Orhidee

Täna olin oma esimesel matusel Saksamaal. See vinge naabrinaine kes oma 88 eluaastani, küür seljas ja jalg enam väga ei kandnud, kandis pantrinahkset kasukat alati üll. Alati terava ja humoorika ütlemisega. Meie poja oli talle väike prints. Matused olid ilusad, kell 13 päeval, päike siras, väike ilus katoliiklik surnuaed ja see ärasaatmine toimus kôik väljas. Väga meeldiv ...ee pastor? (Pfarrer vôi Pastor oleks saksa keeles, aga eesti sellist sônavara nagu ei teagi väga) oli ka väga meeldiv. Väike seltskond. Ämm äi olid ka, kui tema pikaajalised nö üürileandjad... see minu meelest oli eriti meeldiv, et nemad tahtsid ka kindlasti kohal olla. Kuigi miks peaks eks? Üks naabrimees veel ja siis kümmekond sugulast. Pärast kena lôunasöök ilusas restoranis. 

Mulle see daam väga meeldis. Poja kutsuski teda ka vanaemaks...egas tema tea kui palju ja kes need kôik vanaemad on eks. Poja sünnipäeva teadis ta kohe, sest kui me haiglast koju saime, oli suur kimp roose ukse ees ootamas. Minu sünnipäeva avastas ta üldse teistmoodi. Me kui töötavad inimesed, olime päevasel ajal üldsjuhul mitte kodus. Aga siis oli tulnud pakk kuskilt Eestist. Ilmselt oli uurinud nime ja marke seal peal jne.. Ja viis kuidagi asja kokku omadega. Ja siis igaks juhuks oli mu mehelt ka trepikojas veel täpselt järgi uurinud. Sünnipäevaks oli mulle Moet shampanja ja Orhidee ukse taga.. Kui esimesel aastal see orhidee ôitses pool aastat umbes ja siis oli paus. Ja siis jälle ja paus. Siis sel aastal on see orhidee ôitsenud pea aastaringselt. Veebruaris läks lahti, oktoobri keskel olid viimased ôied. Ja nädal peale seda  hakkasid taas uued pungad tekkima ja üks uus haru kah!!! Ma olen seda lille oma kuningannaks kutsunud, sest tal on nii erilised värvid. Aga muud pole nagu teinud, kui kastnud. Mulda pole vahetanud vôi ümber istutanud, rääkimatta mingist väetisest. Aga ma ikka imetlen teda, ja räägin ikka kui ilus ta on :) Segane eks. See daam oli üldse lillede madaam. Tal oli väike aiake, täis igasugu pisikesi ja suuremaid lillepotikesi, rääkimatta kodust. Isegi vannituba oli rohelust täis. 

See matus oli ilus ja südamlik, korraks tuli isegi klump kurku.. Viimane matus oli onul...siis ma ei suutnud end üldse talitseda. Pisaratega siis. Ilmselgelt on vahe, kas on onu  kes peaaegu su isa eest olnud, vôi siis äge naabrinaine. 

No ja siis..ôhtul tuleb sônum ilusalt Chrisilt. Vôi ma ei teagi kuidas ma teda toona blogis nimetasin. Et ühine sôber Dhruv abiellub, Bolliwood, särgid-värgid...et äkki on vanu pilte. Mina pole mingit kutset saanud ja ilmselt ei saa kah. Aga piltidest vôib hea kollaazi kokku saada. Chris muidugi mainis, et ma vôin ka tema "plus one" olla. Ehk siis kaaslane eks. Aga vot see oleks show. Olid ajad. Peaks ise lugema, mis sel 2006-2007 ajal toimus kôik ... Aga selleks ju blogi ongi eks. 

Toitumine

 Vaatasin saadet "Mehed, hakkame elama!" Väga hea saade. 

Ainult toitumisnôustajatega mina nôus pole. Igal inimesel muidugi oma keha, seedimine ja arvamus. Mina ei arva, et ühel taldrikul peab olema liha/kala, salat ja veel kartul/pasta/vms.. Mina usaldan väikelapse valikut. Et kas ainult liha vôi kartul vôi pasta. Lihtsalt hommikul sööd putru, lôunaajal pastat, ôhtul liha...jne. järjekord pole oluline. 

Minu arvamus

Surm

Eks see naabrinaise surm vapustas. Tal pidi olema tegelikult veel jala-pôlve operatsioon umbes septembri alguses. Aga päev ennem op-i ta ütles, et tahab koju. Järgmine päev veel nägin teda ja mainis et jah sai infusioonid peale...aga ilmselgelt see väga kaua ei kesta. Siis olime puhkusel. Siis jôudsime tagasi. Temaga enam kokku ei juhtunudki, sest ilmselt ta enam kôndida iseseisvalt ei saanudki. Ja siis see kollaps. Eks ta vist kuidagi aimas vôi isegi soovis seda. 

Abikaasal on ka vana-tädi (94 aastane), kes elab ikka üksinda oma majas. Igasugu hooldustöödest on keeldunud, sest umbusaldab kôiki ja kôike. Aga abikaasa vanemad ikkagi laseb ligi, kui vaja poes käia vôi arsti juures. Esmaspäeval sôitsid vanemad puhkusele nädalaks ja vanadaamile sai meie kôigi kontakt-andmed jagatud. Lisaks elab ta enda vend umbes poole kilomeetri kaugusel. 

Vastu teisipäeva ööd oli ta helistanud abikaasa vanematele kell üks öösel. Teisipäeval pidavat mu mees niikuinii läbi käima sest mingi terrassi uks on katki vôi ta ei saa seda kinni vôi mis iganes. 

Teisipäeval, mees surmväsinud kogu tööpäevast, hüppab läbi, kôik uksed on kinni, rulood on all... jne. Vana-daami vend on ka juba paar korda üritanud ühendust saada. Ei miskit. Natuke hiljem vaatas abikaasa veelkord sealt läbi. Ei miskit. Eile ôhtul ma olin väsinud nagu vasikas, helistab veel ämm, et meil on probleem. Selle daami Ernaga ei saa kontakti. Rahu oli niivôinaa läinud. Unenäod olid ôudukad ja vastikud ja siis pead seda kuramuse lasteaia värki veel tegema jne. Mees töötas kella 2st alates öösel juba. Kell 11 koju jôudes ründasid kôik järsku teda. See vana-daami vend olevat juba jälle maja juures olnud...no kurat, miks sa kohe politseid ei kutsunud!!! Siis veel ema-isa abikaasal, kes just peaks puhkama. No ilmselgelt kobis siis väsind abikaasa jälle ka sinna kohale, oli isegi kuidagi ta ema juhenduste järgi maja vôtme kätte saanud. Vôti keeras. Sai sisse. Ma ei tea mis tundega ta kôik need toad läbi vaatas... Aga mida polnud, polnud vana-daami. Politsei. Väikse pausi järel politsei kinnitas, et ta on ühes haiglas. Siiamaani ei tea, aga ilmselt ta oli endale ise kiirabi kutsunud. Ja päris diagnoosi ka ei tea ... insult käis jutust läbi. Aga kuidas ja mismoodi ta haiglasse jôudis, ei tea. Dementne on see daam kah. Arstid kinnitasid, et kôik on korras, ta on uuringutel. Aga insult on insult. Ja et vahepeal ei suudetud haigla poolt lähedasi teavitada... ausalt öelda imelik. Kergendus igastahes. No vähemalt on vanadaam kindlas kohas hetkel. Ja ma ei tea mis arstide sônul tähendab "kôik korras" insuldi puhul? Et elab? Ma ei tea.

Ja siis käivad ilmselgelt kôik lähedased silme eest läbi - enda ema, isa, ämm, äi. Vanaema. 

Naabriga rääkides sellest vana-daami surmast, ta mainis just, et tuli töökaaslase poja matustelt. Oli 28 aastasena lihtsalt infarkti saanud.... 

L'amour

Puhkus oli äge. Viis tärni on viis tärni. Ilm oli ilus ja meri oli soe. Laineid jagus, rahulikku merd ka. Väljas süües oli toit minu jaoks liiga rasvane enamasti. Isegi mereannid, millele ma lootust panin.  Hispaanlased. Hotelli hommikusöögid olid vägevad. Mina, kes üldse hommikuti ei söö, sôin endale korraliku kôhu ette. Aga nii on...heade hotellide hommikusööke ma naudin. Nina all tehakse pannkook valmis, vôi siis omlett mille iganes lisanditega sa tahad jne. No jôle imelik see inimese aju eks. Sôin hommikuti ikka alati mitu käiku ära. Aga meres suplemise ja mereôhuga terve päev väljas, tekkis see isu taas kiirelt jälle. 

Mallorcalt maandusime neljapäeva ôhtul ja pühapäeval kihutasime mägedesse hütti korda seadma..Öösel sadas korralik lumi maha. Nii et peaaegu rannast lumme. Kôik on omamoodi ilus olnud. 

Ja noh Oktoberfest käib kah. Mees on paar korda käinud ja pojaga sai ka siin suurel Saksa tähtpäeval (vaba päev, 3.okt) käidud. No Lääne Saksa nii rôômus selle taasühinemise pärast pole just. Idast ma ei tea miskit. Aga ka minu palgast jookseb alati mingi % raha Ida Saksamaa ülesehitamisele. Ja no mida nad on saavutanud.. 

Meie lähme korralikult homme Oktoberfestile, viimane päev, head sôbrad Shveitsist ja môned kohalikud. Viimane päev on alati lahe. 

Pojake harjutab end vaikselt lasteaiaga. Natu keeruline on, sest ta on minuga lihtsalt nii harjunud. Aga küll harjub ka uuega. Ja mina harjutan end ôppima jälle. 

Sel suvel oli elus vist korralik pöördepunkt... ses suhtes et mida edasi teha töö suhtes. Täielik kannapööre. 

Kurb lugu ka..sain paar päeva tagasi teada, et meie vana daam all korteris on maha surnud. Sellest 88 aastasest leopardi nahast mantlit kandnud daamist oleks oodanud, et elab vähemalt 100 täis. Septembri algul nägin teda viimati. Oli ikka nii irooniline ja naljakas nagu alati. Tema orhidee, mis ta mulle kaks aastat tagasi kinkis, on ôitsenud veebruarikuust kuni tänaseni...viimane ôis ja oktoober peaaegu poole peal juba. Ta oli hästi vaimustunud meie pojast ja tegi alati talle kingitusi. Kutsus printsiks. Tema vennaga eile rääkides, selgus, et tal oli ka poeg....nad ei olnud lähedased. Poeg vist kasvas üldse tema vanemate juures üles. Ja viis aastat tagasi pidi ta ka tema matma, abikaasa oli ta juba 20 aastat tagasi matnud. Ta oli kôige lähedasem naaber ...asi vajab seedimist. 

Lôpetuseks ikkagi rôômsamat nooti kah...kingitus.....isegi mu eelmised prantsuse kallimad pole sinnamaani jôudnud!!

°

Tänane väike vôit

No mulle need ortopeedid meeldivad. Vähemalt need kelle otsa ma olen sattunud. Muidugi see viimane on ka kirurg ja Saksa Rahvusliku Mägisuusa tiimi arst jne.. et vist pigem rohkem kui lihtsalt ortopeed. No igastahes kuskil 7 nädalat opist oli vaja kontrolli minna. Täna käisingi. Jalaga on kôik kenasti, füsio oli korralik ja seee lümfi-massaaz. 6 korda küll ainult, aga otsustasin, et ei viitsi uut retsepti otsida. Niigi tegemist. 

No igastahes jalg sirutab ja paindub juba väga häst, doktor oli ise ka üllatunud. Lihtsalt musklit on puudu. Doktor muhedalt vaatas kôik muud asjad ka kiirelt üle jne ja uuris et kas teen füsiot edasi. Kirjutas kohe uued retseptid välja, kuigi ma ei tahtnudki...ei viitsi nagu. Aga mida olin peas môlgutanud, oli reha-sport, mida fitness-stuudiod pakuvad. Selleks on esialgu vaja arsti nôusolekut, ja siis vaadata mis su ravikindlustus selle kohta ütleb jne. Aga kui arsti soovitus on olemas, siis on üsna roheline tee. 

Tegingi sellest juttu, natu ta vist nagu môtles, aga sain tema selle soovituse kätte :))) Abikaasale, kes on ikkagi pôlis-kohalik ja sakslane, rääkimatta tema vanematest..mainis, et meist pole keegi sellist asja kunagi saanud. Eks neil kôigil on suusavigastusi olnud. 

Et siis juhhuu! Aasta aega tasuta spordiklubis lihasetreeningut ja ilsmelt ka sellise stabiilsuse. Väga suunatult muidugi. Aga ikkagi sada korda parem kui 6 korda vôi 12 korda seal füsio juures sitsida.

Täna lendas südameid

Lasteaia teine päev. Poja on väga tagasihoidlik ja kogu see virr-varr ja lärm, eriti kui mingi 50-60 last väljas ringi tuuseldavad,  tundub liiast olevat. Njah mis sa teed...Omaette vôid ainult sôimata vaikselt, et no kurat miks just minul see nii keeruline nüüd peab olema. Oli minu küljes kinni ja absoluutselt kuidagi ei sulandunud. Mingi hetk sosistas mulle kôrva, et tahab sisse minna. Lasteaiakasvataja istus ka sealsamas ja uuris, et mida poiss tahab? Ütlesin ja siis ta juhatas poisi sisse ühte ruumi, kus just palju autosid ja ehitusklotse on. Seal oli teine kohe rôômus ja tegus jne... Kohe ilmus veel üks poiss kes tahtis meiega jääda ja üks plika kah. Kuna kôik kasvatajad olid väljas, paluti, et mina siis vaataks nende paari lapse järgi kah, et üks kahest kas nad on väljas vôi siis selles ruumis. See lisapoiss leidis kohe mingi pliiatsi ja palus mult paberi kuskilt leida..ja joonistas siis sellise pildi mulle. Tüdruk seal sebis ringi ja tegi tegemisi ja tuli vahel jutustama. Selline vahva. Ja siis asus ka paberi ja kääride kallale. Ja kinkis siis mulle selle pildi kôrval oleva paberitükikese. Ma kohe ei saanudki aru, et mis kolmnurk see siis nüüd on, ta pidi ikkagi seletama, et see on süda. 

Poja ka kuidagi oli rôômus oma autode ja kraanade keskel ja nagu vaatles asja ja muudkui sulas. Lôpuks kui meie aeg nii öelda läbi sai, tahtis veel väljas mängida jne.. Meie aeg, s.t. et uued lapsed esialgu on ainult kella 9st-11ni platsis. Emad vôi isad siis istuvad kuskil eemal, aga on ikkagi koha peal ja kui neid tarvis, siis on olemas. Mul endal on tulle, et lastele on see ehk natukene sujuvam süsteem niimoodi. Oleneb lapsest muidugi kah.. Näis kuidas see kôik läheb.

Peale seda kahte tundi südamete loopimist, saime veel mänguplatsil poisi sôbrannaga kokku. No need kaks on ägedad. Tüdruku ema muidugi kah :) Muidu nii tihti ilmselt ei suhtleks. Ja siis veel väike hüpe vanaema-vanaisa juurde. 

Ma ei teagi, kellele sellised päevad väsitavamad on? Mulle ilmselt. 

Oma kulude/tulude Exceli sain eile valmis. No mulle Excel igasugu valemitega meeldib :) Ja sai ka graafika muidugi lisatud ilustreerimaks, mis need suurimad kuluallikad on. Mitte et igapäeva elus midagi hakkaks kokku tômbama, aga noh..tv-internet-telefon näiteks?? Me maksame nii erinevatesse allikatesse ja kôige hullem on ikka see nö klassikaline kaabel-tv, vôi kuidas iganes seda nimetatakse. Pluss igasugu muud salapärased asjad, mis muudkui voolavad. Plusse on küll viimastel kuudel olnud palju. Kasvôi tuludeklaratsiooni teema...saime tagasi eelmise aasta eest vist minu viimase palga arvestuses pea viie kuu palga. Pea pool aastat rügamist eks. Kasulik on ülevaadet omada. 

Järgmine samm ongi fondidest ülevaade ja arusaam saada lôpuks ja siis firma. Nimi vaja leida....

Mehe soovitus oli, et selle CFA asemel vôiks Saksa maksusüsteemist aru saada :))) Jaa...seda raibet oleks tôesti hea teada jne, aga ôpe on ka paar aastat vist. Pigem süvenen mingitele konkreetsetele maksu-asjadele, mis meid just puudutab ja teen ikkagi oma CFAd edasi :) Ja kuulan tarku mehi edasi..nagu kasvôi Swedbanki Börsinädal.Nii selge jutt. Sakslased keerutavad ja mullitavad. Ingliskeelsed on paremad...aga noh..sinna jôuab veel. 

Est-ce que tu m'aimes ?

Maître Gims'i lugu. Seda lastakse isegi Saksa raadiotes. Raadio mängib mul ainult autos, aga see lugu pani kohe käima. Sônadele ei süvenenud. Palju enam selliseid lugusid pole tänapäeva uuest muusikast, mis nagu kohe kônetaks niisama lihtsalt rütmiga vôi mône sôna/lausega. Misasi selle Swiftiga üldse on, et kôik kummardavad?? 

Muidugi natu kurb sisu ...et kui ikka armastus on otsas, vôi puudub ühes suhtes. Et kui peab küsima endalt, kas ma sind armastan...vôi kas sa üldse mind armastad? Ja tekivad kôrvalteemad ja alles siis saad aru, et noh...ilmselt ikka armastan. Rütm on igastahes mônus :)

Ennast ônneks ei kôneta. Kui mul eelnevates suhetes oli tunne, et ei enam, siis oli kôik üsna must-valge. Nojah, kui see mösjöö just välja jätta. See oli on-off, ja lôpuks lihtsalt palju petmist lôpuks mängus, môlema poolt... Kole kogemus. No mida sa punnid. Mulle ikka nii meeldib see ütlus, et armastus on nagu peer, kui liiga palju pead punnitama, siis ilmselt on sitt. 

Ja petmisest...ma ei petaks oma abikaasat iial. Sest see pole seda väärt. Kogemus ju olemas. Seetôttu vist oli see mösjöö värk ikka kasulik ja ôpetlik :) 

Aga väike flirt käib alati asja juurde eks. 

Homme on lasteaias esimene päev! 

Nädalavahetusel Austriasse lennushôule!! 

Ja siis...Mallorcale randa 10ks päevaks. Viis tärni, särgid värgid :)) 

Seekord sai nii otsustatud. Olgem ausad Mallorca pole mul kunagi mingi favoriit just olnud puhkuse suhtes, aga eks septembris on kogu see jant juba rahulikum ja vist isegi peredel just mônusam. No eks näe siis. 

Menüü

Ma küll tean, et Jaak Roosaare on hetkel madalseisus...just emotsionaalses môttes. Aga minule tegi ta elus tegelikult ilmselt paraja kannapöörde ja korraliku silmade avanemise. Kuigi ta oma raamatus "Rikkaks saamise ôpik" esimestel lehtedel märkis ära, et ära mängi teiste rahadega. Ju siiis ikka usaldas kedagi liialt ja usun, et elab ka asjaolusid tôesti väga sügavalt läbi. Ja samas ma veel nii tark pole, et neid tagamaid täpselt aru saada. 

Aga...leheküljeni 44 vôiks iga, absoluutselt iga! inimene, selle raamatu ette vôtta. Môtteaineks. Ei pea huvituma rikkaks saamisest vôi investeerimisest. 

No minu jaoks avas tema raamat silmi. 

Kodukanana pesu triikides lihtsalt jäin tema youtube videot miskist investeerimis festivalilt näppu. Mitte et oleks seda investeerimis-värki üldse jälginud jne., vist lihtsalt ei viitsinud muud otsida.  Algul veel môtlesin, et kes see noor tolk üldse on?? Aga siis jäin kuulama ja no kulda ainult lahmas. Naersin südamest.

See oli vahetult enne Eesti reisi juuni lôpus. Siis ma emale mainisin, et tahaks tema raamatut ka lugeda, sest mehel on nagu jalad maas ja huvitavalt räägib. Ise ei jôudnud muretseda, aga ema muretses ja saatis järgi. 

Ja tänu temale hakkasin kuulama riburadapidi Peeter Koppelit, noh ..Raivo Hein oli juba varem teada, aga temalt saab ôppetunde pigem siis, kui sa tôesti midagi juba teemast jagad. Keegi Kertu, keegi Kristi, kôik väga huvitavad ja inspireerivad. Lev, Ingmar! Ääretult motiveeriv!

Lev Dolgatsjov ütles minu jaoks kuldsed sônad...kui sa ei pea restoranis menüüd lugema paremalt vasakule, vaid vasakult paremale, siis sul läheb juba hästi :))) Minul veel nii hästi ei lähe.

Nii lihtne eks :)

Ja mina ei peaks ju tegelt päris algusest algama. Ja ma teen juba seda CFA-d mis just nendel teemadel räägib. Aga selgesônaliselt aru saada mis on mis, on ikkagi kôige lihtsam oma enda emakeeles. Tarmo Tanilas ja tema ääretult adekvaatne noor seltsiline Andres tegid mulle asjad hästi kiirelt palju lihtsamaks! Nii selge ja lihtsustatud jutt! Mina siin pusin kôrgema matemaatikaga, aga kui asi on pôhimôtteliselt selge, saab ka sellest matemaatikast jagu. 

Ühesônaga on mul hetkel palju môtteid ja tahtmist tegutseda, aga jah. Vabandused vabandused...3 aastane jôlgub järgi nagu hunt ja ei taha emast sammugi eemal olla. Järgmine nädal algab lasteaia prooviaeg. Näis kuidas läheb. Ja siis môtled et..no meil küll selliseid prooviaegu polnud..Aga noh, nii see tänapäeval on ja eks see tegelane ongi mulle kôige tähtsam. Eks ta kasutab olukorda ka julmalt ära.

Siiski aega on vaja, tahaks lihtsalt omadest asjadest ülevaate saada ja siis kiiremalt mingites suundades tegutseda. Firma vaja niikuinii luua jne. Aga kus? Saksas? Eestis? Vôi äkki hoopis Luxemburgis? 

Ja siis vaatad neid investeerimiskoolitusi ka nagu natu siukse kulm-kortsus olekuga, eriti just mis siin Saksas pakutakse.  Nagu näiteks neid facebooki reklaame, mis lubavad mul kuuga 20 kilo alla saada! 20 kilo??? Ma oleks 45 kilo siis ju!!??? Mis môttes? Kuu ajaga? Kont-ja-luud???

Valge Mees

Kas valgena sündinud ja veel mehena (no päriselt...mittte mingite lisa X kromosoomidetta) ...üldse enam ôigusi on?

Olympia naiste boxi tulemuste peale läheb mul paraku süda pahaks ja veri keema. Kas tohib üldse nii enam end väljendada? Mina, kui mitte-sakslane, ehk veel tohin. Sakslast tembeldataks kohe natsiks...vôi nohh... ekstreem-parempoolseks (tôlk. nats).  Sest sôna nats on ka ikkagi tabu siinmail eks. Mingit keskteed siinmail pole. Kui on partei nimes sôna parempoolne sees, kes minu arusaama järgi natu nagu vabale majandustegevusele orienteerub jne. , see on ikka jama. CDU/CSU on ilmselgelt nagu meie Reformid. aga sôna liberaalne parem vms, ei tohi jumala eest partei nime sees olla. Sa oled kohe recht-extremist! 

Ja no seetôttu jookseb ka kogu Saksamaa hetkel helikiirusel peldikust alla. Muudkui tômmatakse järjepidevalt endale vett peale...

Et no mis siis teha kui sa siuksel maal elad...ja veel siukste ressurrsidega. No mida teha? Kuidas seda asja ära kasutada? Ma nii tark pole, et teaks...küsiks ehk Peeter Koppelilt nôu? Ta on mu viimase aja üks lemmikumaid. Aga noh...tema vaated on ju ka küll globaalsed, aga ikkagi Eesti vaatepunktist lähtuvad. No mida siis teha sellises suures ja järjest rumalamaks muutuvas riigis?

 

Telkimas

Täna öösel telkisime kôik kolmekesi. No küll ämma-äia aias, aga ...sai telgitud :) Hoolimatta öisest äiksest ja padvihmast. Telk pidas vastu, poiss magas kogu äikse maha ja magas üldse terve öö ülimagusalt. No tegelikult magasin mina ka ikkagi päris päris hästi, abikaasal oli pigem raskused. Praegu teebki lôunauinakut...omas voodis! Pärast veel plaan monster truck showle jôuda. Terev nädal on tegelikult tegemisi täis olnud. Suplemist ja muid lôbustusi. 

Physio ka algas. Esimesel korral terapeut ei julgend midagi teha peale lümfi-massazi. Käskis haiglast kaasa-antud arsti aruande järgmine kord kaasa vôtta. Otsisingi selle välja ja sirvisin ise ka läbi. Pooltest asjadest ilmselgelt aru ei saa...aga selle lugesin lôpuks välja, et ma oleks pidanud 3 nädalat vähemalt veel karkudel olema :-S See jäi algselt nagu kahe silma vahele. 3 nädalat saab järgmisel teisipäeval täis.. Ma loodan, et ma sellega et 4ndal päeval kargud juba nurka viskasin, midagi nüüd pekki ei keeranud. Haavad paranevad jôudsalt jne.. Aga natu paha tunne on küll.

Päevad

 Päevad pole vennad.

Kui ma eile olin vastik môrd ilma väga suurima pôhjusetta. Karjusin väikse lapse peale nii, et hääl ära.... sest ta keeldus lasteaeda jääma. Hea-küll..kogu see järel-teema oli ka huvitav, sest ma ütlesin et hea küll sa oled nüüd kodus, aga minul on hetkel oma aeg ja ma loen raamatut. Eks ta ikka tuli ja läks aga kuidagi väga kiirelt sai pihta, et mina temaga hetkel ei tegele. Tegi üht-teist, millele ma absoluutselt ei reageerinud... ja kuidagi see asi toimis. Ju ta tahtis lihtsalt kodus olla...Keelasin kommid ja teleka sel päeval. Oi kuidas ta mind multikate suhtes üritas manipuleerida. Seadis kôik oma mängu-loomad ritta ja, et noh nemad tahavad ju miskít vaadata... Alla ei andnud ja hirmutav on see kuidas see multimeedia ikkagi sind ohjes hoiab.

Samas täna oli üks ääretult kena päev... Hommik koos, siis vanaisa-vanaemaga. Minul oli oma aeg...majapidamist küürida. Siis uue lasteaia proovi-ôhtu nii kaks tundi. Mis oli ääretult tore. Ja siis kodus vannid ja värgid ja üks ääretult armas ja lôbus ôhtu koos..

dinosaurustega.

Aga lapse peale ennast välja karjumine on ilmselgelt lubamattu. Samas selle kahe päevaga sai ka selgeks, kui targad ja manipuleerivad need pisikesed tegelased on :))  

Peaks igaksjuhuks närviarsti juurde ka vist pöörduma ikkagi.

Vôibolla mängib natu rolli ka, et pôlv sai jälle opereeritud..puuritud jne...tunni asemel kestis kaks. Uus ristatiside ja lisaks mingi eri-stabilisaator. Nädal sellest ainult möödas ja peaks ringi kargutama. Samas lugesin arsti järel-treeningust, et jalga vôib koormata vastavalt valu-tolerantsile. No siis saigi neljandal päeval jälle jalule saadud ja seitsmendal päeval sôidan autoga...käigukangidega. Toimib.

Aga jah ...vabandused vabandused eks.. emaduse osas vaja korralik koolitus vôtta

"Puhkuse" järg

Hommikukohvi. Sôbranna juurde Räpinasse. Tagasi. Ôe ja tema perega (pisike 9 kuune tibi ja ta mees, pluss ema) mitmed tunnid istumine. Teise sôbranna juurde, kel on kolm ääretult vahvat tüdrukut ja suur aed. Poiss tundis end väga hästi tüdrukute seltsis ja meie saime natu vestelda. Ta küll nimetas tüdrukud ümber väga kategooriliselt ja veendunult..et vanema tütre nimi oli see keskmise oma. Jne. Aga no keegi vist väga pahaks ei pannud. Lôpuks koju ja tuttu. 

Kohvi. Kohvrid kokku ja autosse ja edasi...bensi-tuli lôi lôkkele. Tekkis kohe paanika, sest seal kandis ju bensukad harvad. Ja mulle see Jaapani auto täiesti vôôras. Kujutasin juba ette, et kuidas ma tee peale virelema jään ja ei teagi, kes mind sealt ära tirib. No igastahes sai väike ringtee tehtud lähimasse bensukasse. Bensiini-luuki ei osanud lahti teha, siis ema helistas kolleegile, kes juhendas :))) Paak sai täis ja edasi järgmise sôbranna juurde. Tore paar tunnikest ja siis edasi vanaema juurde...torm ja paduvihm, nii et sôitsin vist ainult 50ga vahepeal. Ja siis minu super kangelane 100 aastane vanaema. Pärast sai veel kohalike lastega maja ees oleval väiksel mänguplatsil lennukeid lennutatud ja neid puude otsast alla toodud. Nad rääkisid väga asjalikult, et nemad tavalisse kooli ei lähe, sest seal ôpetatakse ropp-sônu ja muud koledat. Koduôpe ühesônaga. Vanaema kutsub neid hellitavalt hipideks. Ta saab nende noortega väga hästi läbi. Aga hipidest rääkides, see isa on seal pea enamus kortereid juba kokku ostnud, väikse restorani avanud jne. Nii et väga ettevôtlik hipi. Käib küll paljajalu ja on pikad juuksed, aga no oskab ka igasugu asju ajada eks. Järgmisel päeval sai veel vanaemaga aias käidud marju söömas ja surnuaias. Tal oli hea meel, et nii palju sai tehtud. Mul ka. 100 aastat ikkagi eks. Hüvastijätt oli nukker. Ta ikka muretseb, et mis siis kui veel hullemaks läheb. Parem kiire lôpp....  Tegelikult tahaks koguaeg tema juures olla ja kui asjad tôesti halvemaks peaks minema, äkki nii teen kah.. 

Ôhtul isa juurde. Sashlôkk ja pool-ôde ka kohal. Saun ka veel vihtlemisega ja puha. 

Kohvrid koos, edasi Tori suunas. Nägin môlemat tädi-poega, see oli tore!! Väike kohaliku "restorani" käik ja siis niisama chillitud. 

Hommikul pannkoogid. Jälle asjad kokku ja Tallinna suunda. 

Auto ära antud. Venna juurde. Väike pinge-langus, et autoga ja sôitmisega kôik hästi läks. Ja siis spontaalselt liivakasti sôbrannaga kokku saama, kes oli Oslost ka just kohal. Väike mänguväljak kesklinnas...kus ma kuulsin ainult välismaa keeli. Väike vein ja niisama. Ja lôpuks koju. 

Rahulik hommik ja siis lôunasöök ema ja vennaga kuskil Mustamäe kandis. Siis üks sôbranna ja siis teise juurde. Seal oli veel hunnik lapsi ja naabreid. Ja siis koju. Öö.

Väike lôunasöögi tuur ema ja vennaga Telliskivi kanti. Hea söök, kena teenindus ja ultra moodsad inimesed :)) Tagasi venna juurde. Kohvrid kokku, takso ja lennujaam. 

Lôpuks tagasi kodus. Hea tunne. Kuigi igalt poolt ära sôita oli ka kurb ikkagi. Aga noh nii see on. 

Homme läheb siis siinne triangel edasi. 

Enam sellist puhkust ei tee. Järgmine kord valin ilusa koha välja ja kes tahab, tuleb kohale. Välja arvatud vanaema muidugi, teda peab ikka ise külastama. 

Aeg

Nii suhteline asi. Kui Münchenis sai tsau öeldud, siis tundus see natu nukker ja nii pikk aeg ära olla.

Ja siis... Lend, takso, vend, tädi...tagasi venna juurde... lôpuks magama

Korraks poodi. Merre. Korralik palavus. Sôbranna ja poisiga meeleolukas pärastlôuna Rotermannis. Ôhtusöök venna juures. Voodi...

Hommikukohv, rendi-auto, pea kolm tundi sôitu. Sôbranna ja ta kolossaalne aed ja häärberg jne. Tagasi kodus ema juures - kartulisalat jne.. Jalutuskäik järve äärde, kus ma olen üleskasvanud. Siis hüpe ema aiamaale, kus on maasikaid, mustsôstraid ja lilli. Läks jälle pikemalt kuna sai naabritega kohatud (ma naist kaudselt teadsin, tema mees teadis mind oma venna kaudu kuidagi väga noorusaegadest.... pidin korralikult meenutama. Vestlus oli tore). Poiss mängis terve aeg oma uue lennukiga, jooksis sinna ja tänna ja nobis pôllult maasikaid. No nii koduselt tundis teine terve see aeg. Jalgpall (no mina vaatasin Saksa-Taani). Poiss mängis terve aeg vanaemaga ja tegeles ta merisigadega. Ja nüüd ta norskab. Eesti aja järgi keskköö. 

Mina magama ei suutnud jääda...kirjutasin veel e-maili auto rendifirmale kriimustustest mis täna sai koos nendega tegelt tuvastatud, aga ainult minu lepingul ju see kirjas. Tegin fotosid ka. Järgmine kord nii väikest autot enam ei rendi ja ikkagi kindlamast kohast. Pikad vahemaad vajavad ikka stabiilsemat autot, eriti kui oled sellega harjunud ja laps on pardal.  Selle arvelt enam koonerdama ei hakka.

Kôige vahvam on see, et poiss oli viimati siin ema (tema vanaema) juures eelmine suvi. Aga ta nii ootas ja tundis jälle kohe end väga koduselt. Äge. 

Ja abikaasa on tegelikult reedest saati ainult maganud..ilmselt vahel jalgpall ja vahel paar ôlut ja siis jälle...Aga just seda on tal ju vaja ka, tal on nii suur unedefitsiit. Ja väga stress aeg... 

Ja see teebki nii suhteliseks kog selle aja teema. Juba ongi kolmadik puhkusest läbi...kui ma veel algselt môtlesin, et liiga pikaks läheb...

Tempo jätkub samas vaimus. 

Suvi

2024 märts-aprill 

- Don't quit, suffer now and live the rest of your life as a champion

- Statistika on nagu miniseelik. Lubab hästi palju, aga ei näita mitte midagi. (Sander Ôiguse füüsika ôpetaja)

- Stay low key, not everyone needs to know everything about you

- Women are made to be loved, not to be understood (Oscar Wild)

- Sind koheldakse täpselt nii, millise hinna sa endale määrad (Jaan Tätte)

- Being sad is a waste of time, find a reason to smile

- Armastus on nagu peer. Kui pead liiga palju punnima, siis tôenäoliselt on sitt (Elu vôimalikkusest maal)

- You don't get what you deserve, you get what you take

No näed siis, sai vahepeal jälle miskeid tsitaate kogutud :) 

Eesti seriaalid on väga heaks muutunud. 

Puhkusel sai ka käidud. Cämperiga 3 nädalat Austria-Itaalia-Schweiz. Oli küll varu-variant peas, et kuskil vahepeal lähme hotelli, kui liiga paljuks läheb. Aga ei tekkinud absoluutselt sellist tahtmis. Oleks paar nädalat veel otsa niimoodi reisinud. Ja muidugi koju jôudes tundus see meie väike korter jälle ime-suurena :)) Viin ja Veneetsia on nüüd ka nähtud, meres supeldud ja palju muud. Kaks meie lemmik schweitslast ära nähtud, môlema nimi on Roland (Roli). Üks viis Lago Maggiorel mootorpaadiga sôitma ja näitas ümbrust. Teine tutvustas Lutzerni, imeilus linn! Ühesônaga väga äge ringreis oli. Lisaks tärkas taas see Vahemere köögi vajadus..mereannid ja antipasti. Salat on mul endiselt lemmiksöök, aga nüüd pigm sinna tomati-mozzarella-oliivide kanti. 

Ärkan taas pool-viis. Ôpin. Siis on poiss ja programmid temaga. Ja siis igal vôimalikul juhul kraamin ja küürin ja viskan asju ära. Oi see on hea tunne. Suurpuhastus - kevade värk eks. 

Ratast ka väntan trenazööriga iga päev, et saaks pôlvi natu tugevamks. Juuli keskel viimane op. Siis kaob niikuinii kogu muskel taas ära muidugi. Aga natu rasva tahaks ka maha saada. Vahepeal on asi väga lodevaks ära läinud.. Kaal küll on kuidagi langenud paar kilo vist, aga noh...lodev on see värk. 

Miski nôrkus on nende arstide suhtes. Mul on muidugi väga nunnu ortopeed. See kes ka ôlga opereeris. Ôlaga on asjad head. Ja nüüd siis see kes pôlve hakkab opereerima.. Aga olgem ausad, kôige olulisem on nende tegevusala, staaz jne eks. Eelmise pôlve kirurg on Saksa rahvusliku jäähoki meeskonna arst/kirurg. Ja seekordne on siis Saksa rahvusliku Mäe-suusa ametlik arst/kirurg. Heades kätes ilmselt. Mäe-suusaga kogu see jant ju on tekkinud.

Kirjutan igapäev kôik ToDo'd viimsete peensusteni oma kalender-märkmiku üles ja no see tôesti aitab ja distsiplineerib. Palju asju saab päeva jooksul tehtud niimoodi. Hea on tehtud asju jälle maha joonida, uskuge mind. Ja tôesti kôik panen kirja! Keha koorimisest-näomaskist akende pesemiseni...pluss muidugi ôpiprogramm ja tegemisesd pojaga. Soovitan. 

Aga nüüd on pôhiteema Eesti reis. Paraku taas poisiga kahekesi, kuna abikaasa rabab tööd (nagu suviti ikka). Elevus on sees! Ja natuke kurb jällegi kah, et kallim kaasa ei saa. Aga ära vaja on käia. Juba lihtsalt 100 aastase vanaema pärast...Ja muidugi Eesti suvi! 

Siis lasteaia harjutamise teemad, pôlve op ja muidu suvi :)

Täna ei tee igastahes midagi! Esiteks on pühapäev. Teiseks on kergelt udune on olla eilsest mônusast spontaansest Biergarteni ôhtust kahe väga toreda sôbraga. Naispool on ühe lasteaia juhataja Münchenis, seega oli ka pojal väga lôbus. Biergarten oli vinge, ilm oli ilus ja söök oli jube hea. 

Sääred

Mul on hetkel modelli sääred! Ilma naljata. Aga see ongi see kui end üldse ei liiguta, lihas kaob nagu niuhti! Järgi jääb ainult pekk...aga no see on selline ôhuke vôi lodev vôi siuke marmelaad ja saab ära peita kui vaja. Ma peaks mingi fotoshootingu tegema, äkki keegi kuskilt  agentuurist värbab ja saan rikkaks. Kuidas need modellid seda saavutavad? No minul on ...omad..lood. Aga nemad? Müsteerika...

Sepapoisid

Püha müristus, kes on tôlkinud eesti keelde selle laulu? Laul ise on muidugi kena ja seda lauldaksegi igas maailma nurgas. Ise tean pigem vist prantsuse keeles, mis ongi vist ka originaal keel? Aga see eesti keelne tôlge... Môni sovjetlik manipulatsioon ilmselt taas. 

Miks

Miks on nii, et sa süvened ikka kôige halvemasse. Saaks ju ka hullem olla? Sel aastal on tulnud Austria poolt nii palju halba. Kes on surnud ajuvähi tagajärjel (liiga noorelt), kes kopsupôletiku tagajärjel ja kiirelt (küll 60selt, aga ikkagi liiga noorelt ja järsku). Ja noh ...minu kolmas ristatisside lühima aja jooksul... see on peaaegu, et mitte miskit kôige kôrval eks. 

Muidugi tekkis tol hetkel tundmus ja kadedus, et kôik inimesed on ônnelikud, kes ei pea käimiseks karke kasutama..kasvôi kui öösel vetsu tahad minna...vôi kui lapsel on sind vaja. Tore kui jalad on all. Mul ka ônneks on jälle nii ja eile üritasin isegi autosôitu ja kôik sobib tasapisi. Täna sôitsin poisiga mänguplatsile ka ja mässasin seal. 

Samas miks mitte môelda pigem heale. Me saime lasteaia koha varem, kui oli isegi kogu piirkonnas  avalik registreerimise aja lôpp. Kôik närivad hetkel veel küüsi, aga meil läks nii. Pojaksel on tore koht olemas, vähemalt hetkel tundub nii. 

Crash

8 kuud vähemalt ei tohi ja ei taha suuski enam näha kah. Kuigi hooaja lôpuni on muidugi kaks kuud veel. Minu jaoks enam mitte. Ônnelik kui jälle normaalselt kôndima saan.

Aga hea, et see crash ei olnud enne 1. märtsi, ehk vanaema 100ndat sünnipäeva. Vähemalt sellega läks kôik hästi, kôik mis ette sai vôetud, sai tehtuks ja väga armsasti veel. Kogu lapsed, lapselapsed jne olid nii vahvalt kôigega kaasas, igal ühel omad ülesanded. Väga hästi ônnestus kôik ja vanaema (hoolimata esimesest paanikast teada saades, mida korraldame) oli lôppkokkuvôttes väga rahul.

Muidu on hetkel kôik veidi pahupidi. Lapse magamisreziim ja harjumused, alates siis sellest. Ta sai ka nüüd vahepeal kolmeseks. Sünnipäev oli vahva! Lasteaia koha saime enne ametlikku registreerimise lôppu, see vist ikkagi hea märk :) Mida positiivset veel siin leida. Eks äkki seegi, et pühapäeval nii äkki pôlve pidi opereerima, on lôppkokkuvôttes positiivne... Ei tea ju kunagi. Aga hetkel siis jälle kargud..

Oih

Ma sain vist millestki väga valesti aru. See Eesti Laul ongi nii keeruline, entusiasmiga just ei jälgi. Aga tulemusega olen rahul ja sel aastal vaatan ka üle 20 vôi teab mis aasta Eurovisiooni taas! Lüürika on muidugi üsna lambi teema, aga see vist ongi nii môeldud? Aga vinge laul ja vinged mehed! Puuluupidega on endalgi siin Münchenis kokkupuudet olnud, sel ajal kui nad veel nii kuulsad polnud. Väga meeldivad tagasihoidlikud mehed. See esilaulja oli ju ôpetaja, geograafia vist. 

Tegelt ma arvangi, et nad panid mingi peo jooksul asja paika, et teeme hästi lambi laulu ja paneme hullu ja lähme sellega Eesti Laulule ja vaatab mis saab :)))

Vôin lôputult seda laulu kuulata. Ja muidugi ka vaadata :)))

Aga see on kôige huvitavam, et kuidas nad seda kôike inglise keelde tôlgivad :)))))) Pônev pônev

Uus aasta

Täna algas uus aasta minu jaoks. Eilane sünnipäev oli väga rahulik. Ei olnud niikuinii miskit tahtmist teha vôi olla. Tegin kaneelirullideks taina, rullisin lahti. Siis hüppas abikaasa kööki ja rôômustas, et ohohh - pizza! No siis tegimegi hoopiski pizzat. Ilm oli ilus, poisiga mônda aega väljas. Paar kimpu kevadisi lilli sain. Ja oligi vsjo. 

Môtlesin, et sellest aasta algusest vôiks siis hakata neid 30 päeva uusi harjumisi juurutama. 

28.01 - 28.02 Alholi vähem. No tôesti sellega on asjad kohati väga käest läinud. Ja siis teiseks, üks môtetu parasiit-lause vaja sônavarast välja saada saksa keeles. Alustan ikka väga paljusid lauseid "Ich weiß nicht, aber..." No ma ei tea kust selline asi sisse on juurdunud. Nüüd üritan rohkem pilku peal hoida mölal.

Kiikasin korraks Anu saateid, seal ta ju alati kajastab ka Eesti laulul toimuvat. Ühte ägedat (vôi isegi üks oli natu ägedam kah lisaks) oli, muu oli kôik hull häda-ja-ulg. Minu jaoks väga lööv kombo 5miinust + Puuluup, môtlesin et kui see nüüd esimeseks ei saa, siis ma ei mängi enam. Vôi noh pole seda jura kunagi eriti jälginud, aga kui nemad oleks Eurovisioonile saanud, siis oleks vaadanud. Aga no muidugi, mingi hädine nelik nüüd finaalis.

Kaalust on tôesti oma 4 kilo kadunud. 

Aga muidu on vanaema 100 aasta juubeli korrraldus hoos.

Lasteaed

Jôulud üle elatud. Aastavahetus kah. Môlemad olid mägedes. Esimene koos ämma-äiaga. No see oli tegelikult pisut raske, sest operatsiooni järgne väsimus ja see röga-tati viirus ja ôla-lahasega magamine...s.t. väga sitasti magamine. Ja no poiss muidugi ka rippus mul alati küljes, sest eks ta natuke kartis vist, et ma jälle ära lähen. Aga jôuluôhtu oli armas. Kingitused poisile olid toredad jne.. Aastavahetus olime kolmekesi mägedes ja sealsed naabrid hüppasid ka läbi mingi Ungari isetehtud napsiga. No see oli lôbus ôhtu. Ja järgmine päev jätkus ka peavalu piisavalt. Aga vahva oli. Siis nädal kodus ja jaanuari teine nädal taas terve nädal mägedes. See oli mulle väsitav. Kui suusatada ei saa ja peab päeva kuidagi mööda saama, nii et poiss ka värsket ôhku saaks ja tegevust oleks jne.. Aga ilm oli ilus ja ära sai oldud. Aga 12. jaanuar, nädalavahetusel lôin ka endale suusad alla ikkagi! Muidugi poleks tohtinud ilmselt. Aga siiamaani on ônneks kôik kenasti läinud. Järgmine nädal alles doktori härra juures ülevaatus, kus ja esmaspäeval algab füsioteraapia alles. Arstile päris kindlasti ei tohi öelda, et mis juba kôik tehtud :)) Selle ôla-käe-toe viskasin ka peale 2,5 nädalat juba nurka. Kuigi mitmel pool mainiti, et 6 nädalat peab seda kandma. Aga lihtsalt oli tunne, et mida rohkem ma liigutan, seda parem see mu ölale on. Loomulikult ettevatlikult kôike. 

Positiivne aga kogu selle jamaga  seoses on see, et ka söögiisu on kadunud. Kui end ikka nii vähe liigutada... Môni päev oli lausa nii, et ei söönudki kohe mitte midagi. Ja tegelikult tahaks ainult salatit, kôik muu tundub liiga raske. Tavaliselt mul talvel kôige suurem salati-isu just pole. Loodetavasti paar kilo ka vähemalt haihtunud vähemalt. Homme kaalun. 

Täna oli ühes lasteaias avatud uste päev, jättis toreda mulje. Kogu tegevused ja projektid jne.. Palju väljas värske ôhu käes. Kôik see mis oluline. Nüüd tulevadki need sellised päevad riburada pidi. Vaatan kôik linna lasteaiad üle ja sügisest oleme siis nii kaugel.