Neli korda vöeti vereproovi, et äkki sab ikka normi täis. aga ei miskit. Kästi välja puhata, maha rahuneda ja punast peeti süüa. Ja siis tagasi tulla. Maha rahuneda mul küll vaja pole, siuksel rahulikul ja apaatsel tegelasel. Aga peeti ostsin endale nüüd küll.
Bayeri mees ka muudkui annab endast märku. Kolmapäeval plaanib jälle siia tulla, väike linna ja ôhtusöögi tiir taas. Näis kuidas see siis lôpeb. Lôpeb ehk ikka täitsa ära.