ingel kesapôllul

Ma endise ôhinusega tahan paar kilo maha saada. Aga nad ei lähe ju kuidagi. Need on vist ikka need aastad, mis kôike kôige rohkem pidurdavad. Söönud ma olen viimasel ajal ju normaalselt. Aga siuke lihaseline tunne on liialt. No siuke matcho...pole üldse ilus, ja ma ei taha. Ja ma ju käin ainult jooksmas (väga môôdukalt) ja vahel harva rullamas, mis värk. Rasv lihase all peidus ikka vist mängib oma rolli. Ei meeldi üldse. Peab söömise täitsa maha jätma vôi? No täna näiteks sôin päeva peale ainult ühe ôlle ja ôhtul pisut mingit riisi segu. Eile lôuna oli küll normaalne aga ôhtuks vein ja kitsejuust. Jne. Alkohol on muidugi ainult nädalavahetusel lisaks... ja mitte alati.
Täna peale pôgusat Müncheni kauniduse avastamist (nägin ka siinse surfi ära! jah siin jôe peal on ühe silla all miski tammi sarnane moodustis, mis tekkitab teatava laine, kus siis surfajad olukorda ära kasutavad) ja mônusat kohvikus istumist tegin ka väikse shopping tuuri. Plaan oli osta tossud ja uued balerinkad, naasesin hoopiski kleidiga. Ja siuke kleit, et teab kas julgen kunagi selga panna. Liiga armas vist minusuguse jaoks. Muidugi kui ilm peaks jälle 30 kraadi lähedale trügima, küll ma siis kannan ka. Ega miskit varjata iseenesest ju ka pole. Linna peal ja igal pool näeb hullematki välkumas.  
Aga et tänane ja M. Huvitav huvitav kuidas see värk edasi läheb... kuidagi kahtlaselt palju on juba kokku saadu ja aega veedetud ja nalja saanud. Tema ülima viisakuse tôttu ja see et ta alkoholi ei tarbi, ega aru ei saagi mis ta môtleb. Aga irooniat tal jagub täitsa ja see on muidugi positiivne. Ainuke asi mida oleks vôinud nii vôi naa môista, oli tätokateema. Nimelt ma olin talle maininud, et kord joogisema olekuga mul tekkis soov endale tatokas teha. Aga ei suutnud nagu välja môelda et mida ja kuhu... ônneks. Nüüd käivad tal igasugu variandid muudkui peast läbi. Kuna täna sai vabaduse-ingli juurest mööda jalutatud, siis olid teemaks inglitiivad...  seljale (ingel nagu ma olen eks)... mille keskel see ühe liitrise ôlle klaas. Ôdusas kohvikus ta isegi joonistas mulle kavandi valmis. Ja arvas et ta vôib isegi proovijoonistusena mul selja täis sodida küll. Aga 'joonistamise' asemel läksin ikkagi shoppama. Mina püsin nüüd rahulik. Lasen otsustada kes otsustama peavad ja suudavad. Jälgin lihtsalt mängu ja reaktsiooni..kes ajab iiveldama, kes paneb magusalt muigama, kes toas ringi karglema (ônneks on siiski neidki). Nii vôi naa, eelmise G vastu ei saa niikuinii keegi.. Ja soovidega peab tôesti ettevaatlik olema. Nagu juba mainitud Dhruv tulebki Saksa ja juba tulevad ettepanekud.  Ainuke asi, et nüüd peab vaatama, kuidas töö kôike vôimaldab, miski 400 km ikkagi. Aga ehk annab oma ülikooli linnaga muud ka ühendada. Näis. Aga soovidega on ju samas ka see jama, et kuidas kunagi. Ühes raadio-vestluses keegi väga meeldiv intervjueeritav pajatas soovide eripärasusest: Näiteks mees kes soovis endale saada viimase aja aasta kuulimat mercu mudelit, sai ka selle.. 50 aastat hiljem. Vöi siis teine kes unistas oma unelmate naisest, teade absouluutselt igat pisiasja kuidas ja milline ta olema peaks..kohtus temaga ka, aga oma pulmapäeval. jne .
See selleks. Endal oleks vaja üles ärgata taaskord ja miskit oma eluksega peale hakata. Pônev nädal oli.
Näis mis uus toob....

Njäu

Scharlett Johansson on üks näitleja kelle puhul mind üldse ei huvita kuidas ta näitlemisega hakkama saab. Teda on lihtsalt ilus vaadata. Ilmselt ta ikka näitleb ka üsna hästi. Muidu jätavad mind naisnäitlejad iseenesestki môistetavalt üsna külmaks. Jajah isegi see Brad Pitti naine.
Oi aga nüüd tuli meelde, et Robbie oli/on ju Münchenis mingil filmi esitlusel.... ja ma ei läinudki kino ümber kiljuma. Nüüd vist on hilja juba ka...  täna kargab ta vist olümpiastaadionil take thatiga ringi hoopiski.

Tegelikult kasvab aga üks kärsitus sees, muudkui kasvab ja kasvab. Ja ma tean kuhu need kärsitused viivad..mitte kuhugile. Môistlik meel ônneks ütleb, et olekski parem. Aga praegu ma selle vastu ei saa... ja ei tahagi. Naudin olukorda :)  Masohist nagu ma olen..
Oot oot, ja milleks mulle seda môistlikust üldse hetkel tarvis?  Vist ainult nende külge kleepinud stalkerite pärats, kellest üks vist oleks nôus isegi tööd vahetama mu pärast.  See on täitsa jôle teema tegelikult, kuidas üks mees saab nii lolliks ära minna. Ja ma ei oskagi praegu muud teha kui ignoreerida. Lihtsalt. Muu ei paista toimivat.

Aga esmaspäevast algab uus katsumus, uued inimesed, uued teemad. Jeerum kas sellise asjaga kunagi harjub ka...no ikka vist küll. Minu trenn on juba parajalt lihvinud ja suurt enam ei paanitse. Aga ikkagi jälle samm täiesti teadmatusse. Ja veel missugusesse : ) Sellesse vôiks ju haakuda küll. Saksamaa sôjatööstus laieneb ju ..vôi korrektsem oleks ikkagi öelda, et Euroopa oma. Ja ilmselgelt nôudluse tôttu, mille muu.  Relvi on vaja. Kuigi siinsed kasvôi Liibüasse sekkuda ei tahtnud, siin sepitsetud kvaliteet-relvad on seal kasutuses ikkagi. Siuksed lood. Mitte, et mina midagi relvadest jagaks, mina pean ainult kontsulteerivate ettevôtetest mingi parem kasutatava süsteemi sepitsema. Et kes just mida teeb, päästikuid vôi tangirattaid vôi Eurofighteri tiibu, no mida oganes. No tegelt kôik selgub niikuinii alles järgmisel nädala.

Mis muidu. Saksamaal jahitakse Norra intsidendi tôttu igasugu sotiaalvôrgustike kaudu natsi organisatsioone. No ja arvake ära, kus neid just kôige rohkem peidus on? Ikka siin, Bayerimaal. Igasugu meetmeid üritatakse kasutusele vôtta. Nojah, ma nägin ükspäev bussis ka Hitleri koopiat, vôi vähemalt kutt üritas seda olla. Ärge nüüd saage valesti aru,   Saksamaa pole mingi natsimaa, ta on küllalt maksnud ja sulgi kärpinud selle pärast ja ükski vähegi intelligentsem inimene hoiab siuksest asjast kümne küünega eemale. Afganistaanis ka sakslasi muudkui tuuakse laipade viisi koju, sest  kui see mees tulistada julgeb on ju jälle kohe nats valmis.  Millist hinda küll järgmine pôlvkond ära ei pea maksma.
Aga lihtsalt (nagu igal pool mujal) on ju ka palju primitiimsemat rahvast, paraku vist isegi ülekaalus. See duud keda ma nägi H. vuntsi ja soenguga oli ka mingi ôllekôhuga ja ohmu näoga maakas iseenesets. Ilmselt ohutu, lihtsalt veits väärastunud eluvaatega.  No mis iganes. Ma julgen arvata, et siuke keskmine eestlane on rohkem nats kui sakslane, prantslane muideks ka. Selles on vôôrrahvas küll jälle ise süüdi. Vôi siis maa integratsiooniprogramm... siuke keeruline teema, ja paras nôiaring.

Vaatsin kogematta sex and the cityt. Eks kogu selle raketinduse ja relvade körvale kulus midagi eriti naistekat ära.  Vöib ju isegi vaadata, kuna seal on olemas see punapea ja Samantha ja need geid. Isegi see süütuke ei häiri. Aga Carrie ('Stiiliikoon'?????peategelane? ), see tegelaskuju ajab mul südame ikkagi liialt liialt pahaks. Lihtsalt kohutav. Laadisin endale hoopis Mistresses alla.  Naistekas, aga ikkagi teine tera ja see inglise inglise keel!

Nujah vaatan ja ôhkan siin edasi siis. Homme ja ülehomme enam ei ôhka, siis on muud magusad  plaanid. Kah jälle üks seltsimees M. näitab Münchenit. Et siis mina seda taas lahkelt edasi saaks näidata :)  Ja kes teab mis veel kôike.


Jah New York, mina sinna ei lähe! Varganägu!

play time

Tore tore ma saan tööle. Täna saabus leping ja number seal peal oli päris armas. Rakettide juurest sôjakraami kallale :D ja mötetutest mötetest eemale. 
Sel nädala on neid emotsioone üldse hulgim oli. Lisaks kôigele väike blind date sarnane üritus, mis tegelt ei olnd sellisena möeldud. Absoluutselt mitte. Lihtsalt üks söbranna söber teisest Saksamaa nurgast oli talle maininud, et töötab nüüd nädala sees Münchenis ja on üsna röömus kui keegi talle linna näitab. Söbrants oli muidugi kohe mind letti pakkunud ja mina ju jobutasin ka terve see viimane aeg. Lisaks on usaldatav söbranna ka, nii et mis seals ikka. Aga löppkokkuvöttes see vist kujunes ikka pisut rohkem kui linna näitamiseks... Peale esimest kahte minutit ma arvasin, et tegu on pesuehtsa geiga, mitte riiete vaid selle järgi kuidas ta sönu venitas ja end väljendas vist pigem. Aga see mulje haihtus siiski kibekiirelt. Väga pönev tüüp, ameerika-saksa segu. Disaini öppinud ja ta kohatine kunstnikulik olek lisas vürtsi ainult juurde. Tegelt vöiks pögusast öhtust terve kapitli kirjutada, aga praegu pole sellist kirjutamis-soont päris peal. Mönda asja lihtsalt ei tasu niisama paberile visata.
Eks inimesed juhtuvad su ellu ikka midagi näitama, suunama (vöi siis lihtsalt eelarvamusi siluma :) ). Silmad said nüüd pisut avatumad taas ..olidki kuidagi kissi ära vajunud. Ja raasuke kadumaläinud julgust tagasi ...

Elu Vôlu

Oh elu elukest. Julge korraks väita, et sa venelasi nii üldjoontes ei kannata... no nende lärmakuse, laiskuse ja üldse teatavate ajalooliste pöhjuste töttu :) kui sulle veeretatakse söbraks köige meeldivam ja galantsem inimene üldse...ja oh üllatust, pesuehtne venelane.
Vöi siis väike salamisi môttevälgetus pisikestest rassismi-algetest, kui sind pannaks kokku elama just nimelt tômmumatega. Mis küll tegelt pigem süvendab môttevälgatust. Aga siis veeretatakse sulle nina alla üle nii mönegi aja meeldivaim ja huvitavaim ôhtu-poolik, kelle üheks peategelaseks on just  mustanahaline.




PS! Üleüldse on siuke üldistamine muidugi üks ülimalt môttetu asi. Lihtsalt inimlikud need väisked eelarvamused... mis teha

Patsill

1. Vastuoluline päev täna. Ühesônaga pônev. Öö oli kuidagi uneta, sest eilse jooksu järgne enesetunne läks ikka päris palavikuliskes ja kôhuvaluliseks kätte ära. Aga mis mul sellest, mul ju midagi tarka hetkel käsil pole ja hommikuti kuskil olema ja môtlema ei pea. Järgmisest nädalast asi ônneks muutub. Tänane päev oli ka palavikuline ja nôrk. Väga ilmelik iseenesest, et kust see nüüd tuli keset suve ja nii. Vihastasin end vist ilma pärast siukseks. Sel neetud Ilmal sai vist kôrini, et teda kogu aeg kirutakse, olgu ta siis nii vôi naa.... ja nüüd jandib siin. 

Ühesônaga päeva esimene pool oli kuidagi haiglane. Kell kolm oli telefoni-intervju. CV sai kiita ja tagajärjeks oli ikkagi värv jälle palgeil, energia tagasi ja keha higist leemendav.
Lisaks avaldas lôpuks oma armumise ära üks tobuke, kelle silmist seda juba ammu välja vôis lugeda, mistôttu sai temast jôuga eemale hoitud ja isegi üsa ebameeldivalt käitutud. Eelmine nädal siiski jooksu tôttu sai temaga taas kokku  pôrgatud ja peale jooksu ka ôllel käidud. Inimene on ju iseenesest meeldiv, aga millest ta jälle välja luges teab mida...isegi mu vahetised üsna ülbed märkused ei pannud teda kahtlema, et me kuidagi ühel lainel oleme (no ma pakun et ta ei saanud mürgist üldse arugi, kohutav). Igastahes  37 aastane räägib mulle täna oma 16 aastase tunnetest, mistôttu oli vaja puust ja punaselt selgeks teha, et  suunaku oma tunded mujale, sest mina olen tema suhtes kategooriliselt tundevaba.  Mispeale tuli veel omajagu hala selles laadis, et mu ex on/oli ônnelik mees ... einoh johaidi. Millega seonduvalt tuli muidugi kohe meelde üks hiljuti loetud juhtum teisest blogist, mis muidugi oli palju vahvam ja ilusam. Aga eks sellega ma olen juba leppinud, et minuga mingeid muinasjutte ei juhtu ja kingade loopimisele ja baaridesse jätmisele olen ka juba lôpu teinud.
Igastahes lôpp hea kôik hea, sai vist aru küll, et tema vastu mingeid soojemaid tundeid pole ja ei hakkagi iial tulema ja et me kindlasti ühel lainel pole ja peale jooksmise ka ilsmelt midagi muud ühist pole. kuigi lôppkokkuvôttes oli mul ikkagi vastik maitse suus, et ta üldse kuidagi selliseid lootusi hetkekski heietas.

Aga siis tuli tasakaalustuseks ülitore sônum Jéromilt. J on prantslane, kes tegi ka siin tollaal praktikat ja kellega mul väga mônusad kohvipausid olid ja isegi peol sai käidud ja viina joodud. Ja minu kohatistele lollustele vaatas ta ka läbi teatava muige lihtsalt ja oligi lihtsalt siuke tingimusteta ja normaalne ja tore. vangutas vahel lihtsalt pead. Ta tüdruk on poolakas, seega oli juba treenitud ilmselt isukeste segasema poolsetega. Vahepeal kontakt kadus paraku ära, aga ôilis FB ühendas jälle taas. Igastahes elab ta praegu siin samas Bayerimaal, Nürnbergis. Ehk siis kiviga visata! Ja on huvitatud kokku saama. Mina muidugi ka!

A muidu tuleb Robbie neljapäeval Müncheni, peaks ta hotelli ahistama minema vist...

minna vôi mitte?

Jooksma. Enesetunne on jube kehv ja mis see jooksmine seal enam hullemaks saab muuta... kui üldse siis ikka paremaks. Kui nüüd päike peaks välja tulema, siis lähen. Lubatud!

Nonii, tuligi. Pärast kirjutan edasi..

Igavene pettur ja manipulaator see keha. Enne jooksu oli tunne, et täna möödubki terve päev pikali olles. Aga kuna ma enda suhtes tihtilugu teatavt masohismi välja näitan, siis tuli see jooksmise otsus..  Mürgid vaja kehasta ja kopsust välja saada ja jooksmine kindlasti kiirendam seda protsessi. Ja joosta polnudki mingi probleem, isegi korraliku tempoga sai see 13 km läbitud. Ainuke häiriv asi ehk oli see kôrivähk ma ütlen, aga sellest saab lahti. Mône päevaga peaks asi jälle leevenduma ja üldse enesetunne imeheaks minema ja kogu maailm jälle ilusamana tunduma.
(ei pohmakat mul pole, kui nüüd siuke mulje jäi).
Lisaks paar kilo ikka häirib, pluss bisnessplaan vaja paika saada. Aga nüüd kus ma paari päeva pärast ôhkasn tervisest ja uuest energiast, küll saavad need asjad ka paika.

'Staar'

No ma lihtsalt pean siin välja köhima oma suurt ebasümpaatiat Dagö laulja Saatpalu suhtes. Seda, et ma mingi raadiosaate, mida ma teadlikult kuulama olen asunud ja eriti veel kui Kilumets seda juhib, heast peast kinni löön, ei juhtu väga tihti. Aga seda ennasttäis targutamist ma lihtsalt ei kannatanud kaua välja. Dagö enda suhtes ikka midagi ei kobiseks, sest pillimehed nii palju kui ma neid seal tean tunduvad siiski väga sümpaatsed ja omaala meistrid olevat. Aga laulja hääl mulle kindlasti enam nii sume ei tundu.

tervist!

Hoiatus: see postitus on nüüd minu tervislikust seisundist ja pigem endale mingiks verstapostiks. nii et pole môtet end lugemisega väga vaevata, sest teatavasti inimlooma kellegi teise tervis ei koti mitte karvavôrdki. Nii, et kes tegi juba juhtumisi lugemisega algust, vôib end sellest täiesti säästa.

Seoses sellega, et viimasel ajal on aega olnud rohkem molutada ja sellised sportlikud üritused ees, siis liigub môte ka aegajalt tervise radadel. ma olen ônnistatud raudse tervisega (aga mitte just eriti rauarikkaga vist) ja tihti sellele môtlema ei pea. pluss valulävi on ka suur ja iga pisi-valu korral arsti juurde just ei jookse. enamasti pole lihtsalt aega ja ei arva ka, et peaks kogu oma energia siukestele teemadele suunama ...paisutabki asja veel hullemaks ehk.
tegelikult isegi suurema valu korral vist uurt ei reageeri... nagu ajalugu näitab, siis sellised üle 12-13 km pikkustele jooksudele järgneb küll enamasti pôrgu kôhuvalu, millest teinekord veel järgmisel päevalgi oimetu. Aga ma ei kujuta küll ette, et mida see arstile sellest rääkimine tooks. Üldjuhul mul pole kunagi kôhuvalusid. Ja üle 13 km jooksen ka harva.
Aga kuna sai kodus käidud ja seal ikka tulevad siuksed asjad vahel teemaks... no ju siis on selle pärast muretsejaid, nagu ema ja vanaema näiteks. Vanaema juures peale esimest hommikut ei lubanud ta mul süüe ei juua ja hakkas oma ime-attribuutikaga mulle hoopis vereproovi tegema ja veresuhkurt môôtma. 5.8 arvasid nii ema kui vanaema, et on pisut nagu kôrge vôitu. Asi meenus rohkem seetôttu tegelt, et  lugesin siin jooksu heast-ja-halvast praegu ja seal oli mainitud, et jooksujärgne peavalu (mis mul tegelt ka  on enamasti, siuke tuim ja niisama häiriv) tähendab veresuhkru mingit janti. Samas ega ma siukse infoga jälle midagi peale ei oska hakata. Toitun ma ju normaalselt, kaaluga probleemi pole ja magusaga liialdan ainult periooditi ja seda järjest väiksemates kogustes. Ega ma Scnickersi six-packist enam nii lihtsalt jagu ei saa näieks. Suhkurt mul üldse kodus pole, ja praegu kogu magusa värk piirdubki rohkem mee ja puuviljadega. Üldse olen hakand rohkem keha kuulama, s.t. söön just täpselt seda mille isu parajasti on :)  Punase peedi ja salati isu on ja seda ma muidugi olen söönud ka. Mis viib teema hemoglobiinile, mille viimane môôtmine andis 110, ja mille kohta vanaema ja ema jälle kooris arvasid, et kohe liiga madal. Minu teada on doonorluses piir 125 ja ega see nüüd nii palju ka sellest alla ei jää. Aga see teema tegelikult huvitav mind juba rohkem, sest pôhineb ju sellele hapniku transport kehas ja seega üleüldine energeetiline seisund. Ja energiat on ju palju ja pidevalt vaja ja mida rohkem seda ikka parem eks. Kord pisteti mulle rauatabletid doonorilauast pihku. Vôtsin eeskujulikult ära, aga lôppkokkuvôttes ajasid nad mul lihtsalt südame pahaks ja mu teada rauasisaldus lange veres veelgi. Järgmisel nädalal lähen pakun oma B-negatiivset taas, näis mida need numbrid siis näitavad. Ja mingid muud meetodid peaks välja uurima, et kuidas seda rauda rohkem organismi saaks.

Praegu on aga päike jälle väljas, kui see nüüd ainult ôhtuni vastu peaks. kuigi ilm lubab ôhtuks jälle hoovihma. täna on jälle pisut närts tunne, magama sai ehk mingit hädist und alles vastu hommikut ja siis helistas tüüp, kes mind sellesse jooksu kaasa-haaras, et mingit tühist infot ôhtuse vôistluse suhtes edastada. Mulle kohe ei sümpatiseeri siukse EQ-ta tegelased. Kui kellegil on puhkus, siis sa ei helista talle kell 9 hommikul!!!
Minu stardinumber on 2797 ... 

Sport sport sport

Eilsed piinad asendusid hommikul üli-mônusa ja värske enesetundega. Nagu ikka... on ju paastutud ja nii mônestki muust pisikesest lisa-pahest varemgi vôôrdutud. Ja no piinade alla see kôik ikka päris ei kategoriseeru. Lihtsalt ôhtul kipuvad need igasugu tahtmised rohkem esile ja meelekindlus nôrgemaks. Lisaks valutavad varbad ja nädalavahetusel ära hôôrdunud kannad ei tahtnud ka magada lasta.  Eile sai ikka jooksmas käidud, kuigi olek siis oli pigem nôrk ja palavikuline ja igate pidi täbar. aga ilm oli ilus. ja seega ma vôtsin ka balkonist ja pool-paljalt ringi jookmisest mis vôtta annab ja no paar tooni olen nüüd jumekam küll taas. Aga varbad... need vôiks kuhugile ôudusfilmi värvata. Peale maratoni ehk vôtan asja tôsisemalt käsile. Mitte 'ehk' vaid päris kindlasti.
Igastahes täna isegi hall ja vihmane ilm ei heidutanud, üldjuhul ma lasen ilmal oma tuju liialtki môjutada. Meel oli ergas ja puhas ja tunne poole saledam.
Peale lôunat hakkas suur hallus küll vaikselt siiski häirima. Näis mis tornaado homme väljas on ja mis tingimustel see jooks toimub. Igastahes teami nimi on Spacerunners :DD  Ja muidugi on ka race after party. njäuu.
Kôigele lisaks sai end pool-maratoniks ka ära registreeritud ja makstud. See on nagu stardipaugu andmine treeningutele. üldjoontes vaimu valmis seadmine.
Andsin sellest G -le ka rohkem juba viisakuse pärast märku. Koos meil ju pôhimôtteliselt see plaan sündis. Aga vahepeal on asjad kujunenud nii, et jooksusôbrants tuleb siia ja lisaks üks prantslanna jookseb ka sôbrannaga ja igasugu muid mehehakatisi olen ka siin ôhutanud, kellest enamus isegi tunduvad asjale môtlevat.  G  igastahes ise krimpstas viimati juba nina ja polnud enam eriti kindel kas ta asja jaoks aega leiab. Seega olin ta môttes kuidagi sel teemal juba maha kandnud.
Täna oli tal aga nagu naksti ka registreeritud ja uuris, et kas pühapäeval teeme treeningutega algust. No see pani mind muidugi korraks toas ringi kargama ja fantaasia voolama :D No teeme muidug.
Nädalavahetusel on aga ka Berliini kolinud sôbranna siin, mis on ka tore! Nädalvahetusel on ka mingi bike-polo turniir, millest M, ehk siis see kes on südameasjaks mulle linna tutvustada, osa vôtab. Värk toimub siin mingi Bike-Expo raames ja vabad pääsmed oleks siis olemas. Kuigi no mind see rattateema ikka sugugi ei huvita.
Lisaks kôigele tuleb Dhruv augustis Euroopasse ja isegi Saksa. Maandub küll Frankfurdis, mis mulle hetkel enam eriti ei sobi. Aga ehk talutan end selleks ajaks ikka sinna. Tahaks seda segast ikka näha küll taas!

B2RUN

eile tehti ettepanek siinsest Müncheni igaastasest firmadejooksust osa vôtta. See selline eriti suur üritus Münchenis firmadele. Tegelikult on siis vist lausa suurem üritus ja Saksamaa suuremates linnades esindatud. Siin on siis neljapäeval.
Tegelikult ma olin sellest juba varem huvitunud, aga lôpu möllus ununes kôik muu kôrvaline sootuks. Aga mingil toredal kombel firma mingi osakonna meeskonnast keegi langes välja ja mulle tehti siis nüüd ettepanek. Muidugi ma jooksen, kôik juba kenasti kinni makstud (mina kui seal mitte enam töötav peaks osavötu maksu ju tegelt ise maksma).  Ja ma väga röömuga jooksen EADS all. Vahemaa on 6 km ja toimub see jälle seal olümpiakülas igasugu muu show saatel. vinge. Nüüd on kaks päeva veel aega, et end vormi saada. Pühapäeval ma juba üritasin taas liigutamisega algust teha. Peale oma viimse aja üsna ebatervislikke eluviise ja toksiine täispaagitud keha ja kohati üsna lôômava päikse käes polnud see teab mis lihtne küll. Peale-jooksu-mônu vaheldus siukse minestuse äärse olekuga. kuna ma niisama heast peast tervislik ei viitsi olla enamasti, siis vaja ikka motivatsiooni. Nii et neljapäevani olen tubli. Higistan ja valutan pead ja talun neid külmavärinaid ja magan rahutult, pluss kinninööritud kurk. no nagu see ikka käib. ühesönaga tunnen mônu mürkide eemaldumisest. nojah edasist ma suurt ei luba, aga halbadest kommetest on plaan ikka lahti saada. nimelt on septembris pool maraton siiski kirjas. ja tervislik on ikka parem kui siuke jama. aga see kôri-lugu on vastik. nagu oleks tsementi täis paagitud. eile tuli korraks tunne, et valan keevat vett kurku ..äkki leevendab miskit. kuna selge möistus sai vöitu, siis ei hakkand jantima.
Niisiis eile sai suure ôhinaga väike rulluisu ring ka tehtud, täna veel jooksma ja homme siis ei tee midagi ja panen vaimu valmis. 

olümpiaküla

ei täna oli siiski toredam kui isegi arvasin. ilm oli päikest täis ja olümpiaküla sai ette vöetud. see kus 72ndal olümpia ja muu action toimus. millest ka film Munich, mille peaks ikka ka ära vaatama. vägev. ma ei saa aru kuidas ma varem sinna pole viitsind patseerima minna. seal alati mingid üritused ka teoksil, ka praegu. ma ei teagi mis ta nagu rohkem oli, miski järjekordne ölle-chilli festival vöi käsitöö laat. no mölemit. suvine sumin käib iga nurga peal. järjekordse päevituse sain ka peale. see aasta jääbki ilmselt see päevitus siuke triibuline, igasugu eri-riidesortide triibud on juba esindatud. 
Järgmiseks on vöetud kohustuseks mulle vist Isari (siinne linnast läbivoolav jögi) salasopid ära näidata. Ega ma seda ka liialt palju ei tunne veel jah.

Eile mul läks môte sundimatult ja ootamatult sellele mehele pildil, rohkem muidugi seriaalile rescue me. Nagu välk selgest taevast. ei ikka vist mehele pigem..
Tekkis juba mure, et selle seriaaliga on nüüd vsjo, sest no teab kui kaua pole miskit kuulda olnud. Tegelikult kulus korralik puhkus sellest muidugi ära, sest kui arvad et no nii traagiliseks see asi ei lähe, siis kohemaid on asi veelgi hullem. ja köik paraja musta huumori saatel muidugi. pluss seletused igasugu ühiskond-kriitiliste teemade kohta. noh ja lisaks siuksed teemad, et kogu suguvösa kohtub juhumisi anonüümsete alkoholikute koosolekul ja otsustab siis oma perekeskse koosoleku teha.  ja löppeb see ikka sellega, et ostetakse baar, et seda pidama hakata.  jama jama otsa. igastahes täna seriaali-infot kaedes ja voila.  selgus, et eile läkski neil uus season jälle lahti. oh seda röömu.

muidu. eestis oli tore. köiki soovituid paraku ei näinud. aga eks see nii kipu tihtilugu minema. ja mönda nägin, keda pole aastaid näinud ja ei olnud karvavördki loodetud veel vähem plaanitud kokku saada. nägin ka kuidagi rohkem muret ja hunnik pisikesi tegelasi. muidugi beebihakatiste peale mul veel pölved nörgaks ei lähe ja no löpus tekkis juba väike üleküllastus. mingit sügavamat soovi isiklikus plaanis sel teemal veel ka ei tekkinud. kuigi tegelikult sellised tegelased kes juba juttu pajatavad, neid kuulaks küll. üks kolmeaastane poiskene, kelle perekonna mönusa maamaja suure aia ja mesilastarude lähedalt kimab raudtee ja rongid petseri poole mööda seletas mulle öhinaga, kuidas rongid oli juba ennemuiste aal. no siis kui hobuseid veel ei tehtud.. ja üldse sellist mönusat mula. seda kuulaks küll. 
ilm oli kaunis ja ööd valgemad kui seda üldse mäletada oskasin.
Tagasi jöuda oli aga ka tore. kui need paar tüütust kaelas körvale jätta. üks vist sai täna löppude löpuks löplikult aru, et pole soovitud. täna suure öhinaga muid asju tehes nähvasin talle ka sama öhinusega. teise peal katsetan esialgu niisama eiramist. kuigi tüüp parandas hoolega mu löputööd... peaks vist teda kuidagi tänama vöi tänulik olema...aga ise ta pöhimötteliselt vägisi tegi seda.  kuigi lubasin dringile minna, siiski ma arvan et ma ei suuda temaga kaua aega viisakas vast pidada. nii et vist lihtsalt eiran... kole solvavad on siuksed tüübid...aga no mis ma ikka solvun siin ja kaotan energiat siuksele jamale..   kui ta end fb-is mingite lollaktae meilidega muudkui meelde ei tuletaks.
homme töotab vöibolla pönevam tulla, vöibolla ka mitte...ja lihtsalt tüütu. no näis.

tormituuled

nii armas kui sa oled kellegile motivatsiooniks jooksmas käima hakkama...ja puhtalt sinu online olekgi meenutab kellelegi, et vaja uus muskelkater endale hankida. nüüd siis on asjad nii kaugel, et ma pidin googletranslatorist järgi vaatam, et mida see sõna eesti keeles tähendab...lihase valu turgatas küll pähe, aga tundus kuidagi mage. muskelkatrit võiks ju iseenesest niimoodi otse saksa keelest, kui muskli-pohmakas või muskli-kass tõlkida.
üldse võiks keegi mu kohvri ära pakkida ja need liblikad sealt lae-alt või mu ekraanilt kuidagi ära koristada. rääkimata sääskedest ja sellest tegelasest kes mulle praegu valguskiirusel ja suure lärmiga otsa lendas.

ei ma ei saa seda enam väita, et saksa mehed on koonrid... mida ma vist koguaeg hoolega väitnud olen. mu mälu ei küündi teab kui kaugele, aga vähemalt siin bayerimaal pole ma küll kunagi ise maksma pidanud kui mehed on kambas olnud. nii et tubli tubli. rollid hakkavad jälle paika nihkuma. öige ka eks. no puhas statistika ju, mehed lihtsalt teenivad rohkem ja no naised olgu ilusad ja armsad. olgugi et ma olen üsna iseseisev ja omadega alati hakkama saanud, aga miski feminist pole ma kaugeltki mitte.
tänase öllepartneriga on lood siuksed, et ta öppis samas ülikoolis kus minagi ja pärinebki tegelt sealt linnast. kuidagi olime kunagi pögusalt tuttavaks saanud, ja kunagi taas kokku pörgand ja siis taas mönel peol ja kunagi selgub, et teda on töö Münchenisse viinud ja siis pistab numbri mulle pihku. kunagi fb. ja kunagi avastus, et mina olen nüüd ka Münchenis. ja siis vaja kokku saada, mis leiab aset alles pool aastat selle teema üles vötmist aset leiab. päris vahva oli, hoolimatta sellest, et mina jöin ölut ja tema mingit limonaadi. kuna München on attraktiivne linn, siis tuleb siia tihtilugu ka gruppe oma posimeeste tütrukmeeste öhtuid veetma. pidevalt vooris jälle siukseid grupikesi mööda, ühel kutil oli seljal loosung , et viimane vöimalus-suudlus 1 eur. nunnu...mees polnd just suudeldatav, aga jutt läks igastahes selle peale, et ta hakkas uurima et miuke mu unistuste mees on. välimuselt oleks ta ise isegi täitsa passinud, täiesti armas ja töupuhas ja pikk. krabaks kohe...kui ta ainult poleks seda limonaadi larpinud. no mis mul muud oli öelda, et ma olen unes näinud küll oma unistuste meest, aga kes seda enam mäletab.
igastahes pole üldse soovitatav tahta oma unenägusid mäletada...lootuses, et sealt miskit tarka välja tuleb. mis kasu on mul unenäost, kogu sest söjast ja hirmust ja hitlerist vöi siis sellest, et G otsutab nüüd järsku USAga löpparve teha ja tagasi kobida ja just minu juurde... ei miskit möistlikku.

tahan lennataa

nüüd vaja kiirelt ümber häälestuda. läbipekstud tundest  kehas vaja vabaks saada, iga rakk annab endast märku. ma ei teagi, selleks on vist ujumine kôige soodsam.  pea on ka haige... ei seekord mitte alkoholist. kohvi, puuvili ja aspirin juba ergastas pisut. täna vaja linna peal ka tiir ära teha, homme ju kôik suletud ja lisaks on môned ôlled ka kokku lepitud. homme korsitan ja ôhtul lendan. mind röömustab ikka endiselt juba see lennata saamise faktor iseenesest, rääkimatta keskkonna vahetuse röömust. ma ei teagi kumb on kaalukam. mulle lihtsalt meeldivad lennujaamad (mitte köik tegelt, sellised suuremad siiski) ja lennukid ja lendu töusta. kui nüüd morbiidne olla, siis mu pärast ma vöiks surra ka lennuönnetuses näiteks, igastahes parem kui mingisse ehec-isse. see oleks küll nadi variant. aga paari päeva pärast saab salatit ja köike värsket!!! siin ei julgend sellega enam profülaktiseerida. ja ma loodan et maasika-periood ka veel läbi pole!!! jessver ma näen ju isegi jaanitule ära, setu oma siis!! sellega seoses tuleb mulle mu viimane seto jaanipeo variant meelde (see oli muidugi ääretult ammu, kui ma veel verinoor olin), mille tippsündmus oli vist see, et ma oleks peaaegu ühe kauni audi ära mölkinud. asi oli tegelt üsna lihtne. ma siukse noore nolgina, just load kätte saanud, pidin lihtsalt autot soojas hoidma, kuni autoomanik veel kellegi peolise üles otsis. diisel auto oli (millega mul polnud kogemust olnud veel) ja mootor töötas, seega ainuke ülesanne oli sidurit pöhjas hoida vist. aga samal ajal tuli üks söbrake mesijuttu puhuma. niimoodi tema seal uksele nöjatudes ja mina ka mesitsedes seal unustasin oma ülesande ära ja järsku pani auto ajama (no mitte päris, lihtsalt hakkas sihikindlalt ees seisva audi tagumikule lähenema, mesijutupuhujua ukseküljes järgi lohisemas.)  ma ei teagi, aga millimeeter enne pöntsu sain ikka auto seisma. kutil ka erilisi vigastusi vist polnud, aga need mesisemad jutud jäid meil vist ka viimasteks.

oh ja saab vaikust... sellist öndsat vaikust ei saa lihtsalt mujalt... ei osanud varem hinnatagi ka.

jessver nüüd sain teada ka ühe viimasel ajal köige rohkem hinge läinud loo tagamaid. Heleni lugu siis. einoh vot siis. eks sellistel asjadel ole teine mekk juures, mis on hinge ja armastusega tehtud.. jah mina vesisatan ka selle loo peale, kuigi ma eriline pisaratevalaja just pole. aga nii kui lugu kuulen, käib mingi kröks ja pisarad juba voolavad. sellised südamest sönad ja veel nii armsa häälega esitatud teevad oma töö. aga muidu poeb jah köik selline tundelisem sügavale koore alla, nagu praeguses ühiskonnas kombekohane. no nagu need poola öunad... pealt kaunid ja sillerdavad, aga seest mädas ja ussitab.