Patsill

1. Vastuoluline päev täna. Ühesônaga pônev. Öö oli kuidagi uneta, sest eilse jooksu järgne enesetunne läks ikka päris palavikuliskes ja kôhuvaluliseks kätte ära. Aga mis mul sellest, mul ju midagi tarka hetkel käsil pole ja hommikuti kuskil olema ja môtlema ei pea. Järgmisest nädalast asi ônneks muutub. Tänane päev oli ka palavikuline ja nôrk. Väga ilmelik iseenesest, et kust see nüüd tuli keset suve ja nii. Vihastasin end vist ilma pärast siukseks. Sel neetud Ilmal sai vist kôrini, et teda kogu aeg kirutakse, olgu ta siis nii vôi naa.... ja nüüd jandib siin. 

Ühesônaga päeva esimene pool oli kuidagi haiglane. Kell kolm oli telefoni-intervju. CV sai kiita ja tagajärjeks oli ikkagi värv jälle palgeil, energia tagasi ja keha higist leemendav.
Lisaks avaldas lôpuks oma armumise ära üks tobuke, kelle silmist seda juba ammu välja vôis lugeda, mistôttu sai temast jôuga eemale hoitud ja isegi üsa ebameeldivalt käitutud. Eelmine nädal siiski jooksu tôttu sai temaga taas kokku  pôrgatud ja peale jooksu ka ôllel käidud. Inimene on ju iseenesest meeldiv, aga millest ta jälle välja luges teab mida...isegi mu vahetised üsna ülbed märkused ei pannud teda kahtlema, et me kuidagi ühel lainel oleme (no ma pakun et ta ei saanud mürgist üldse arugi, kohutav). Igastahes  37 aastane räägib mulle täna oma 16 aastase tunnetest, mistôttu oli vaja puust ja punaselt selgeks teha, et  suunaku oma tunded mujale, sest mina olen tema suhtes kategooriliselt tundevaba.  Mispeale tuli veel omajagu hala selles laadis, et mu ex on/oli ônnelik mees ... einoh johaidi. Millega seonduvalt tuli muidugi kohe meelde üks hiljuti loetud juhtum teisest blogist, mis muidugi oli palju vahvam ja ilusam. Aga eks sellega ma olen juba leppinud, et minuga mingeid muinasjutte ei juhtu ja kingade loopimisele ja baaridesse jätmisele olen ka juba lôpu teinud.
Igastahes lôpp hea kôik hea, sai vist aru küll, et tema vastu mingeid soojemaid tundeid pole ja ei hakkagi iial tulema ja et me kindlasti ühel lainel pole ja peale jooksmise ka ilsmelt midagi muud ühist pole. kuigi lôppkokkuvôttes oli mul ikkagi vastik maitse suus, et ta üldse kuidagi selliseid lootusi hetkekski heietas.

Aga siis tuli tasakaalustuseks ülitore sônum Jéromilt. J on prantslane, kes tegi ka siin tollaal praktikat ja kellega mul väga mônusad kohvipausid olid ja isegi peol sai käidud ja viina joodud. Ja minu kohatistele lollustele vaatas ta ka läbi teatava muige lihtsalt ja oligi lihtsalt siuke tingimusteta ja normaalne ja tore. vangutas vahel lihtsalt pead. Ta tüdruk on poolakas, seega oli juba treenitud ilmselt isukeste segasema poolsetega. Vahepeal kontakt kadus paraku ära, aga ôilis FB ühendas jälle taas. Igastahes elab ta praegu siin samas Bayerimaal, Nürnbergis. Ehk siis kiviga visata! Ja on huvitatud kokku saama. Mina muidugi ka!

A muidu tuleb Robbie neljapäeval Müncheni, peaks ta hotelli ahistama minema vist...