Ma nägin eila oma ühele jöledale unenäole järge. Egas sellist asja polegi veel siiamaani väga juhtunud... Nimelt, sellele kus ma endale järsku imearmsa beebi sain ja miskipärast häbist selle kummuti sahtlisse peitsin, sest ema ja vanaema pidid külla tulema.
Nüüd siis nägin järge, et nad olidki mul külas ja askeldasid mu juures. Ma askeldasin söbrannaga linnas. Söbranna oli vahlduva eduga R ja P... kaks blondiini mul ühes isikus siis.. Ja järsku mul kargas pähe, et appi mu lapsuke on ikka sahtlis veel..oma nädalaaega juba. ja siis mul hakkas kiire... Oi kus südametunnistus hakkas piinama, ja jooksujalu panin kodusuunas.. söbrannadest üritasin lihtsalt lahti saada. Väga paha tunne oli, ma peaks mainima..Koju ma jöudsin, aga edasist nagu eriti ei mäleta, ärkasin vist üles. Ja muidugi üliönnelik, et see oli uni... sest köik tundus nii neetult reaalne. Must südametunnistus piinab? Tegelt see vastik ja möru tunne oli see, mida tunned, et oled mingist asjast lahti lasknud/ ära ajanud ja siis järsku avastad, et see polnd sugugi öige tegu.. Ja oi seda kahetsus-närivat-valus siis..
Eks eelmine nädal oli ka ikka paras sürrealism kokku jälle.. Sinna mahtus jälle vist liiga palju mehi ja tralli, üks absoluutselt magamatta öö.. sest ma lihtsalt ei jäänd magama.
ja siis need pulmad. Köik oli imeilus, organisatsioon ja kirik ja koht ja köik oli töeliselt kihvt. Kirik oli imearmas, ja pastor oli ka äge. Ja pidu toimus mäe otsas (1500 m), kuhu me siis selle lihvtiga köik üles söitsime. Aga kus siis öhtu hakul lund sadama hakkas ja kogu maa ikka korralikult valg4eks sadas. No see polnud muidugi plaanis.. Kogu oranisatsioon ja söögid-joogid olid super. Ainuke asi, et egas ma vist üksinda vöi vallalisena ühtegi pulma enam eriti ei roni... olgu söber kui hea tahes. See on ikka paras ajupesu.. isegi kui muidu suudad normaalne olla, siis sellisel üritusel vallalised on nagu väärakad.. enesehaletsus surutakse (mitte sihilikult muidugi) ikka korralikult peale. Noh päris ainuke ma önneks polnud, oli seal teisigi.. aga hale värk niivöinaa. Eks ma oma morni kunagi taas välja elan, kui mul pirtsutamiseks taas öigust jagub.. Hetkel on targem eemale hoida.
Meelde jääb muidugi köik muu, kui see haletsustunne, aga no ikkagi..
Üldjuhul üritan sel nädalal veits tervislikumalt ja sportlikumalt hakkama saada..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar