nüüd vaja kiirelt ümber häälestuda. läbipekstud tundest kehas vaja vabaks saada, iga rakk annab endast märku. ma ei teagi, selleks on vist ujumine kôige soodsam. pea on ka haige... ei seekord mitte alkoholist. kohvi, puuvili ja aspirin juba ergastas pisut. täna vaja linna peal ka tiir ära teha, homme ju kôik suletud ja lisaks on môned ôlled ka kokku lepitud. homme korsitan ja ôhtul lendan. mind röömustab ikka endiselt juba see lennata saamise faktor iseenesest, rääkimatta keskkonna vahetuse röömust. ma ei teagi kumb on kaalukam. mulle lihtsalt meeldivad lennujaamad (mitte köik tegelt, sellised suuremad siiski) ja lennukid ja lendu töusta. kui nüüd morbiidne olla, siis mu pärast ma vöiks surra ka lennuönnetuses näiteks, igastahes parem kui mingisse ehec-isse. see oleks küll nadi variant. aga paari päeva pärast saab salatit ja köike värsket!!! siin ei julgend sellega enam profülaktiseerida. ja ma loodan et maasika-periood ka veel läbi pole!!! jessver ma näen ju isegi jaanitule ära, setu oma siis!! sellega seoses tuleb mulle mu viimane seto jaanipeo variant meelde (see oli muidugi ääretult ammu, kui ma veel verinoor olin), mille tippsündmus oli vist see, et ma oleks peaaegu ühe kauni audi ära mölkinud. asi oli tegelt üsna lihtne. ma siukse noore nolgina, just load kätte saanud, pidin lihtsalt autot soojas hoidma, kuni autoomanik veel kellegi peolise üles otsis. diisel auto oli (millega mul polnud kogemust olnud veel) ja mootor töötas, seega ainuke ülesanne oli sidurit pöhjas hoida vist. aga samal ajal tuli üks söbrake mesijuttu puhuma. niimoodi tema seal uksele nöjatudes ja mina ka mesitsedes seal unustasin oma ülesande ära ja järsku pani auto ajama (no mitte päris, lihtsalt hakkas sihikindlalt ees seisva audi tagumikule lähenema, mesijutupuhujua ukseküljes järgi lohisemas.) ma ei teagi, aga millimeeter enne pöntsu sain ikka auto seisma. kutil ka erilisi vigastusi vist polnud, aga need mesisemad jutud jäid meil vist ka viimasteks.
oh ja saab vaikust... sellist öndsat vaikust ei saa lihtsalt mujalt... ei osanud varem hinnatagi ka.
jessver nüüd sain teada ka ühe viimasel ajal köige rohkem hinge läinud loo tagamaid. Heleni lugu siis. einoh vot siis. eks sellistel asjadel ole teine mekk juures, mis on hinge ja armastusega tehtud.. jah mina vesisatan ka selle loo peale, kuigi ma eriline pisaratevalaja just pole. aga nii kui lugu kuulen, käib mingi kröks ja pisarad juba voolavad. sellised südamest sönad ja veel nii armsa häälega esitatud teevad oma töö. aga muidu poeb jah köik selline tundelisem sügavale koore alla, nagu praeguses ühiskonnas kombekohane. no nagu need poola öunad... pealt kaunid ja sillerdavad, aga seest mädas ja ussitab.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen